Pärnu, Põltsamaa, Tartu

Vanematega Pontsiku Baaris

Nädalavahetus sai arvutiabina veits nokitseda ja teisipäeval käisime Pärnus asju ajamas, kus alati kui võimalik Pontsiku Baarist läbi astun. Pärnu puhul ei saa märkimata jätta asjaolu, et kesklinnas teatri ees tasuta parkimine, mis kenasti pontsikud kinni maksab :) Lõuna ajal tukastasin korraks toas, kus pea kõik oma lapsepõlve suved veetnud, hea uni oli.

 

Voodis lesides mõtlesin, mis näoga oleksin vaadanud rohkem kui nelikümmend aastat tagasi praegust halli habemega poolkiilakat tüüpi :) Ähh, aeg lendab kiiresti, alles ma lesisin sellel voodil ja surusin jalgadega seinal olevat raamaturiiulit üles, mis lahti tuli, ning oleks pähe kukkunud kui mu hädakisa peale poleks vanaema appi tõtanud. Laetule lüliti on sama, mida poisikesena klõpsutasin, vist esimese vabariigi ajast pärit ja maksaks antikvariaadis ilmselt head hinda :D

 

Kolmapäevaks oli plaanitud Põltsamaa lähedal isa sünnikodus sugulastega kokkusaamine. Tee peal tegime endises Põltsamaa sööklas korraliku eine. Söök oli külluslik, maitsev ja odav, kombineerides endise ja moodsa aja toitlustamise positiivsed momendid äärmiselt muljetavaldavaks koosluseks. Soovitan soojalt kõigele, kel isu korraliku ja kvaliteetse ning veidi nostalgilise eine vastu. Jääb vaid loota, et seda kohta mõni hamburgerikett ära ei osta! Viimane ots talukohta viis mööda põlluäärset teed, mida pidin eriti ettevaatlikult ja aeglaselt sõitma, et mitte karterikaitsest ilma jääda. Ilm oli palav, kohale jõudes lasin kiirelt karastuseks külma õlle. Jalutasime ringi, vaatasime metsa ja maatükid üle.

 

Metsa alt sai isegi mõned metsmaasikad suhu toppida. Vana kuuse tüvel leidsin karu kraapismisjäljed, mida nood armastavad teha, et oma territooriumi märkida. Kevadel olla sealkandis emakaru koos poegadega nähtud. Vana sara koha peal müürijäänuste vahel tuhnides leidsime mõned hobuserauad ja ühe katkimurtud haruga vigla, mille autosse viisin, et Tallinna mälestuseks kaasa viia. Metsas olid mitmed vägevad tammed ja saarepuud, mille vahel oja ääres metsloomade rajad vonklesid. Viimase ettevõtmisena tegime endale oja ääres kasvavatest kaskedest vihad, ilmad nii külmad olnud et kaseoksad ikka veel pehmed nagu enne jaanipäeva, mis vanasti viimaseks vihategemistähtpäevaks oli. Kogu aeg ähvardanud vihmapilv jõudis lõpuks kohale, saime napilt enne sadu autosse ja minema.

 

Põltsamaal käisime ka esivanemate haudadelt läbi ja viisime sinna peotäie metsa ja põllulilli. Isapoolne suguvõsa on siitkandist pärit, hauakividele kirjutatud ajalugu ulatub õige kaugesse minevikku. Põltsamaal panin isa Tallinna bussile ja sõitsin ise edasi Tartusse lapsele külla, kes kolmeks kuuks Tõravere kosmosekeskuses praktikandiks. Kaardilt leidsin Annelinna õige piirkonna enam-vähem üles, aga majade vahel autoga orienteeruma ei riskinud minna. Kutsusin Mari korteriperemaise, kes ühtlasi kaasapoolne sugulane, poe ette vastu, et too juhataks mind läbi korrusemajade labürindi õigesse kohta. Lõpuks saime tema loaga isegi maja ette parkida.

 

Tütar ja sugulane võõrustasid kenasti, andsid õhtusöögi ja tegid aseme kokkupandavast toolist voodile. Tegu ühetolise korteriga korrusemajas, mis just vabariigi algul valmis saanud ja meenutab endisi nõukaaja lõpu ehitisi. Hommikul valmistas laps mulle süüa, päris kummaline tunne oli justkui tema juures külas olla. Ja asusimegi teele Varstusse, kus väliseestlaste kokkusaamine plaanis oli.