Niisiis, 16 Juuli hommikul hüppasime Lõunakeskusest läbi, ostsime toitu ja õlut ja põrutasime Võru maanteed mööda minema. Esialgu olin mina roolis kuni Võrus bensu juurde võtsime. Kuna sõitsime lehvitamiskauguselt meie endise lapsehoidja ja sugulase elu ning töökohast mööda, üritasin teda ka telefoniga kätte saada, et kiire tere öelda. Paraku telefoni kutsungile ei vastatud. Hiljem selgus, et seoses Lõuna-Eesti ralliga olla tal hirmus kiire olnud. Vahetasin lapse rooli, et ta saaks põnevaid kurvilisi teid proovida ja korkisin kõrvalistmel Saku Heleda. Talu enda nime ei leidnud ma isegi googeldades, aga olin saanud juhendid kuidas Varstust edasi minna. Ühes käes moblal sõjaväerakendusega GPS ja teises poolik õlu, nii oli võimatu eksida.
Keerasime pisikesele metsateele ja otse taluõue sisse, kus meid enne perenaist Kadrit ennast jõudis tema tütar tervitada. Paraja üllatusega teatas ta ülejäänutele, et Toomas tuli ... mis mõttes mind lausa nime pidi tuntakse ... selgus, et tüdruk on pere põhiline interneti surfaja, kellele mu nägu sealt tuttav. Talu on tõepoolest kauni koha peal mäe kaldal, all orus pisike oja ja soisem ala. Lisaks aiamaale ja sõstrapõõsastele peavad omanikud ka igasugu elukaid: kitsesid, lambaid, kalkuneid, ... Kasse on terve kari aga talve jooksul pistvat rebased enamuse nahka nii, et kevadel on ruumi järgmisele pesakonnale. Ainult emakass on piisavalt tark, ega anna end murdjaile kätte.
Peale tervitusi vaatasime veits ringi ja kuna keegi teine polnud veel saabunud laenasime pererahva rattad ning tegime lastega sõidu kohalikku külapoodi, kust kõik jäätise said. Poe ees nägime kohaliku parmu näol ära enamuse maapoodide lahutamatu koostisosa. Minul oli au pakiraamil pere kõige pisemat sõidutada, kes muudkui juttu vadistas. Tagasiteel näidati meile laste endi salateed, mis suurelt teelt läbi padriku koju viis. Üldse tuleb lisada, et lapsed selles peres olid super vahvad. Sõbralikud avali ja suhtlusaldid, ei mingit võõrastamist, paratamatud omavahelised naginad lahendati enamasti ilma vanemate vahelesegamata.
Nüüd saabus teine pere - isa, ema oma pesamunaga, kes osutusid samas ka viimasteks külalisteks. Nii oli algul plaanitud suurejooneline ettevõtmine kuivanud kokku vaid kolme väliseesti pere kohtumiseks: esindatud riikideks olid seega Kanada, Island ja Austria. Keegi meist ei lasknud end sellest segada ja kokkuvõttes oligi hubasem, ehkki oleks kindlasti põnev olnud ka teisi FB grupis tuttavaks saanud inimesi näha. Peale kerget näksi otsustati metsa kukeseenele minna. Kümmekond kilti edasi piki Läti piiri metsateele sisse ja peatusimegi liivastel küngastel kasvava männimetsa juures.
Minu üllatuseks hakkasid teised järjest seeni leidma samas kui mina, kes end poolprofessionaalseks seeneteadlaseks peab, ei suutnud midagi kollast selle metsa all näha. Tatsasin pea veerand tundi tulemuseta ringi hakates juba selektiivset värvipimedust kahtlustama. Lõpuks tegi lähedale sattunud laps olukorra selgeks kui mu nina alt mitu erk-kollast kukekat noppis, millest ise olin tuimalt mööda jalutanud. Siinses metsas on nii kohev sammal ja samblikud, et seened lihtsalt ei ulata sellest välja, mistõttu minu tavaline taktika keskmisel kaugusel laialt ringi vahtida osutus täeiesti valeks. Kukeseeni võis märgata vaid järsu nurga alt alla vaadates, mitte kaugemal kui meeter poolteist, nii sügaval sambla varjus peitsid nad ennast. Mulle nii harjumatu, et piinlikkusega pidin tunnistama end kogu kambast kõige vähem tulemusrikkaks seeneliseks.
Kogu rahvas kaasa arvatud lapsed tundsid end metsas kindlalt ja peagi olime üksteist silmist kaotanud, varsti polnud ka laste kilkeid enam kuulda. Kohe algul jätsin meelde päikese asukoha võrreldes tee suunaga julgedes teha õige pika jalutuskäigu sügavale metsa. Seenesaak eriti ei suurenenud samas aga avastasin siin-seal mustikaid. Auto juurde tagasi kõndides leidsin eriti küllusliku koha. Kuna ka tütar polnud eriti õnnestunult kukekaid leidnud, kutsusin ta mustikale ja teisi oodates pugisime nagu kaks karu endal vatsad täis. Keel ja käed olid meil kahtlaselt sinised, andes tunnistust ebaotstarbekohaselt kulutatud ajast.
Koju jõudes ootas meid ees seenelkäimise ebameeldivam osa, nimelt puhastamine. Teised olid korjanud ka maasikaid ja murakaid. Istusime ringis maha ja asusime tööle, sain mitu head ning värvikirevat pilti. Õhtusöök oli oivaline koosnedes keedetud värsketest kohalikest kartulitest, käsitöövorstikestest ja salatist. Raske oli ennast sundida hoogu pidama, kartulid olid lihtsalt nii head, et neid võtsin kolm korda juurde ja nautisin iga suutäit nagu gurmaan. Ma tõepoolest ei tea milles asi, aga Eesti kartulist paremat ei tea ma kusagil mailmas. Äkki kartulist võikski hea marketinguga Eesti Nokia kujundada.
Õhtu lõpetas saunaskäik, mis tavapärasest oluliselt erinev. Nimelt kujutas saun endast pirakat kilehoonet, mida algselt olin kasvuhooneks pidanud. Ruumi oli seal laialt ja paraja üllatusena läks see õige kuumaks kusjuures sula kile ei hakanudki selga tilkuma. Kõige rohkem pani imestama asjaolu, et saun olevat sellisena aastaid vastu pidanud, tavaliselt ju kipub kile päikese käes õige kiirelt lagunema. Igatahes saime nii kuuma, leili, vihtlemist kui ka õlut ja kokkuvõttes ei jäänud miskit muud kui eesruumis istumine puudu kui traditsioonilise saunaga võrrelda. Aga tavaliselt ongi need liiga kuumad ja väljas oli väga mõnus, sest tüütud putukad puudusid sootuks. Magama sai rahvas millalgi peale keskööd.
Väga lahedad fotod.
ReplyDelete