Hull Nädalavahetus

Reedel panin töö juures sisse taotluse et saaks jääda päevasesse vahetusse. Seni pole probleemi olnud, sest päevases oluliselt rohkem kohti kui öises ja õhtuses, kevadel tuli aga uus ülemus, kes andis järgi pealinnast saabuvatele totratele korraldustele. Muidu on uus boss täitsa asjalik ja samas ka asjatundlik tüüp, kes ilmselgelt kõigi kandidaatide hulgast sobivaim sellele kohale. Seetõttu muidugi oli üllatus suur kui ta valituks osutus kuna tavaliselt käitub meie riigifirma risti vastupidiselt loogikale ja tervele mõistusele. Igatahes tulemuseks oli see, et mingi viisteist tüüpi lendab päevasest vahetusest öisesse või õhtusesse, mina olen kuueteistkümnes ametiühingu staazhilt, mistõttu peaks üle noatera pääsema.
 

Ootamatult selgus, et nii lihtne see asi ka pole, nimelt hakkas paar minust tagapool asetsevat tüüpi vett segama teatades, et kunagi oli teistsugune järjekord ja vana tuleks tagasi võtta. Asi olekski vaikselt ära tehtud kui üks sõbralik filipiinlane poleks mulle sellest teada andnud. Muidugi helistasin kohe ametiühingu tüübile ja lõin veits lärmi. Leppimata suulise rahustamisega nõudsin emaili näol kirjalikku vastust minu küsimustele. Vaikselt lasin ka liikvele kuulduse, et kui mulle lahendus ei meeldi kavatsen enda ja teiste töötajate õiguste kaitseks kas või advokaadi võtta. Paistab, et mõjus, sest samal päeval tuli ametlik vastus, et kõik vaidlusküsimused vaadatakse üle erapooletult ja lahendatakse vastavalt seadusele. Näis mis saab, aga vähemalt ei lase endale niisama ilma vastuhakkamata ära teha.

 

Lisaks on veel võimalus, et mõned tüübid tahavad öö või õhtuvahetusest päevasesse tagasi tulla, sellisel juhul pole muidugi miskit teha. Samas tuleb tõdeda, et mu praeguses töökohas on iga vahetus palju lihtsam rahateenimisvõimalus kui enamuses muudes kohtades Kanadas. Lihtsalt ebamugav oleks ebanormaalsel ajal tööl käia. Kui ka tuleb vahetuse muutus, siis õnneks kestab see vaid aastavahetuseni, sest juba on esitatud nõue kogu asja ülevaatamiseks aasta alguses.

 

Reedel sai ka pisem preili ametlikult täisealiseks, mistõttu meie poole oli hulk sõpru külla kutsutud, kes pidu pidasid ja õnneks enamuse ajast allkorrusel veetsid. Mina käisin lapsega enne veel poest toidu ja joogikraami toomas, viimane eranditult mittealkohoolne, ehkki küsisin kas äkki tahavad siidrit. Laps teatas, et alles 19 tohib Kanadas juua mitte 18 nagu Eestis, ops minu viga. Aga ega siingi vanuse pärast joomata jää kui tahetakse, meie omad lihtsalt sellised emmesse, kes ei tunne huvi käraka vastu ja nende sõbrad samasugused.
 

Laupäeval ajasid naised mu pea täiesti sassi ja siiamaani ei saa aru millises meeltesegaduses ma neile järgi andsin, et võtame endale kutsika praegusele koerale mängukaaslaseks. Noh seda ideed oli mokaotsast teoreetiliselt arutatud ja isegi võimalikke tõugusid kaalutud aga mitte eriti tõsiselt. Pool päeva kulutati netis võimalike kandidaatide otsimisele kuni avastati üks pisike pruun kutsikas, kelle karvu veits mustaga toonitud. Naised teatasid ühest suust, et just see ongi meie kutsikas. Oli kena nunnu küll aga hinda vaadates jäi mulje, et looma on väärismetalli dieedil kasvatatud.

 

Ühesõnaga üritades säästa inimeste sündsustunnet ei julge ma numbrit nimetada, vihjeks et selle summa eest võiks Aafrika näljahädalisi paar aastat uhkelt toita. Paraku ei võetud kuulda ei minu humanistlikke ega ärilisi argumente ning helistati ja lepiti kokku järgmine hommik "vaatama minemise" asjus. Lohutasin end faktiga, et inimesi on niikuinii liiga palju ja keskkonna säilimisele on kindlasti kasulikum pigem üks koer kui hordid matsheetedega vehkivaid ja automaate täristavaid lontruseid. Siit siis minupoolne panus põgenikeprobleemi lahendamisele :P

 

Viimane pilt Pumast, kisu puhta pesu korvis

Õhtu poole tabas meid välguna selgest taevast õige traagiline sündmus. Istusin väljas, libistasin hirmpalava ilmaga õlut ja surfasin netis kui kuulsin imelikku kräunatust. Meie kass lasi end külili murule tegi veel korra häält ja jäi siis vaikseks. Tal on enne ka langetõve hoogusid olnud kord paar aastas ja esimesel momendil eriti ei muretsenud. Aga kui loom pool minutit ei liigutanud läksin uurima, sest tavaliselt ta teeb suht koledat häält millega kaasnevad krambid, siis lesib veidi ja ajab end nats aja pärast rampväsinuna üles.
 

Kassil oli keeleke suust väljas, silmad lahti aga hingamist küll ei näinud. Katsusin ettevaatlikult keha ja kaela, ei miskit liikumist. See tundus juba väga kahtlane, igatahes võtsin jumalast lõdva looma sülle ja viisin veidi jahedamasse garaashi alla. Kes teab, äkki kaasneb langetõvega selline varjusurma moodi olek. Rääkisin kaasale ja käisime mitu korda vaatamas aga ei miskit muud muutust kui et kassike tundus jahedamaks minevat. Igaks juhuks ikka ootasime tükk aega aga lõpuks tuli tunnistada, et ilmselt on loom parematele jahimaadele läinud. Kaasal meenus, et selle pere isastest kassidest on paljud südamerabanduse saanud. Mul ei jäänud muud üle kui tõdeda, et lihtsamat lõppu ei oskaks soovida. Alles paari tunni eest ronis pirni otsa ja jooksis nagu noor kiisu kergete hüpetega aias ringi.
 

Pühapäeval läksid naised kutsikat vaatama ja ära tooma, selle koha pealt mul mingeid illusioone polnud, et tegu ainult vaatamisega oleks. Mina samal ajal kaevasin kirsi alla meie eelmise kassi viimase puhkekoha kõrvale auku. Õhtupoole sängitasime Puma mulda, panin talle viimasele teekonnale kaasa 2015 aasta dollarise mündi ja Eesti eurokahesendise suhu "Styxi" ületamise tasuks. Mõlemal kassil on nii Eesti kui Canada mündid kaasas tekitamaks poleemikat tuleviku arheoloogide hulgas. Tütar tegeles kutsikaga, ei tahtnud talle veel rääkida. Alles täna ütlesime kui imestas, et miks kass pole kutsikat uudistamas käinud.

 

Nüüd kutsikast, kes tõepoolest armas, aga milline kutsikas seda poleks. Tegu sama seguga mis Koko - Kokker Spanjel ja Puudel ehk Kokapoo. Kutsik oli 16 augustil saabudes 1 päev vähem kui 8 nädalat vana ehk siis 22 juunil sündinud. Nimeks pandi talle Sushi nagu see tuntud Jaapani toit. Kui hakkasin uurima miks, väideti minu idee olevat, enne puhkust olevat autos selle nime välja käinud. Ise ei mäleta aga tundes mu väärastunud huumorisoont siis võib isegi tõsi olla. Pergel meie perega ei saa ka nalja teha, nüüd peab vaene koer kandma Jaapani riisirulli nime elu lõpuni. Lisaks korealaste toidulauale sattumise hirmule tuleb ka jaapanlastega ettevaatlik olla, et teda sushi pähe nahka ei pandaks. Praegu lõpetan kuna pole kahtlust, et kutsika tempudest kuulete edaspidi õige mitme blogi vahendusel.