Pilvine ja vihmane telgitamine

Teel Kotkajärvele

Esmaspäeva hommik oli meil varajane, sest pisem laps osutus ootamatult kohusetundlikuks ja ajas meid juba seitsme ajal üles, tema peab laagrisse jõudma. Ma olin eelmine õhtu veendunud, et vaatamata jutule magab ta õndsalt kella üheteistkümneni aga võta näpust, juba seitsme ajal hüüti, et varsti peab minema hakkama. Mis siis ikka, tegime kiire hommikusöögi, kobisime kaheksa paiku autosse. Kohv muidugi jäi mul termostassiga lauale maha nii, et tuli Tim Hortonist läbi astuda ja uus võtta. Pettumus oli aga kolossaalne, ma ei soovita kellelgi Midlandi Tim'i minna, nende kohv pole mitte ainult vana vaid ka lahja. Ja mitte ainult kohv vaid ka kakao ja Ice Cappuchino, mida teised ostsid oli poole lahjem kui tavaliselt - täielik klientide nöökimine ma ütlen. Oleksin kohe Tim Hortoni peakorterisse helistanud aga ei raatsinud moblale kaugekõnega arvet tekitada. Igal juhul uskumatu, et Canada ainus seni veel normaalset kohvi pakkuv koht nii madalale on langenud.

Sõit ise sujus suht aegavõtvalt, sest vaatamata mitte eriti pikale vahemaale pidime peagi keerama kiirteelt maha pisematele kaljude ja järvede piirkonda läbivatele käänulistele teedele. Oskasime ka esimese hooga õigest teeotsast mööda panna, sest kiviaja meetodil kasutasin 20 aastat vana kaarti, millel olev kiirtee hoopis mujalt läks. Eestlastele tundub vist uskumatu, et meil pole autos GPS'i aga ise olen sisimas nats uhkegi, et suudan ikka veel päikese, tähtede ja kaardiga orienteeruda (no vähemalt kui kaart ajakohane).

Seekord tõmbas kaasa oma mobla välja ja kasutades kaardirakendust MAPS.ME, mis ei eelda moblalevi olemasolu vaid ainult GPS funktsiooni, leidsime õige tee. Samas saime elamusi vahelduvate looduspiltide nautimisest. Siin oli märgatav sarnasus Rootsi või Lõuna-Soomega, mida lugematud järved metsaga kaetud graniitkaljude vahel tekitavad. Kotkajärve metsaülikooli jõudsime kenasti kella üheteistkümneks kohale, laadisime lapse koos kraamiga maha, lobisesime veits ja põrutasime tagasi. 

Otsustasin veidi erinevat teed sõita, et huvitavam oleks. Tee peale jäi mitu maalilist pisikest linnakest, ühes neist peatusime, et turult läbi astuda ja mõned puuviljad võtta. Virsikud ja mustikad olid raskelt kallid, mõni ime, tegu ju rikaste suvitusrajooniga. Auto juurde tagasi minnes tuli meelde, et laps tahtis jäätist, hüppasin ka teiselpool teed olevasse toidupoodi, kus nägin neid samu virsikuid poole odavama hinnaga. Kohalike poiste äri vist ongi poest virsikud osta, üle tee turule tassida, teistsugusesse korvi panna ja siis poole kallimalt lollidele maha müüa. Pole hullu lohutas kaasa, toetasime kohalikku külamajandust. Virsik oli hea ja parasjagu krõmps nagu mulle meeldib aga kerge raha järelmaitsega :D Passionfruidi jäätis see-eest superhea, mida võiks teinekordki osta.

Telkimisplatsile tagasi jõudes korkisin õlle ja tegime eine. Ilm polnud suurem asi tänu millele otsustasime kutsika tavalisse randa viia, inimesi ei ole seal kindlasti päevitamas. 

Loomal nimelt pole kõik kaitsesüstid tehtud ja seetõttu ei soovitatud kuhugi minna, kus palju teisi koeri ringi jookseb, näiteks nagu koeraranda. Loom oli muidugi kole õnnelik uuest kogemusest aga lollike hakkas liiva sööma. Noh kui isu täis leidis igasuguseid muid põnevaid asju nagu oksad, suled ja kivikesed, millega mängida. Laineid esialgu pelgas, tundusid kole suured ja ründavad, aga varsti kippus juba vee äärde. Esialgu ei tahtnud lasta tal märjaks saada, ilm oli jahedavõitu, küll käivad koos Kokoga kui päikseline. Sai mõned päris head pildid teha ja veits videot lindistada.

Tagasi telgiplatsile jõudes oli jälle aeg süüa, lõket teha ja lõdvalt võtta. Küpsetasime kartuleid ja järgijäänud seened ning küüslaugusaiad. Toitu oli muidugi liiga palju nagu alati kui mina selle eest vastutan, isegi õlut olin seekord üleliia kaasa ostnud. Mari kurtis, et kuidagi kurvavõitu kui Kikit pole ja ilm ka selline nigel. Rannas polnud miskit teha, metsa all natuke jalutasime. Istusime lõkke ümber, lugesime ja vaatasime tuld. Koerad tuterdasid niisama ringi, Koko õnneks hulkuma ei lähe ja pisikesele kutsikale tundus metsaalune liiga hirmuäratav. Õhtul hakkas jälle sadama ja naistel tekkis sihuke masendus, et kippusid juba koju tahtma. Otsustasime, et vaatame, mis homne päev toob. Proovisin lugeda lõkke ääres, aga uni tuli peale ja peagi ronisin minagi telki. Öösel sadas kõvasti, hea et telgialust üle ei ujutanud. Samas meie telgid on korralikud, piiskagi sisse ei tulnud.

Sushi tudib telgis oma pesas

Mari rääkis hommikul, et Koko oli öösel värisenud ja tema kaissu pugenud, meil kah veetis kutsikas öö järjekordselt kaasa kõhu vastus. Nagu öeldakse hommik on targem kui õhtu, kõik paistis palju positiivsemas valguses ja kojuminekust ei tehtud enam juttugi. Hommikukohvi ja kakao, mille kõrvale sõime müslit maasika keefiriga, tostsid veelgi tuju. Kaasa pani koertega jalutades tähele, et meie järgmine laagriplats on juba vaba. Otsustasime kohe sinna ümber kolida, panime asjad autosse ja viisime esimese sõiduga toidumoona laudade peale kohale. Telkidega tegime hoopis kavalalt, ei hakanudki neid lahti võtma vaid tassisime täiskoosseisus 60 meetrit, mis järgmisest platsist eraldas. Keegi vanahärra kommenteeris tee peal, et see on lihtsaim kolimisviis mida ta kunagi näinud :D

Uus plats osutus veelgi paremaks kui eelmine, otse vastu pisikest järsku 10 meetri kõrgust mäeküngast, mis metsaga kaetud. Koormakatte paigutamine vihmavarjuks oli siin seoses puude paigutusega samuti palju lihtsam. 

Rannailma polnud küll praegugi aga otsustasime vähemalt läbi metsa jalutuskäigu randa ette võtta, et endale ja koerale tegevust pakkuda. Mari jäi seekord pisikese kutsikaga telgiplatsile, see ei jaksaks veel mitmekildi pikkust retke ette võtta. Seoses suht jahedale ja niiskele suvele võis metsa all keskmisest oluliselt rohkem seeni näha. Tuttavaid oli siiski õige vähe, mõned pilvikud ja tõmmuriisikad. Rohkelt igasugu kännuseeni, mis mahakukkunud või ka veel püsti seisvail puudel kasvasid. Koko oli jube õnnelik, et sai metsa vahele hulkuma meiega. Ametlikult küll ei tohi teda rihma otsast lahti lasta aga loom on kuulekas ja kui keegi vastu tuli kutsusime enda juurde, et moment kinni hoida.

Rannas oli tugev tuul ja lainete müha juba kaugelt kuulda. Veetase haruldaselt kõrge ulatudes vaateplatvormini ja kohati metsa alla, liivarannast vaid kitsas riba järgi. Tegime lainetest pilte ja jalutasime randa mööda. 

Vesi tundus soe aga üksi oli igav ujuma minna, pealegi tuul suht jahe. Isegi koer ei kippunud vette. Korra tuli ka mõte neljandasse randa minna aga kaasa hakkas muretsema, et meie 20 aastane laps on kole kaua üksi. Minu argument, et mis mõttes, ta pole ju enam laps, ei mõjunud. Läksime tagasi telgiplatsile ja õieti tegime, sest praktiliselt samal momendil kui varju alla istusime hakkas sadama. Õhtusöök kujunes juba tavakohaselt ja pimeduse saabudes kolis naispere koos koertega telki põõnama. 

Mina otsustasin seekord veits pikemalt vastu pidada, võtsin isegi konkjakipudeli abiks kõrvale. Paraku polnud sellest suurt kasu miskit, suutsin vaid tunnikese raamatut lugedes, konjakit limpsides ja lõket kohendades vastu pidada. Siis tuli sihuke uni kallale, et pidin põhku pugema kui ei tahtnud kustuva lõkke ääres tooli magama jääda. Isegi veidi eemal asuval telkimisplatsil pidu panevad noored ei suutnud uinumist segada. 

Öösel sadas jälle, vahepeal nii kõvasti, et muretsesin kas hakkab telgi alla loik tekkima, nii hulluks asi õnneks ei läinud. Küll aga tekitas kutsikas telki loigu ja seda nii osavalt, et kaasa mobla ja käekott said kenasti märjaks. Seni oli tal pissialus telgis olnud aga kuna loom polnud kaks ööd kordagi kasutanud arvasime, et pole vaja. Tüüpiline Murphy seadus, et see ainus kord kui oleks vaja, pole lappi maha laotatud.

Kolmapäeva hommikul tuligi asjad kokku pakkida. Sadu oli lakanud aga ilm endiselt pilves. Võtsime rahulikult mõnusa hommikusöögi, hea kui elekter olemas, siis saab ikka korraliku kannukohvi teha. Kuna nii telgid kui ka koormakate olid märjad, ei hakanud neid korralikult kokku pakkima ja panime lahtiselt auto katusel olevasse suusakasti, niikuinii kodus vaja lahti võtta ja kuivatada enne kui kottidesse toppida. Enne kojusõitu keerasime veel randa, kus vaid üksikud autod parkimisplatsil. Tavaliselt on parkla nii täis, et raske kohta leida, aga sihukese ilmaga polnud rannas suurt miskit teha. Niiöelda hoovihm jättis sarnase mulje kui talvel kui suht pisikesed piisad tihedalt aknale langevad.

Tahtsime tagumisse randa jalutada aga vihmahood võtsid isu. Tegime rannas mõned pildid, korjasin Pumale ilusa valge hauakivi ja jalutasime Koko poolt veetuna tagasi autosse. Polegi kunagi nii vara Awendast lahkunud. Kuna aega oli laialt valisime teise tee tagasi, mis küll lühem aga samas aeglasem.

Tee peal tuli kaasal hirmus fish ja chips isu peale, mis muud kui pidasime kinni ühe suht kahtlase välimusega hüti juures. Kala oli päris ok aga kartulid küll ei kannatanud kriitikat, isegi Koko põlgas need ära. Koju jõudsime juba viieks aga selle asemel, et miskit kasulikku teha molutasime järelejäänud päeva maha.

Tagaaias tervitas meid pesukarude laastamistöö, kes olid karjaga viinamarjadest üle käinud ja limaste nätsutatud kestadega maapinna katnud. Sihukest pilti nähes tuli jällekord tahtmine need loomad halastuseta esimese ettjuhtuva asjaga maha lüüa. Kui elukad sööks korralikult ära, ei häiriks see mind eriti, aga tõprad lihtsalt lägastavad tarvitades toiduks vaid kümnendiku hävitatud marjadest. Ülekäidud kobarais on pooled külgejäänud marjad samuti hambajälgedega. Pirne oli hulk maha kukkunud, neid ei jaksa nii palju süüa kui tuleb, kaasa lubas mahlaks teha.

Kokkuvõttes oli tegu ühe ebaõnnestunuma telkimaskäiguga, aga et suvele mitte sihukest punkti panna otsustasime septembris veel kord minna. Õnneks on siinkandis ilmastik selline, et kuni oktoobri alguseni saab ujumas käia ja septembris pole ka karta, et end päikese käes ära põletad.