Rattaretk rabas

Pühapäeva hommikul oli olemine lausa "tõuse ja sära". Igatahes ajasin end varakult maast lahti, panin kohvi peale ja tegin meie eesti hommikusööki: munad löödud pannile praetud poolsuitsuvorsti kuubikutele, mis hiljem kaetud juustuviilakatega. Viimaseid hoian kaane all kuni nad poolvedelaks lähevad. Enda poole peale lisasin tilli, laps ei oska veel rohelist hinnata. Salatiks kõrvale lõigutud lühike värske kurk hapukoorega. Tüdruk ei tõusnud isegi toidulõhna peale, pidin käima teda ukse vahelt utsitamas. Igatahes maitseb sihuke hommikusöök mulle ja ilmselt ka plikale, sest kildugi ei jäänud järgi isegi leivast, mida munapraadimisest järgijäänud rasvas krõbedaks lasin.

 

Kooliaegse sõbra ja tema pojaga plaanitud rattasõidule läksime täis kõhuga. Esiteks väike tiir läbi Harku raba ja siis üle mitmete sildade ning Pärnu maantee Pääsküla rabasse. Maantee ja raba vahel on Pärnu pool ohtralt uusarendusi, enamasti kahekordsed ridaelamud. Need jätavad päris hea mulje, palju parema kui buumi ajal põldudele ehitatud ilmetud majade read. Mind paneb aga imestama, kust küll see rahvas tuleb, kes kõik siia elama asub. Eestimaa rahvaarv pidada ju vähenema, kas tõepoolest hakkavad magalarajoonid tühjenema, sest rahval piisavalt raha, et viisakamatesse oludesse kolida.

 

Ekstreemspordi rabatee

Rabatee oli algul päris normaalne kuni turbaväljade vahele jõudsime. Siin muutus tee sihukeseks mülkaks nagu oleksime sattunud mingile seiklusrajale, rattarööbastes paiknevad lombid kohati poole meetri sügavused. Ilmselt olid siin rasked metsaveo autod kündnud, millest tee kõrval vedelevad paar hädist palgivirna tunnistust andsid. Vahepeal tekkis sõbral juba mure, et heaoluühiskonnast tulnud väliseestlased ei saa sihukese katsumusega hakkama. Tütar aga mainis, et just see ongi rattasõidu kõige põnevam ja meeldejäävam osa, mina pomisesin omaette, et eriti siis kui ta libastub ja porri maoli käib.

 

Kilomeetrike oli seda katsumust, lõpuks jõudsime Männiku tiiru juurde, mille lähedusest pidevalt kostev paugutamine tunnistust andis. Siit otsustasime tagasi pöörata, kell hakkas palju saama, tütrel tahtmine enne Tartu rongi peale jõudmist saunast läbi hüpata. Kui laps ära saadetud istusime naabritega paar tundi aias, jõime õlut, tuletasime vanu aegu meelde ja käisime saunas.

Laud ja Juubel

Kividest ja tammerontidest lebotamisenurk päikse käes

Laupäevaks oli meid kella kuueks sünnale kutsutud. Hommikul sai pikalt sisse magatud nagu ikka puhkusel olles. Ilm piisavalt kena, et maja taga väljas päikese käes kohvi juua. Aastaid tagasi olin sinna kividest ja tammerontidest "kunstilise" istumiskoha ehitanud. Paraku natuke madala, mistõttu kõige mugavamaks ei saa nimetada, eriti mahaistumise ja seljatoe koha pealt. Emal muidugi kõige ebamugavam, ehkki ta hea meelega seal vahel päikese käes istuks. Eelmine aasta sai sobivat tooli otsida, aga ei leidnud, see aasta võtsin isaga teema üles. Selgus, et meil tegelikult on all ruumis olemas metallist liikuva seljatoega tool koos pehme paksu kattega. Tarisime selle kohale, esialgu tundus, et ajab asja ära, aga siiski on mul plaanis miskit permanentsemat kas osta või siis ise teha.

 

Võluv blond sünnipäevalaps ...

Istet proovides saime aru, et kohvitassi või ka läpaka toetamiseks pole sobivat kohta, sest lapik kivi liialt madal. Mõtlesin veidi ja käisin välja idee, et äkki paneks lauajupi, mis ühe otsaga toetab istme seljatoele, teise otsa kinnitame mingisuguse jala. Lauajupiks valisime igavese kõvera tammeplangu, külgedelt oli teine veidi pehkinud ja muuks otstarbeks niikuinii ei sobimatu. Lihvimine võttis parasjagu aega, tegin kõige jämedama liivapaberiga, et jääks selline "karedam ja metsikum" mulje, sobib kokku ülejäänud ansambliga. Ääred sai viiliga üle käidud ja teravamad servad lihvitud. Vihma kaitseks kasutas isa eelmisest aastast ülejäänud põrandalakki. Täitsa ilus tuli, nüüd vaja veel jalad kinnitada ja ongi valmis.

... ja tema kaasa, kel samuti juubel.

Sünnale minemiseks asutasin end veits varem teele, sest kaart tuli osta ja lapsega kokku saada, kes rongiga Tartust tagasi saabus. Kohtusime bussipeatuses jõudes täpselt õigeks ajaks kohale. Suur moodsa disainiga maja asub Veskimetsa rajoonis. Ma muidugi ei tundnud kedagi muud kui otseseid sugulasi, keda paar tükki ja eks esialgu põhiliselt nendega suhtlesingi. Tütar oli nats pettunud, sest temavanuseid praktiliselt polnud. Põhimass kolmekümnetes noored - sama vanusegrupp, mis sünnipäevalapsed ja muidugi nende lapsed beebidest kümnesteni. Õnneks siiski pererahva vanim poiss varateismeline, kelle arvuti taga sai tüdruk mängida.

 

 

Ja nende ühisprojekt, kes DJ'ks peol :D

Kui söögiaeg kätte jõudis kutsusin ta kohale ja igavest uhket lauatäit hõrgutisi nähes küsis plika piinlikult kõva häälega: "Issi, mis siin süüa kõlbab"? Ma loodan, et kohal olnud professionaalne kokk seda ei kuulnud. Kanadas on meie seltskonna sünnipäevad palju lihtsamad, istume tavaliselt aialaua taga, sööme pererahva tehtud toitu ja toome ise külmikust või jääkastist õlut. Nii uhkel vabaõhuüritusel polegi viibinud kui just pulmad välja jätta. Siin olid isegi kelneripoisid kohal, kes jooki kallasid. Mu naiseõde mainis, et ega igakord nii ägedalt tehta, noorte 30 ja 35 juubel koos, lisaks proual eelmisel päeval edukas magistri lõpetamine TTÜ's.

 

Nooremad sünnipäevalised



Toit ise oli muidugi suurepärane, laps mul siiski peale ettevaatlikku uurimist nokitses ühte kui teist aga eelistas põhiliselt praekala ja kartuleid, mis tuttav kraam. Mina see-eest andusin kõhurõõmude nautimisele ja shampa ning õlle libistamisele. Peale paari pudelit hakkas jutuajamine ka ülejäänud rahvaga edenema, pikemalt lobisesin meie lauas oleva vene rahvusest noormehega, kes Eesti sõjaväes teenib. Suur osa kutsutuist olidki kas peremehe sõjaväekaaslased või perenaise sõbrannad.



Sünnipäevalast tuli traditsiooniliselt ka õhku loopida.

 Vene noormehega vestlus oli eriti huvitav. Tüüp sündinud Tartus, mõlemad vanemad venelased. Eesti keel hea aga siiski arusaadava aktsendiga, samas oli ta keele alles sõjaväes ära õppinud. Kõige toredamaks üllatuseks oli tema meelsus ja arusaamised. Kui tavaliselt eeldame, et sõjaväelased ei pruugi intelligentsi poolest hiilata siis nende meeste puhul jäi mulle mulje, et Eesti sõjavägi on erandlik positiivses mõttes. Nii rahvusvahelistes kui rahvuslikes küsimustes langes venelase arvamus minu omadega üllatavalt lähedalt kokku. Isegi venemaa ja venelaste olukorda arutades olime ühel meelel, kusjuures jutuajamine ei käinud sugugi selles joones, et mina avaldasin oma seisukohta ja tema nõustus, pigem vastupidi. Too tüüp on heaks näiteks, et meie integratsiooni poliitika pole päris tulemusteta olnud, iseasi muidugi kas tegu poliitika mõju või mehe oma mõistlikkusega.

 

Kui päike kadus läks jube külmaks, nats aega kannatasin välja, ma ju ikka põhjamaalt Canadast tulnud, aga lõpuks pidin laenama majaperemehe jopet. Pidu sujus päris lõbusalt kuid lapsel läks igavaks ja peale mitut tulutut kutset saatis ta mulle sms'i teatega: "Issi, sul on 5 minti aega, sõidan ise koju". Mind oli just sauna kutsutud, ei suutnud kuidagi ära öelda ja lasin tal minna, küll saan pärast taksoga koju. Puuküttega saun oli palav kui põrgu, isegi uksenupp kõrvetas. Kogenuna hakkasin nüüd naha läbi kaotatava vedeliku asendamiseks õlle asemel mineraalvett manustama. Pikalt saunas ei viibinud, sest naise õde, kes tegutses igas vanuses laste tudile panemisega, pakkus küüti, mille rõõmuga vastu võtsin. Nii saingi juba kaheks kenasti maja ukse ette, ka nooremate inimestega saab toredalt aega veeta.

 

 

TTÜ's ja kutsikal külas.

Neljapäeval kuulsin hommikul telekast, et TTÜ's ja Mektory's on loengud EstCube teemal. Lapsel seal küll miskit osa polnud etendada, aga tundsin ise huvi. Paraku jõudsime veits liiga hilja kohale, selleks ajaks olid üritused läbi. TTÜ muuseum oli ka kahjuks kinni, aga EÜE teemaline näitus koridoris üles riputatud. Paraku üsna kesine koosnedes kümmekonnast fotostendist ja ühest atribuutika väljapanekust. Parasjagu on lõpetamiste aeg, tegime paar pilti minu Alma Materi ees ja mängisime nats malet aatriumis.

 

Edasi suundusime mu malevasõbra juurde, kelle kolmekuust kutsikat pidime külastama minema. Tahtsin loomale miskit kaasa osta, aga selgus, et too toitub ainult spets krõbinaist, mis siis ikka, haarasin mõned õlled ja stritsli meile. Kutsikas oli uimane kui saabusime, just ärkas. Aga muidugi oli vaja uudistada ja näksida külalisi. Lapsed sudisid kutsikaga sel ajal kui meie vanu malevapilte vahtisime ja õllekest libistasime.

 

Peale ilmateate vaatamist tekkis idee nädalavahetuseks Läänemaale minna aga sellele tõmbas hiljem kriipsu peale asjaolu, et lapsel laupäeva varahommikul vaja Tartus välitöödel olla. Plaanisime ka emapoolse vanaema külastust, kuid ootamatult selgus, et naiseõde on Eestis ja tema tütrel ning tolle elukaaslasel juubelid, kuhu meidki kutsuti. Arutasime lapsega olukorda ja too arvas, et kui saab laupäeval varakult lahti jõuab ehk rongiga sünnipäevaks tagasi.

Reedene päev oli vihmane just nagu ilmaennustus lubas. Istusime enamuse ajast toas, nokitsesin moblade ja arvutite kallal. Plika saatsin lõuna ajal rongile, tagasi kodu poole jalutades hakkas kallama, sain vaevu varju alla enne kui asi õige hulluks läks. Kaminasse tule tegemise tarvis kuuri alt puude toomine toimus jooksuga üksikute vihmapauside ajal. Õhtul hakkasin eesti ulmekate kogumikku lugema ja magama ei saanud enne kui nelja ajal :P

Jaanipäeva ringsõit

Viljapõld ja vihmapilv Vohnja kandis

Kogu kamp Iidse Tamme all vihmavarjus

Öösel oli pidevalt kuulda vihma rabistamist vastu katust, unele mõjus hästi eriti kui oled soojas ja kuivas magamiskotis. Aga kui eelmise õhtu õlled lõpuks välja kipuvad, ajab metsa ääres soristades selgakallav külm vihm liigagi ärksaks. Õnneks siiski tuli toas soojas uni kähku tagasi. Rahva enamus asus kümne paiku liigutama kui võtsime hommikueine ja kohvi ning arutasime edasisi plaane. Peremees pakkus välja ringsõidu Ida-Harjumaal ja Lääne-Virumaal, kus seni pole veel käinud. Looduses hulkumiseks oli ilm endiselt liiga vihmane.

Kogu kokkukuivanud kamp mahtus kahte autosse. Esiteks sõitsime Vohnjasse kus vaatasime kohaliku mõisa üle. Tee peal pidasime korraks suure viljapõllu ääres kinni. Läheduses tõusis ähvardav äikesepilv, tuuleiilid kihutasid põllu kohal pannes vilja lainetama nagu mere. Kadrinas käisime kohalikku kirikut vaatamas, mis pärit 16 sajandist. Sealsamas on ka õige vägev vabadussõja ausammas. Kohaliku Konsumi ümber käis vilgas elu, meie piirdusime jäätistega.



Vana Viinaköök






Video räigest naerust kui näpud filmimise
käigus pea auto akna vahele tõmmati :P
Ref: Rünnakrelvade terases, tules,
kõlab leekides Kuradi naer – hah-hah-haa!

Kohalik perenaine oli Neerutis ÕM's olnud, käisime ka sealt läbi. Toda mõisahoomnet, mis vahepeal lagunema jäetud oli ilmselgelt hakatud uuesti üles ehitama. Juba olid paigaldatud uued aknad, töö käis seinte ja põrandate kallal. Jäi mulje, et püütakse mingiks konverentsikeskuseks teha, sest ehitis ise igavene pirakas ja ka abihoonete juures olid tellingud püsti. Isegi pisike liiva ja paepõhjaga jõgi ja saun siin olemas, kui koht saab korrastatud võib väga kena välja näha.

 Tagasi sõitsime Viitna kaudu. Traditsiooniline supp kulus marjaks ära, veidi aega lasime leiba luusse ja oligi aeg koduteele asutada. Seekord veits teistmoodi kui tavaliselt, sest majaperemehe palvele vastu tulles viisin tema auto linna, et vanem poiss saaks järgmine päev maale sõita. See tähendas minu plikale üksi Tallinnasse tagasisõitu, mis teda veits muretsema pani, et äkki eksib ära. Lohutasin - tee nii sirge tänu uuele Ülemiste ülesõidule, et vaid ühes kohas Järvevana teelt Pärnu maanteele pöörates peame väikese aasa tegema. Maanteel sõitsin rahulikult sajaga ees, linnas jälgisin foorisid ja pidasin kinni kui kollane tuli, et ei sõidaks lapsel eest ära. Pärast plika teatas, et sõitsin nagu vanaema :D

Kodus lebotasime niisama ülejäänud päeva maha suurt midagi tegemata. Õhtul tahtis plika sooja, kütsime kaminaga kogemata toa nii palavaks, et pidin pool ööd paljalt magama, alle hommiku eel tõmbasin lina peale.



Jaanituled

Jaanipäev oli planeeritud nagu eelmine aasta ainult selle pisikese vahega, et puudus pisem laps. Esiteks oli hommikul kavas sõita koos vanematega suvilasse ja siis peale lõunat sõbra poole Kõnnusse. Ärkasime hiljavõitu tänu millele saime ka hiljem minema kui plaanitud. Hommikul vaatasin telekast otseülekandes võidupüha paraadi ja presidendi kõnet. Uhke tunne on olla eestlane, sõjavägi on küll pisike aga näeb asjalik välja ja president pidas soliidse kõne nagu alati. Momendil ongi suuremaks murekohaks, kust saada järgmist Eestit vääriliselt esindavat presidenti. Ei kujutagi kedagi ette, loodetavasti ikka üks rahva väärikas poeg või tütar astub õigel momendil esile. Kõige hullemaks variandiks oleks mõne populisti pukki ronimine.

    

Ilm oli hommikupoolikul kena nagu Norrakad lubanud. Teedel palju rahvast polnud, eks enamus ammu kohal. Teeäärsest uuest Muraste lähedal asuvast Konsumi poest krabasime veits jooki ja toidukraami kaasa. Suvila juures sättisin sel ajal lõket üles kui laps otsustas tamme otsa ronida et kuivanud oksi maha võtta. Vanaisa pidi talle käsisae leidma, sest suurt ja teravamat ei mahtunud kuidagi tihedas oksarägastikus kasutama. Lõkkematerjaliks võtsin puuriida najale laotatud kuivemaid ronte. Paraku tuli siiski piisavalt suitsu, mis ajas lapse tamme otsast alla. Oligi paras aeg hoogu võtnud lõkke juures pildi tegemiseks. 

 
Kui suurem tuli põlenud küpsetasime süte kohal "Lambasooles jäägrivorstikesi" mis musta leiva ja õllega imehead maitsesid. Tüdruk tegi vahukomme (Marshmellows) ja pakkus neid imetegusid ka vanavanematele. Jällegi saime tõdeda, et sääski polnud nagu eelmiselgi aastal. Enda arust eriti pikalt aega ei viitnud aga kõigele vaatamata saime tulema alles kolme paiku. Vanavanemad viisime Pääskülla, panime sealt eelnevalt kokkupakitud kraami peale ja jooksime autosse, sest just hakkas vihma kallama - tüüpiline Jaanipäev.

 

Tüdruk roolis keerasime kõigepealt Järve Selverisse, et vajalik toidukraam õlle , liha ja arbuusi näol kaasa osta. Enne linnast välja saamist meenus mahaununenud hambahari, hüppasin Maksimarketist läbi ja ostsin ühe, pood oli sisuliselt inimtühi, kõik juba peol. Vaatamata neile peatustele saime üllatavalt kiirelt Tallinna piiridest Kõnnusse poole tunniga kohale, laps lasi 110 km/h kus vähegi lubatud. Aeg-ajalt rabistas vihma, maja ette keerates oli selge, et siingi olukord parem polnud, seltskond istus laia sauna räästa all varjus.

Tervitasime vanu tuttavaid ja asutasime endidki paika. Lihad veel valmis polnud, alustasime salati ja õllega. Ega üritusest endast suurt miskit erilist kirjutada polegi. Peale liha mugimist tegime saunatreti millega kaasnes tiigis karastav külma vette kastmine. Vahepeal esitas üks sõber ka mõned vanad malevaajast tuttavad muusikapalad lõõtspillil, et olemist lõbusamaks teha. Vihma tuli ikka veel vahelduva eduga ehkki Jaanitule süütamise ajaks jäi järgi.
 

Lõpuks võttis tuli hoo sisse

Naised kelmikalt saunast jalga näitamas

Lõke oli plaanitud nii, et loojuva päikese kiirtes selles suunas püsti olev ruunimärk paistaks, aga päikest muidugi polnud ollagi. Nüüd asusid täiega kiusama kihulased, mida ma mujal Eestimaal pole suurt kohanud. Sihukesed pisikesed nagu mustad tolmuterad aga hammustavad valusalt, samas positiivse momendina tuleb mainida, et vähemalt minul punaseid kuppe ei tule ja sügelema ei hakka, kui ehk siis pisikesed laigukesed mis hommikuks kadunud.

Lõke ise oli vägev, ehkki algul ei tahtnud tänu märjaks sadanud materjalile vedu võtta Leegid tõusid lõpuks oma 5 meetri peale nii, et isegi naabrid ilmusid vaatama. Lõpupoole küpsetasid lapsed paari lõkkeasemest eemale tõmmatud tuki paistel vahukomme. Täiskasvanud lasid veel paar õllekest ja nokitsesid liha kallal. Paraku muutus kogu kamp kiirelt uniseks ja keris magama, see oli üle pika aja kõige rahulikum Jaanituli, oleme vist vanaks jäänud :( Positiivse koha pealt ei saa salata, et hommikune ärkamine kujunes harukordselt mõnusaks :P

Jaanitule ettevalmistus

Tihnik teel suvilasse

Esmaspäeval oli suht normaalne ilm, mis tähendab et ei sadanud ja mere ääres tuli isegi päike välja. Otsustasime tütrega ratastega Vääna sõita, et seal jaanitule ettevalmistused teha rohtu niites ja metsaalust risu põletades. Tavaliselt sõidame kas kergliiklusteed pidi või metsavahelistel radadel, seekord otsustasime viimase kasuks. Igavesti lahe valik oli, sest kokkuvõttes avastasime kõige otsema tee, mida olen kunagi kasutanud. Tee peal sai huvitavamatest kohtadest nagu paintballi firma logost ja tihedast tihnikust fotosid võetud. Enne kohale jõudmist ostsime bensukast head eestimaist jäätist.



Paintballi veebilehe reklaam

Tütrega tihnikus

Suvilas kujunes tööjaotus selliseks, et laps niitis ja mina põletasin risu. Vaatamata läbimärjale risule õnnestus see paari tikuga põlema saada, sütituseks vanad ajalehed ja kuivi kuuseoksi. Rohu kokkuriisumisega polnud mõtet tegeleda, sest see oli jube märg. Luisu olin küll maha unustanud aga natukese otsimise peale leidsin nii luisu kui ka nõuka ajast pärit kolmkümmend aastat vana tikutopsi. Eriti meeldivaks üllatuseks avastasin eelmisest aastast garaazhi alla jäänud 4 pudelit Karl Friedrichi õlut. Täieliku üllatusena olid need joodavad ja säilitanud hermeetilisuse, ainsaks seletuseks, et selle aasta talv pidi õige pehme olema.





Laps niitmas

Eelmise aasta õlu ja iidsed tikud

Kui suurem oksarisu põletatud, proovisin ka ise vikatit ja oskasin selle natukese ajaga ära lõhkuda. Lõin otsa puu sisse ja murdsin varre ära, anna veel tööriist kobakäpa kätte :P Ilm oli kogu aeg ilus ja päikseline aga õnneks suht jahe. Töötegemiseks lausa ideaalne, sest harukordselt polnud ka tüütuid putukaid sääskede, parmude või kihulaste näol segamas. Kevade jahedusest andsid tunnistust ikka veel täisjõus lopsakalt õitsevad lillad ja valged sirelid, mis meeldivat lõhna levitasid. Tagasi sõitsime rattateed pidi, kodus saime kohe vanaisa poolt ette valmistatud sauna, mõnus tööpäeva lõpetamine.

Järelsünnar Isale / vanaisale

Isa (keskmine all) koos vendadega umbes 80 aasta eest

Kuna mind õigel päeval kohal polnud, otsustasid vanemad Isa sunna takkajärgi korraldada. Eks neil muidugi kõige tähtsamateks külalisteks oma laps ja lapselaps. Sellest hakkan järjest rohkem aru saama mida enam endal aastaid turjale koguneb. Pühapäeva õhtu kujunes sobivaimaks. Lapselaps saatis oma sõbranna rongile ja tuli otse linnast, mina käisin enne veel poest läbi. Mis ikka, istusime, ajasime juttu ja vaatasime Isa albumit tema omaaegsetest piltidest. Paarist ajaloolisest fotost tegin moblaga digipildi. Usun et kokkuvõttes jäid kõik rahule.

Minu vanaisa ja vanaema ...

... ja tütar

Eeljaanituli Marko Matverega



Lõke oli päris äge
 

Eile tegime Jaanipäeva peaproovi, ja käisime Kallaste talu perepäeval, kus Marko Matvere ja Väikeste Lõõtspillide Ühing lausa kolmeosalise kontserdi andsid. Enne aga sai Vietnami külalisele Vääna randa näidata. Hommikune ilm oli nigel, pilves ning vihmane. Õnneks lõunapoole hakkas paranema nii, et kella kahe paiku peale kerget näksi asutasime end teele. Randa jõudes küll tibutas veidi aga mere kohal paistis juba sinine taevas ja peagi tuli päike välja. Vesi oli üllatavalt soe, tundus täitsa ujutav, ainult sobivaid pükse polnud kaasas.

Kohe saime kokku mu lapsepõlve sõpradega ja nende lastega. Platsil oli pirkas puiduhunnik kaetud toorete kuuseokstega, mis ootas veidi pimedamat aega. Lava juures asusin rahakotti kergendama aga sõbrad pilgutasid silma ja käelindid pandi tasuta peale. Krabasime spetsiaalselt Gruusia meistri poolt kohapeal valmistatud shashlõkivarda salatiga ja õlle ning enne kui selle lõpetada jõudsime hakkaski kontsert peale.

Väikeste lõõtspillide ühing tegi  lahedat muusikat nagu ikka ja Marko lauluhääl on aastatega ainult paremaks läinud :D Vietnami neiulegi tundus meeldivat, üritasime jõudumööda tõlkida. Rahvas ei vajanud palju soojendust, peagi astusid esimensed lavale tantsu lööma, Kõigepealt muidugi keksisid lapsed ja vanainimesed, vähehaaval lisandus ka keskealist ja nooremat publikut. Esimese vaheaja ajal pandi lõkkele tuli otsa. Niiske hunnik ei tahtnud jupp aega põlema minna aga lõpuks ikka hakkasid leegid taeva poole käima. Kimile oli purk Alexandrit nii ergutavalt mõjunud, et kiskus temalegi tantsusammu jalgadesse :)

Teise vaheaja ajal proovis minu laps kepikõndi, mis mõningase harjutamise peale päris hästi välja tuli. Probleemiks osutus pikast vihmast tingitud maapinna pehmus, aegajalt vajus kepp maa sisse ja jäi kinni. Nüüd oli lõke oluliselt madalamaks põlenud ja kujutas endast suurt hõõguvat kännuhunnikut, mille taustal sai ilusaid pilte teha. Ilm oli ka ilusti vastu pidanud ja taevas pilveraasuta täiesti sinine nagu normaalsele suvele kohane. Tüdruk jalutas üle jõe pandud palgil paar korda edasi tagasi, ja ässitas mindki seda tegema. Peale paari õlut on raske taolisest väljakutsest ära öelda :) Igaks juhuks siiski võtsin pikad püksid jalast ja fleece seljast. Polnudki see palgil jalutamine nii raske kui oleks võinud arvata, isegi õllesena ei tekkinud tasakaalu probleeme, iseasi kui mõistlik on pealt 50'sel mehel laste tempe teha :D Video peaks soovi korral FB lehelt  leidma  https://www.facebook.com/groups/995655127112062/permalink/1026102304067344/?__mref=message_bubble

Kuulasime viimase osa kontserdist ära ja peale seda lobisesime jupike aega tuttavatega üleval baarileti ääres. Närisime järgijäänud shashlõkki ja koogikesi ning neelasime õlut peale. Küll oli mõnus, et tütar kaineks autojuhiks kaasas, ta aitas isegi oma Vietnami sõbranna autosse tudile, keda kaks õlut olid õige ära väsitanud. asiaatide organismil teatavasti pole sama tugev alko taluvus kui meil pika praktilise kogemusega eurooplastel. Kodu poole asutasime alles kesköö paiku.

Noored tahtsid veits sooja saada, otsustasime kamina küdema panna. Kuurist puid tooma minnes märkasin silmanurgast, et mingi vari liikus aia juures. Kutsusin lapse taskulambiga ja peale lühikest otsimist leidsime kõrge rohu sisse peitu pugenud siili. Oli teine suht rahulik, alles siis kui moblaga liiga ligi tikkusime ajas okkad turri andes märku, et papparazzod elukale eriti ei meeldi. Kaua ei tüüdand teda, tõime puud, tegime tule ja istusime veits aega kolmekesi tule ees. Magama keerasime alles poole kahe ajal. Igaks juhuks võtsin veepudeli käepärast aga polnudki seda vaja. Hommikul ärkasin säravate silmade ja värskena, Eestimaa joogid peavad ikka eriti kvaliteetsed olema kui järgmiseks hommikuks mingit negatiivset mõju ei avalda.

Turistid Tallinnas :)

Tallinn Oleviste tornist nähtuna

Neljapäev sai rahulikult võetud. Päeval lihtsalt vedelesin, pakkisin kohvri lahti ning korrastasin elamist. Käisin raamatukogus ning sain mitu põnevat kirjutist: Kunnase "Takerdunud rünnak" ja "Ukraina häirekell", Saksa teise ilmasõja snaiperi Bruno Sutkuse päevaraamatu "Sihikul", Tankikindral Heinz Guderiani memuaarid "Ühe sõduri mälestused", Eesti ulmekate kogumiku Täheaeg 14'da väljaande ja eestlaste raamatu "Kaheksa aastat Jaapanis". "Minu Tokyo" oli kahjuks välja laenutatud, selle vastu tundsin huvi kuna olen autori blogi jälginud aga raamatut pole lugenud.

Kanep Hobiks ! :D

Õhtul läksin samal tänaval elava pinginaabri poole sauna, kus sai õlle taga vanu aegu meenutada. Äkitselt helises telefon, teises otsas lapsepõlvesõber, kes Soome praamist maha jäänud, otsustas ka läbi astuda. Tore kohtumine oli, sest tunneme kõik üksteist kooliajast saati ja meil on palju ühiseid mälestusi. Polnud veel pesema jõudnud kui tütar helistas, et on koos Vietnamlasest EstCube töökaaslasega koju jõudnud, kutsusin nemadki kohale, saavad peremehe suurt hundikoera silitada.
 

Enne magamaminekut läksime veel naabri juurest läbi ja ajasime terakese juttu. Kodus panin kamina põlema, et tubasid soemaks saada. Uni oli kõigil hea, võimalik et just tänu suhtelisele jahedusele. Hommikul arutasime mis teha. Lapsel oli miski probleem mobla plaaniga, otsustasime käia Järve keskusest läbi ja sealt ka pistikud osta ning õhtuks toidupoolist valida. Panin tütre rooli, kes mind oma sõiduoskusega totaalselt üllatas, polnud üldse käigukastiga sõitmist ära unustanud.

Koju tagasi jõudes tegime kerge näksi ja suundusime linna peale, tutvustasin Kimile natuke Tallinnat, sest tunnen seda paremini nagu tütar mainis. Rongiga Pääskülast Balti jaama on parim ja kiireim tee linna. Balti jaama R kioskist võttis Kim kohvi, mul erilist usku selle kvaliteeti polnud, aga pilku vaateaknale visates jäi kummaline pilt silma, mis justkui marihuaanat reklaamis :D

Esiteks jalutasime Gustav Adolfi kooli juurest läbi, kus ise keskkoolis sai käidud. Siis otsustasime ronida Oleviste torni, mida kaasa oli lapsele helistades välja pakkunud. Igavesti väärt mõte, tornist avanes vinge vaade linnale vaatamata asjaolule, et ilm kõige parem polnud. Ronimine oli päris asjalik aga tegelastele, kes Fuji otsas päevaga käinud oli see tühiasi.

Järgmiseks nõuti pontsikubaari külastamist. Tee peal sai nalja, sest millegipärast peeti meid kõiki tulistideks ja pidevalt astusid restoustel seisvad noormehed ligi kutsumaks sisse ise kanget inglisekeelt kasutades. Viru tänaval vastasin ühele sellisele puhtas Eesti keeles, et tuleks küll aga tüdrukud tahavad pontsikubaari minna. Tüübi nägu muutus selliseks, et isegi Kim ei suutnud naeru hoida ja küsis mis ma talle ütlesin et mees nii hämmeldunud ilme ette manas :D

Pontsikuid tellisime 10 tükki ja ehkki mul oli mure, et kas ikka külalisele maitsevad vitsutas too hea meelega kõik kolm nahka. Tagasiteel jalutasime üle raekoja platsi, näitasin raeapteeki, kuhu küll sisse ei saanud aga vähemalt foto tegime. Niguliste juures tahtsin "Surmatantsu" näidata aga kirik oli juba kinni. Samas kiriku vastas oli "Põrgu" nimeline õllerestoran. Tütar tahtsis tingimata sealt pilti saada ja väitis, et peaks põrgusse minema, et vaadata kuidas seal olemine on :)

Toompealt sai üle jalutada ja parlamendihoone ette näidatud. Kanada saatkonna juurest läksime pooljooksuga trepist alla kuna tütar avastas, et rong läheb 8 minuti pärast. Vedasime kihla kas jõuame ja mina võitsin, sest saime minut enne lahkumist Riisipere rongile. Piletimüüja jõudis alles Kivimäe jaamas meie juurde, peaaegu oleks tasuta sõidu saanud. Kodus tekkis mõte veelkord naabrit tülitada, mille ka teoks tegime.

Istusime neljakesi ja saime vietnamlase käest hulga huvitavat infot nende elu kohta. Esiteks seda, et nemad on ainus Aasia riik, kes kasutab ladina tähestikku, selle olid sisse viinud Portugali misjonärid. Elu pidi neil olema enam-vähem sama, mis meil nõuka ajal. Teoreetiliselt sotsialistlik kord ja väljastpoolt paistab, et rahvas toetab aga tegelikult keegi seda värki ei usu. Samas on vaatamata ammusele sõjale suht tugev vastasseis ja erinevad arusaamised põhja ja lõuna vahel. Ameeriklaste peale ollakse pahased mitte selle pärast, et nad sõdisid Vietnamis vaid selle pärast et nad ära läksid!

Toidu osas saime ka hulga maad targemaks. Kui meil on paari sorti nuudleid siis neil on sadu, mis tehtud riisist ja müüakse "värskena", mis tähendab et pehmena. Nuudlisupi tegemine pidi olema eriti keeruline millega vaid üksikud osavad kokad hakkama saavad. Mis mõttes ei saanud meie aru, eestlastel see õige lihtne, võta kukepildiga kotike, kalla sisu keevasse vette ning valmis ongi. Selgus, et Aasias sihukest ollust supiks küll ei peeta, pigem pidavat sarnanema nõudepesu vedelikuga nii välimuse kui maitse poolest :D Kõiki põnevaid aspekte nende kultuurist ei jõudnudki kirja panna, eks kui meelde tuleb annan teada. Kokkuvõttes oli igavesti asjalik päev.

Esimesed muljed.

Tuttav ja armas vaade koduaknast

Järve keskuses oli esimeseks ettevõtmiseks Tele2 klienditeenindusest läbi astuda, et endale internetipulk võtta. Nats ootamist ja sain jutule, teenindajaks noor neiu, kel silt "õpilane" rinnas. Neiul oli nii hea Eesti keel suus, et kui poleks enne kuulnud ta venekeelset juttu, poleks aru saanud vene päritolust. Tänapäeval ju eesti noored suurt vene keelt ei räägi, eriti veel nii soravalt. Andsin oma soovi teada ja käisin välja ID kaardi, momendi pärast selgus, et see oli aegunud. Õnneks oli ka pass tänu lennuväljalt saabumisele käepärast.

Peale lühikest vestlust valisin omale 15 eurise plaani, mis andis 30 GB datat 4G netipulgaga. Sim kaardi olin eelmine aasta tagasi andnud ja seetõttu osutus vajalikuks uue muretsemine, mis maksaks 7 euri. Selgus, et oleksin pidanud selle alles hoidma, siis oleksin saanud tasuta uuesti kasutada. Kahjuks tookord meile ei öeldud, aga no mis teha, eks siis maksan laususin. Neiu mõtles momendi ja ütles, annan teile tasuta, sest tegelikult oli ju meie viga kui ei kontrollinud, et sim kaart netipulgaga koos tagasi antud. Meeldiv üllatus, eriti kuna kinnitas järjekordselt minu väiteid heal tasemel Eesti teenindusest, mille üle olen nii mõneski netifoorumis vaielnud kui keegi jälle kurdab. Tänasin ja kiitsin neidu eeskujuliku teeninduse eest piisavalt valjult, et ka kaastöötaja ja teised kliendid kuuleksid, preili punastas heameelest.

Järgmiseks sammusin Järve Selverisse, kus veetsin hõrgutisi valides järgmise tunni. Ostsin jogurtit, leiba, juustu, vorsti, mune, komme, kurki, tomatit, kartulisalatit, Kalle kaaviari, kasti A Le Coqi õlut koos saunalinaga, 5 liitrise jäätise jne ... ostukorv sai igatahes ääreni täis. Kraami autosse kohvri kõrvale mahutamine oli juba omaette probleem. Pääsküla koju sõites oli sihuke tunne nagu oleks vaid nädalakese vahepeal ära olnud, kõik nii tuttav ja kodune. Kraami sissetassimine võttis oma aja ja ehkki väsimus tikkus kallale hoidsin jõuga pildi ees. Isa pani sauna peale enne kui jõudsin protestida, aga tegelt oli tegu hea mõttega. Seni kui sooja kogus ajasime köögis juttu ja pakkisin külmikusse panemist vajavad asjad lahti.

 

Saunas oli täielik kaif, sai mitu raksu laval käidud, õllese veega leili visatud ja värske kasevihaga viheldud. Ainuüksi leili küpseleiva ja kaselehe segust koosnev lõhnabukett kujunes omaette elamuseks. Sihukest võiks deodorandi purki toppida ja kalli raha eest väliseestlastele müüma hakata. Peale sauna astusin ka naabrite poolt läbi, vahetasime värskeid uudiseid ja jõime paar siidrit, saunaõllede otsa hakkasid need juba märgatavat mõju avaldama, kiskus uniseks.

 

Võtsin mobla sim kaardi vahetamise ette, sest mobla miskipärast ei tundnud naabrite wifit ära. Tele2 simi paraku samuti mitte, teatas lihtsalt et sim kaarti pole. Proovisin mitu raksu, ei miskit, igavene jama peab vist järgmine päev jälle Tele2 esindust külastama. Siis aga tekkis mõte, äkki jätsin "airplane mode" peale, mis ju ei lase moblal signaale välja saata. Suskasin vana tagasi ja muidugi oli "lennukiseades". Võtsin selle maha ja vahetasin veel kord Canada simi Tele2 oma vastu. Voilaa !!!, nii pea kui peale lülitasin tundis ära ja ühendas Tele2 4G võrku, lisaks sai ka wifi kohe kätte.

 

Nüüd oli ka naaber ilmseid unisuse tundemärke välja näitama hakanud, mida ma oma uimasuses enne polnud tähele pannud. Tänasin külalislahkuse eest ning astusin läbi aiaaugu oma hoovi. Toas panin kamina küdema, et olemine hubasemaks saada. Järgmiseks otsustasin endale sobivaimana 7euri plaani peale panna, mis annab 1 GB datat, 700 sms'i ja 700 minutit lobiseda igasse võrku, mulle täitsa piisav ja mis eriti tähtis - taskukohane :) Paraku polnud nii lihtne nagu eeldasin, sest sms'i lühinumbrile saata üritades pani automaatselt 372 ette ja seda süsteem ei tunnistanud. Lõpuks pidin minema iseteenindusse ning tegin selle kaudu. Muidugi olin oma salasõna aastaga ära unustanud, pidin selle ümber sättima aga sain lõpuks hakkama.



Kaminatuli pakub sooja nii kehale kui hingele

Viimase ülesandena ühendasin internetipulga oma tabletiga. See sujus ootamatult kiirelt ja probleemideta, sest ehkki algul olin arvanud, et pean mikroUSB üleminekukaabli otsima. Avastasin juurdekuuluva klaviatuuri küljest USB3 augu, mida polnud enne märganud. Pulk sisse, kiire install ja oligi ühendus olemas. Eriti meeldiv oli selle kiirus, kui eelmine aasta kippus kole aeglane olema vaatamata reklaami lubadustele nii et aegajalt isegi skypega probleeme tekkis siis nüüd oluliselt kiirem kui meil Canadas traadiga ühendus - SUPER !!!

 

Peale kiiret mailide ülevaatamist, kaasale teate saatmist ja FB üle kontrollimist kukkusin lõpuks voodisse sirakile ja jäin paugupealt magama.