Suusamäel ja tõvevoodis

Moodne Jõuluvana sõidab lumelauaga :D

Jõulupäeva varahommikul kui normaalsed Kanadalased oma pakke kuuse all avavad istusime meie autos ja kihutasime suusamäe poole. Liiklus muidugi meeldivalt olematu. Sõitsime kolmekesi, mina, vanem tüdruk ja tema sõber. Noorem plika ei jaksanud kaasa tulla, sest oli oma kolmepäevasest suusatamisest liigselt väsinud. Mäeolud niru võitu sest eelmise päeva sulas kinnisõidetud mägi oli öise külmaga kõvaks jäätunud. Õhtul lumelödi kinni vajutanud mäemasinad olukorda suurt ei leevendanud, sest jäised triibud kadusid esimese poole tunniga, edaspidi oli mägi jube libe ja jäine.

Oma viga muidugi, et pole suuski teritanud, sest teravate rantidega poleks mingi probleem nagu eelmisest aastast mäletan. Kaalusin tõsiselt kas minna skishoppi teritama, aga mäel kipub see teenus kole kallis olema, lisaks võtavad suht hoolimatult palju suusapõhja vähemaks. Otsustasin edasi sõita ja pööreteks pehmemaid kohti valida. Ilm oli ilus ning päikseline aga põhjanõlvale kaldu paistev päike ei jaksanud lume või õieti jääpinda pehmemaks muuta.

Lohutuseks võisin oma suusaoskuste parandamise nimel rahulikult õlut juua kuna tütar tagasisõidul roolis. Carlsberg oli peale mõningast hanges jahtumist täitsa joodav, aga kuidagi vahutas vähe. Lähemal uurimisel selgus, miks nii soodsalt müügis, tegu suvise EURO-2016 jalka partiiga. Ära ka ei raatsinud visata. Lühikeste vaheaegadega sõitsime üheksast hommikul seitsmeni õhtul. Selleks ajaks olid mäel kõik vähegi kanditavamad piirkonnad otsa saanud, polnud kõige lõbusam pidevalt tasakaalu kaotuse hirmus suusatada. Mõned korrad sai kätt ja puusa maha panna kui rantidel pidamine kadus, kuid päris pikali ei lennanud kordagi. Positiivse momendina märkasin, et ühel nõlval on palju parem valgustus, nad olid vanad prozhektorid asendanud palju ühtlasemat valgust pakkuvate LED lampidega.

Järgmine päev lebotamine, lastel sõpradega mänguõhtu. Seadsid juba eelmine õhtu ja järgmine hommik oma atribuutikat üles. Esmaspäev mööduski sisuliselt märkamatult, teisipäeval eelmise päeva kordus. Ainsaks vaheks asjaolu, et vanem plika kukkus lõuna paiku ära Kui läksin uurima mis viga ja katsusin otsaesist tundus, et pea peal saaks mune praadida. Panime kraadiklaasi, 39.2 oli veits paljuvõitu, kaasa söötis talle kaks Tylenoli sisse, mis palavikku veits maha tõmbas. Öö läbi kostis köhimist, hommikul oli palavik natuke alanenud aga tööle ta loomulikult ei läinud. Plikal endal jube kahju, sest oleks saanud uut VR süsteemi seal katsetada. Neljapäev ei kannatanud välja ja sõitis siiski firmasse, kuid tuli enne lõppu ära, olemine ikka nadi võitu. Tänaseks on juba parem, siiski veedab enamuse ajast oma toas alumisel korrusel ja joob kannude kaupa kuuma teed.

Koer siin vahepeal tüütab, küll ronib sülle ja topib oma märga nina pihku, et sügaksin kõrva tagant, küll toob mänguasju, et neid loobiksin. Üritasin saata noorema tütre ehk ametliku omaniku juurde, aga see põõnab veel voodis, kutsikas käis nuusutas ja tuli pettunult tagasi, sihukese unekotiga pole ju miskit peale hakata :P

Tänane aasta eelviimane päev kulub koristamise ja aastalõpu ettevalmistamise peale. Kaasa poodles, mina vahetasin autovõtme patarei, sest viimane hakkas jupsima, hommikul pani lausa masina üürgama nagu üritaks keegi ära ajada. Uue patareiga algul üldse ei töötanud, hakkasin juba müügiesindaja juurde sõitma kui meenus, et patareidel on vahel kile ühe poole peal vältimaks niisama tühjenemist. Võtsin võtme uuesti lahti ja muidugi oli kile miinus poole peal katkestades igasuguse ühenduse. Oleks ikka kole piinlik olnud elektriinseneril sellise probleemiga teenindusse pöörduda :P

Kuuba8 - Tasakaaluseadus

Lained käivad võrguplatsile

Oligi jõudnud kätte viimane päev troopilises paradiisis. Kuna seni oli kõik super hästi läinud ei osanud mingisuguseid probleeme ette näha. Hommikul tütar kurtis, et ei tunne end eriti hästi aga ei pööranud sellele erilist tähelepanu, eriti kui ta entusiastlikult koos minuga hommikusöögile siirdus. Mina võtsin head baarikohvi konjakiga ja pugisin viimast korda kõhu sinihallitusjuustu ja vinnutatud lihalõike täis, tuttaval süsimustal kokal lasin seekord tavalised praemunad pipra ja soolaga teha. Kõik teenindajad said jootraha, sest olime hommikul avastanud, et lisaks mõnele kohalikule rahale olin 10 USA dollarit seifi nurka unustanud. Peale sööki pakkisime kohvrid jättes hulga mittevajalikku kraami voodile koristajatädidele.

Lapsest suurt abi polnud, sest teda ründas miskisugune kõhutõbi, istus teine enamuse ajast vetsus. Lohutasin teda asjaoluga, et õnneks tuli see viimasel päeval kallale, jõudmata midagi olulist ära rikkuda. Minul oli kergelt kummaline tunne aga ilmselt ei suutnud pahad pisilased nii kõrge alkosisaldusega seedekulglas miskit asjalikumat ette võtta, olid kärakast läbiimbununa lääbakil. Pakkimise käigus juhtus sihuke apsakas, et seif läks rikki, kõik meie dokumendid, lennupiletid, raha ja läpakas jäid luku taha.

Läksin fuajeesse adminnile kurtma, too vastas suht ükskõikselt, et vahel ikka juhtub aga õhtuks saab ta ehk tehniku kätte, homseks kindlasti. Ma arvasin, et pole hullu, tore oleks kui nad sel juhul ka piirivalve tüübi saadaks, et mu viisat pikendada. Mis mõttes, ei saanud adminn aru. Mul nimelt läheb tunni aja pärast buss lennuväljale ja kui ma passe kätte ei saa siis ei lasta ka lennukile, ühesõnaga pole nagu mõtet bussi peale minna. Lisasin, et tegelikult jään hea meelega nende meeldivasse hotelli veel mõneks päevaks, nende kulul loomulikult.

Kui muidu on kuubalased väga "manjaana" siis nüüd haaras adminn ahvikiirusel telefonitoru, helistas kuhugi ja tulistas sõnu kui kuulipildujast, jättes tavalise viieminutise tervituse täiesti ära. Teine kõne veel ja kergelt punetuma hakanud näoga teatas: "Palun minge kohe oma tuppa tagasi, tehnik on viie minuti pärast kohal". No ma eriti ei kiirustanud, jalutasin baari ja lasin endale kaks jooki segada, enne kui toa suunas lonkima hakkasin. Ei tea millest see tuleb, aga Kuubalastel on paaniline hirm passirezhiimi rikkumise ees. Esimene asi mida saabumisel rõhutati: "Kõige tähtsam on et lahkute õigel ajal". Nüüd tuli mulle kasuks meenutada, mida nad kardavad. Tehnik oli tõepoolest 10 mindiga kohal ja avas seifi, saime oma kraami kätte.

Igavuse peletamine lennuvälja bussi oodates 

Kui olime kohvrid fuajeesse lohistanud jäi bussi väljasõiduni kolmveerand tundi. Tütrel oli sant olla, ta ei tahtnud mugavalt diivanilt kuhugi minna, mina seevastu ei suutnud end tagasi hoida viimasest suplusest. Vahetasin vetsus kiirelt ujukad jalga ja sörkisin randa. Tuul oli tugev, lained suured ning veeseis seninähtuist kõrgeim. Ujuda või pigem lainetel liugu lasta oli sihukeses lainetuses tõepoolest äge. Vees oli vaid kümmekond inimest, ülejäänud kartsid vist laineid ja hoovusi. Üle veerandtunni ei saanud vees mõnuleda, et mitte bussist maha jääda.

Plika oli vahepeal vetsus oksendamas käinud, tal nüüd päris paha olla. Seletasin, et vähemalt piirivalvest läbi minemise ajaks peab terve näo ette manama, muidu veel pannakse kohalikku nakkushaiglasse. Buss muidugi jäi oma kolmveerand tundi hiljaks, mina ei lasknud end sel heidutada, väisasin baari seni kui vähegi võimalik. Sai mitmeid huvitavaid rummikokteile proovitud ja januks paar õlut neelatud. Just kui tellisin kaks gin-tonicut saabus meie transport. Kallasin need klaasidest kiiresti plastiktopsi ümber ja kiirustasin bussile.

Lennujaama jõudes olin vaid veerandi jõudnud ära juua. Piletit registreerides selgus, et oleme eraldi. muidu poleks tähendanud aga et tüdrukul paha olla tahtsin koos istuda. Lennujaama neiu ajas asja hoobilt joonde. Jooksin tagasi ja andsin tänutäheks dollari, too hirmus õnnelik, ega nemad vist tihti jootraha saa. Tollist ja piirivalvest läbi minnes rüüpasin palju jõudsin aga pool topsi oli ikka jooki täis. Kahetsevalt mainisin, et pean selle vist ära kallama. Pole vaja, jooge lennujaamas edasi, vastas tolliametnik ja nii ma jalutasin üllatunud ilmega turvakaare alt oma gin-tonicu topsiga läbi. Paistab, et Kuubas on nii palju muid paranoiasid, et muus maailmas valitsevale pommi paranoiale enam ruumi ei jää.

Cayo Coco lennujaamas äralendu ootamas

Lendu tuli jupike oodata, kasutasin aega, et tollivabas poes sigareid ja rummi osta. Sigarite koha pealt olen absoluutne võhik, poes üllatasid mind eelkõige hullult kõrged hinnad. Hiljem kuulsin, et paljud Canadalased ostavad maksimaalse lubatud koguse ja müüvad kolmekordse hinnaga edasi tehes nii oma reisukulud tasa. Minu eesmärk oli vaid kingituseks viia, ei tunne liine kuidas edasi müüa. Esimesest poest valima hakates olin hinnast ausalt öeldes hämmastunud, $25 kolme sigari eest, et nagu mis mõttes??? Aga ostsin ära ühe kolmese paki ja kaks üksikut, kahjuks müüdi üksikuid vaid sama marki. Hiljem muidugi nägin teises poes erinevaid, aga hinnad samad, sest tegu valitsuse poodidega. Kaks pudelit rummi ostsin kaasale koogi sisse panemiseks, sest ise ma seda kraami ei tarbi. Kui gin ja tonic otsa said tekkis õlleisu, suundusin baari kuid kuuldes $5 hinda läks janu ära.

Viimane kontroll enne lennukisse sisenemist

Lennukile jalutasime stardirada pidi kenasti hanereas, Kuuba piirivalvurid pinevalt silma peal hoidmas. Lend ise kulges vahejuhtumiteta ja suht kiirelt, sest kõrval istuv canadalane muudkui lobises. Ta oli olnud mitu aastat Kuuba tantsutrupi naisega abielus, ning oskas igasugu põnevaid üksikasju kohalikust elust pajatada. Minule polnud miski üllatuseks, kui siis ehk mälu värskenduseks. Kõik oli äärmiselt sarnane meie nõuka ajale, kerge lõunamaise aktsendiga. Maril oli ikka sant olla ja ta vaeseke lihtsalt kannatas selle nelja poole tunnise lennu välja. Õnneks polnud enam vaja vetsu joosta, ju nii tühi oli plika seestpoolt.

Torontos on lumi maas

Torontos pidime ilmatuma aja pakke ootama, enne kui lõpuks hakkasid lindil tulema. Vahepeal helistasin koju, et kaasa end valmis seaks. Peagi sain aga kõne, auto ei lähe käima ja teist muidugi ei saa ka kasutada, sest istub esimese taga. Ninad pole ka vastamisi, et saaks juhtmetega akust voolu rebida. Ütlesin, et koputagu naabri uksele ja küsigu abi, seda ei söendanud ta teha, me võtku takso. Mida karvast, polnud kavatsust 50 dollarit tuulde visata kui ekspress buss lennujaama ukse eest metroosse viib, kust teise bussiga paari minutiga koju saame, kohvreid meil ka vaid üks.

Läksin bussiaegu vaatama, aga juba helises telefon, kaasa oli siiski masina käima saanud. Hea seegi, autoga loomulikult hulka mugavam. Samas pidime oma pool tundi ootama, sest juba oli alanud jõulueelne rüselemine lennujaamas, kolmerealine autode rivi liikus hoone ees teosammul pidevalt peatusi tehes, et inimesi peale võtta. Lõpuks tüdinesime ootamast ja jalutasime oma masinale vastu. Käigupealt viskasin kohvri taha ja hüppasime Mariga sisse. Kodus muidugi läksid koerad pöördesse. Peale meie üle lakkumist nuuskisid kõik pakid ja kohvrid üle, hea et märgistama ei hakanud.

Kokkuvõttes võin Kuuba kohta öelda, et nii odavalt nii head toitu, teenindust ja eriti randasid ning korallrahusid ei saa kusagilt mujalt. Jutt käib muidugi kõrgema astme hotellide kohta, viletsamates polevat kuuldavasti ei toit ega teenindus tasemel. Samas on mõttetu paarisada dollarit kokku hoida, kvaliteet ja aeg on hinda väärt. Täiesti individualistlikult toetan Kuuba kommunismi, sest ilma selleta muutuks too turistide paradiis kiirelt sarnaseks teiste vaeste Kariibi saartega, kus nii kuritegevus kui hinnad palju kõrgemad. Las töölised rabavad kõrgete ideede nimel kapitaliste teenides. Oma viga kui olukorra absurdsusest aru ei saa.

Kuuba7 - Jälle sukeldumas ehk mis tunne on olla kalatoiduks :)

Meie paadi kapten roolis

Kuuba, 14Dec.

Terve päev sai pühendatud meie uuele meelisharrastusele - sukeldumisele. Rahalises mõttes saime ehk veits pügada, sest võtsime ekskursiooni bussiga Pilari randa ja sealt paadiga Half Moon Islandi korallrahule. Pakendis oli ka lõunasöök ja joogid. Ajaliselt ja mugavuselt võitsime kõvasti, kuna buss viis otse randa sõitmata läbi teiste hotellide juurest ning paadisõit oli organiseeritud. Puhkusel olles pole mõtet aega raisata triviaalsetele kohustustele, sest selle jagu vähem jääb aega toredate asjadega tegelemiseks, milleks ju tegelikult puhkusele minnakse. Igasugu planeerimise ja rutiinse asjaajamisega võin ka kodus tegeleda niipalju kui tarvis.

Randa jõudsime isegi liiga vara, seekord oli kogu oma varustus kaasas, aega uhkelt üle. Sel ajal kui ülejäänud rahvas lestasid ja maske sobitas läksime tütrega vette. Põhi oli puhas valge korall-liiv, miskit taimestikku polnud näha. Ainsad elukad meritähed umbes 4-5 meetri sügavuses. Korraks ehmatas meid põhjal peegeldav lainete valgus, mis jättis mulje nagu triiviksime kiirelt randa pidi kaugemale. Täpsemal vaatamisel oli selge, et põhi püsis kindlalt paigal, lainetemäng päikesekiirtega jättis mulje liikumisest. Poole tunni pärast tulime kaldale kui meie paat hakkas randa jõudma.

Pardale jalutasime läbi vee, poole tunnise sõiduga viidi meid korallrahule. Tuttavas kohas söötsime seekord kaasavõetud saiaga kalasid, keda ilmus uskumatult palju välja. Mari üritas neile näpu vahelt või pihust toitu anda aga suurem osa olid liiga arglikud. Mõned ujusid piisavalt lähedalt mööda, et neid sai isegi puudutada, enamasti siiski eemaldusid sujuvalt kui kätt kalade suunas sirutasid. Hoidsin kokkunätsutatud saiatükki vasakus käes ja murdsin paremaga pisikesi tükke, et neid vette hõljuma jättes pakkuda. Üritasin parasjagu parema käega saiatükikest mööduva kala nina ette susata kui tundsin, et keegi vasaku käe nimetissõrmest tugevasti kinni võttis ja järsult sakutas. Laps tahab vist tähelepanu saada, pöörasin pea sinnapoole tundes samas kuidas teravad kidad näppu tungivad.

Tegelt vist "ründas" mind ülemisel pildil olev kala,
mulje jäi nagu oleks tegu alumisel pildil olevaga :)

Pead pöörates nägin igavest pirakat, üle poolemeetrist kala kes üritas innukalt poolt mu näpust hommikusöögiks napsata. Esimese reaktsioonina virutasin talle parema käega. Vasakut jõuga tagasi ei julgenud tõmmata, äkki provotseerin kala näppu pooleks hammustama. Vee all rusikaga löömine paistab nagu naljafilmis, veetakistus nii suur, et liikumine justkui aegluubis. Kala vajutas hambad momendiks tugevamini kinni sikutas viimast korda, kuid otsustas ilmselt, et näpp pole väärt maadlemist sihukese piraka konnalaadse elukaga ning lasi ilmse kahetsustundega lahti. Veritsev näpp andis tunnistust, et kalal oli tõsi taga. Nüüd tekkis pisike mure, loodetavasti ei meelita ma haikalasid ligi, kes kuuldavasti pidavat veretilga lõhna paari kilomeetri kauguselt ära tundma.

Otsustasin kalade toitmise lõpetada ja viskasin saiakäntsaka pihust vette, mis põhjustas lähemas ümbruskonnas ägeda madina nagu kalakasvatuses toitmise ajal. Käed pigistasin rusikasse, et mõni ahnepäits jälle mu isuäratavate näppude kallale ei kipuks. Ettevaatuse mõttes ujusin eemale käed rusikas ja ka edaspidi vältisin teadlikult näppe harali ajamast. Ujusin meie paadist kaugemale ning nautisin veealust elu pinnal hõljudes ja läbi maski alla vahtides. Natuke kahju, et enne ei uurinud, milliseid kalu võib troopikas näha. Kaamera oleks ainuüksi seepärast lahe, et hiljem saaks piltide pealt kalu tuvastada. Annan endale aru, et ilmselt tegu esimeste sukeldumiste vasikavaimustusega, lihtsalt kirjeldusega pea võimatu edasi anda emotsiooni, mis kalade keskel ujumine annab. Ega filmgi seda peegelda nagu omast käest tean, peab ikka ise kogema. Nüüd näen sukeldumisvideosid hoopis teise pilguga kui enne.

Lõunasöök saarel oli sama mis kahe päeva eest kui siin katamaraaniga sai käidud. Kohtasin toda vene tüdrukut, nemad tulid oma pundiga katamaraaniga. Sel ajal kui Mari jäneseid toitis ja silitas jalutasin veidi saarel ringi, korjasin merekarpe ja koralle ning tegin pilte. Saart katsid mingid männilaadsed okaspuud, liivane pinnas oli kuiv ja palav. Siin seal koperdasid krabid ringi jättes jäljerea liivale. Ookeanipoolne rand oli oluliselt kenam ja puhtam kui laguunipoolne, kus hulk mererohtu rannas. Muidu tuleb kogu piirkonda kiita puhtuse koha pealt, saarel ja randadel miskit olmesodi pole kui välja arvata mere poolt randa kantud üksikuid esemeid. Ilmselt puhastavad kohalikud ümbrust pidevalt.

Lestade jalga panemine lainetavas meres polegi amatöörile nii lihtne.

Tagasi suurele rannale pöördudes anti meile paar tundi aega kuni buss hotelli viib. Meie tütrega kasutasime seda ujumiseks ja sukeldumiseks, sai palju kaugemale merele mindud aga põhi oli endiselt liivane ja suhteliselt eluvormide vaene.

Meritähti võis leida kuid kalasid nägime suht harva, vee all ulatus nähtavus hinnanguliselt 10 meetrini. Lõpuks ronisime välja ja tegime fotosid, milleks seni polnud aega olnud. 

Ehkki rannas lesis topless neiukesi võtsin oma sukeldumisülikonna sündsalt maja taga seljast ning vahetasin ujukate vastu. Hotelli tagasi jõudes olime buffet lõunasöögile hiljaks jäänud, võtsime  mererestost kehakinnitust. Alumine pildiseeria on üsna näitlik kui keeruline ja tasakaalumeelt segav on ajutisele vee-elukale maismaale tagasi pöördumine.

Kuna miskit targemat polnud teha otsustasime uuesti oma ülikondadesse pugeda ja hotelli ranna ees olevat korallrahu laiemalt uurida. Tütar läks kohe vette, mina astusin restost läbi, et kaladele saia võtta. Kui varem oli natuke muret last ookeani üksi ujuma lasta, siis nüüd olin aru saanud, et meie rannas pole selleks mingit põhjust vähemalt uppumise koha pealt. Rannale tagasi jõudes pidin silmi pingutama, et näha kus plika ookeaniavaruses on. Lõpuks märkasin tumedat õhutoru aeg-ajalt lainete vahel vilksatamas. Ujusin tema juurde, jagasin saia kaheks ja veetsime oma tunnikese ümbrust uurides.

Siinne korallrahu oli suht kitsas aga kulges piki randa päris pikalt ja niipea kui saiatükikesed vette pudenesid andsid ka kalad endast märku. Päris naljakas oli vaadata kui Mari ujus ees ja parv kalu järgi lootuses saada tükikesi pudenevat "taevamannat". Ronisime kuivale alles siis kui aeg õhtusöögile minna. Ujumine teeb tavaliselt lihased valusaks kui pole tükk aega vees olnud, ookeanis osutub see aga nii lihtsaks nõudmata erilist füüsilist pingutust nii, et võid tundide kaupa ringi solberdada.

Õhtusöök oli broneeritud Kuuba restoranis, aga kogenuna mugisime igaks juhuks veidi head paremat ka enne buffet's. Kuuba resto nägi välja taotluslikult nagu mingi rikkama talupoja maja. Mina tellisin salati, supi ja lambaprae, tütar loomaliha lõigu aedviljadega. Supp oli täitsa hea, praad seevastu kujutas endast guljashi tüüpi limasemat toitu ehkki olin lootnud saada kuivemat sashlõki sarnast, magustoiduks jäätised. Tuleb tunnistada, et spets restode toidud valmistasid pettumuse, sest polnud sugugi paremad kui buffet omad, kus said ise valida mida ja kui palju tahtsid.

Jõuluõhtu

Toit ja Alexandri õlu

Jõululauas

Jõuluõhtu oli traditsioonoline, ei miskit tavatut ega põrutavat. Kaasa tegi igavese maitsva ahjuprae, millest isegi koertel õnnestus matti võtta kui nende pildistamise ajal lihatükk liialt laua serva lähedale jäi.

Koko lihatükki taldrikult limpsamas

Enne magustoitu läksime pikale jalutuskäigule. Kui lapsed väiksemad olid tõi sel ajal jõuluvana kingid kohale, nüüd poetasime need ise vaikselt nurka. Kinginimekirja ei hakka siin kirjutama, piisab kui mainida, et enamasti tegu asjalike esemetega. Lapsed tegid see aasta teineteisele suured kingid. Kiki kudus Marile ise mingi ilmatuma suure Pokemoni teemalise mütsi ja Mari kinkis Kikile korraliku AMD videokaardi. Kõige parema kingituse tegi Kiki endale ja meile oma tunnistuse näol, kus kuuest ainest viis olid A ehk viie peale tehtud ja üks B+ ehk 4+. Koolis maadles tüdruk neljade ja kolmedega aga nüüd on tulemused oluliselt paremad. Teatas mulle, et õpib sest talle meeldib hambaarstinduse ala. Pikalt õhtul ei olnud üleval, järgmine hommik vara ootab ees sõit suusamäele.

KIKI sügissemestri tunnistus.

Kuuba6 - Hommikukohv Kuuba moodi

Kuuba, 14Dec.

Tänaseks ehk siis kolmapäevaks polnud meil mingit ekskursiooni ega muud ettevõtmist kinni pandud kui välja arvata palju üleskiidetud õhtune "Beach Party". Magasime pikalt sisse ning otsustasime enne hommikusööki internetis veidi surfata, et end maailma asjadega kurssi viia ning sõpradele tuttavatele elumärki anda. Mõtlesin, et ehk teeks erilise päeva ja ei puudutaks alkot enne keskpäeva. Tellisin baarist cappuchino ning seadsin end moblasse interneti koodi toksides mugavalt laua taha. Esimene mehine sõõm läbi kõrre täitis suu palava rummiga, sinna see alkovaba hommik läks. Mul tõepoolest ei tulnud pähe, et Kuubas sisaldab baarist tellitud cappuchino automaatselt tubli portsu rummi. Äkki asjatundjad oskavad valgustada, kas see on nii ka mujal maailmas või kostab mingi teine rummiga kohvijook nii sarnaselt capucchinoga, et baarmen lihtsalt segi ajas kuna ei eeldanud, et mina miskit alkovaba baarist telliksin.

Peale tunniajast ühendus-seanssi tsiviliseeritud maailmaga, (millest me muide erilist puudust ei tundnud, rohkem kohusetundest sai ette võetud) läksime hommikusöögile. Oli päris naljakas kui eelmisel õhtul diskol tuttavaks saanud tüdrukud mulle lehvitasid, tütar tegi selle peale suured silmad. Vana issi peab sulle õpetama kuidas tutvumine käib, heitsin nalja. Arutasime, mida päevaga ette võtta, tema tahtis kangesti kohalikust "kaubamajast" läbi käia. Ma polnud eriti vaimustatud aga ei viitsinud vaielda, noh miks mitte korraks pilku peale visata. Tuttavailt kuulsime, et sinna saab soodsalt 3 raha eest mingi pisikest maantee rongi meenutava sõiduvahendiga. Hotelliesises peatuses aegu vaadates astus üks must kuubalane ligi ja pakkus taksoteenust sama hinna eest. Kui me kõhklesime lasi hinna poole peale ja ütles, et maksame alles hotelli tagasi saabudes. Ah ok, proovime naljapärast ka kohaliku taksosõidu ära.

Mõne minuti pärast mõistsime, et olime oma esimese tünga saanud. Kaubamajja oli vaid pool kilti, mida oleks võinud ju rahumeeli jalutada, enne rannal palju pikem tee kõnnitud. Oma viga muidugi, et ei tulnud pähe Google Earthi pealt vaadata, kus see asub. Kaubamaja ise oli tüüpiline turistilõks, kus kõike müüdi vaid valuutapeeso eest, kohalikel sinna asja polnud. Kaks korrust otsast lõpuni puidust ja metallist suveniire täis, mis ilmselt kogu Kariibimeres sarnased. Tütar lõpuks ostis õele puidust suveniir taskunoa ja see oli ka kõik. Ülemise korruse kärakapood suht kallis, otsustasin hoopis lennujaamast oma joogid kaasa osta. Seda muret polnud, et takso vahepeal vehkat oleks teinud, niipea kui uksest välja saime oli masin sutsti ees, no vähemalt kiire teenindus.

Ookean

Rand

Aega lõunasöögini oli veel julgelt, otsustasime rannale teisele poole, ehk siis läänesuunas jalutama minna. Möödusime viimasest Colonial nimelisest hotellist, rand lõppes madala korallkaljuga nagu idapoolgi. Siin Lained pritsisid päris ägedalt, ajasin plika kaljuäärele, et efektsemaid pilte saada.

Laine tuleb ...

... ja pritsib

Suures tuhinas saime mõlemad veidi märjaks. Tüdruk leidis imepisikese krabi ringi ukerdamas, mina seevastu piraka kõrvitsasuuruse "ajukoralli", kaasa ei saanud kumbki oma leidu võtta. Kaljul, kus vesi üle käis, avastasime mingid trilobiite meenutavad elukad, mis end kivi pinnale uskumatult tugevalt olid kinni imenud. Polnud võimalik lahti sikutada uurimaks kuidas nad altpoolt välja näevad.

Nälg hakkas näpistama, asusime tagasiteele. Sai võtta veel hulk pilte, vesi oli vahepeal taandunud jättes laia madala veega kaetud liivariba ranna ette. Siinne hotelliesine rand on kindlasti parimaid mida kunagi külastanud.

Krabi beebi

Elus "kivistised"

Peale lõunasööki otsustasime kohapeal ookeanis maski ja toruga ujuda, uurimaks kas miskit vee-elu näha saab. Ajasime pikad kostüümid selga ning lasin lapsel pea päikesekreemiga sisse määrida. Eelmise päeva ujumisest oli mu kiilakas pealagi punane ja tundlik ehkki mitte väga hullult põlenud. Vuntside ülaosa raseerisin hoolikalt, et nina alt maski vahelt vett sisse ei imbuks.

Paraja üllatusega avastasin, et pole erilist vahet kas ujumisvest seljas või mitte, ookeani vesi kannab jube hästi. Sellise temperatuuri ja ujuvuse korral nõuaks ära uppumine tõsist ja sihipärast pingutust. Olime vaid paarkümmend meetrit ujunud kui avastasime, et ka siin on ranna ees korallrahu. Küll palju väiksem kui eelmisel päeval saarte juures nähtu aga kalu ja igasugu mereelukaid oli siingi näha.

Merisiili nägime esimest ja ainsamat korda just nüüd. Kalu polnud nii palju aga meil polnud ka saia kaasas. Olime ettevaatlikud ning jälgisime pidevalt, et ei satuks hoovusesse ega ujuks rannast liiga kaugele. Hoovusest annab lihtsalt märku põhja jälgimine, kas vees hõljudes liigud selle suhtes või mitte. Ujusime päris pikalt, oma poolteist tundi enne kui tagasi hotellituppa riideid vahetama suundusime.

Õhtusöök varakult, sest kaheksa ajal pidid bussid meid rannapeole viima. Teatava üllatusena ei tulnudki palju rahvast, ehkki tegu oli tasuta üritusega. Saime kokku sama perega, kellega katamaraanil koos olime, tulid kohe ja istusid meie lauda. Algul võttis aega kuni üritus käima tõmmati, õnneks sai hoobilt baarist jooke haarata.

Kokkuvõttes oli natuke tantsu muusika saatel, sama neegripundi esinemine musta maagia ja tuleneelamisega, mida nad eelmise õhtu diskol tegid. Lõpuks rahvamäng, kus erinevaid riideesemeid tuli loovutada. Kui asi rinnahoidjateni jõudis, läks nats põnevamaks, aga kokkuvõttes ei miskit erilist. Marile vähemalt pakkus mustade artistide esinemine veidi põnevamat vaatemängu. Tantsu ajaks oli ta peale paari esimest lugu koos lastega kaugemale rannale tähti vaatama põgenenud.

Hooaja avasõidud

Tütrega mäel

See aasta kaalusime tükk aega, milliseid suusapileteid osta. Eelmine oli nii niru talv, et vaevalt saime oma hooaja pileti tasa sõidetud. Pikemat suusareisu ei saanud jälle plaanida, sest vanemal tüdrukul töö juurest tülikas ning kallis (saamata jääva palga pärast) lahti võtta. Kummaliselt vastuoluline, aga väiksema palgaga, oleks ka odavam palgata puhkust võtta. Nooremal koolist vaba aeg ainult jõuluvaheaeg ja kevadine nädal. Seega otsustasime seekord hoopis poolehinna tavapiletite kasuks, mille eeliseks ka võimalus piiranguteta omavahel vahetada. Põhimõtteliselt kasutame kolmekesi kahte piletit, sest 12 tundi järjest ei jaksa niikuinii sõita. Kaks tundi sõitu, tund puhkust just paras tempo ja maksimaalne pileti kasutamine.

Pilved järve kohal on hirmuäratavad

Noorem plika pani enne eksameid sõbrannadega hotelli kinni, läksid neljakesi kolmeks päevaks. Ta ostis veel endale ka lisaks neli täispiletit. Kogu jõuk saab jupp maad soodsamalt kuna meil kodus nii palju suuski ja saapaid, et võisime kõigile täisvarustuse laenata, kaks tükki said isegi joped. Eelmine reede oli lapsel viimane eksam ja teisipäeval põrutasid bussiga Blue Mountainile. Ilmaga vedas, sest just mõned päevad varem tuli paks lumi mäel maha. Torontogi sai paraja sahmaka, sel ajal kui meie Kuubas olime. Tagasi tahtsid nad saada autoga ja kuna minul kange soov suusa libisemist proovida vahetasin töö juures neljapäeva laupäeva vastu ning põrutasin varahommikul mäele. Organismile vist paras ehmatus kontrastist, et täpselt nädala eest eelmine neljapäev sukeldusin soojas ookeanis.

Kolmapäeva õhtul sain naljaka lühisõnumi lapselt: 

"Plaanime olla valmis 9'ks hommikul, kas pargiksid hotelli juures, et saame asjad sisse panna, Kas võiksid ka tuua nats sööki kaa, nagu saia ja chipsi. Musi."

Paistab, et nad vist näljas, andsin kaasale teada, jooki millegi pärast ei küsinud, küllap muretsesid seda piisavalt :) Igatahes sõitsin hommikul saiapoest läbi ja ostsin 15 croissanti. Ilm oli kahtlasevõitu, ennustati vahelduv pilvitus ja kraad-paar sooja. Kas tänu sellele või asjaolule, et jõuluvaheaeg pole veel täiega alanud, igatahes oli rahvast mäel väga vähe. Meeldiva üllatusena töötas mobla ilma roaminguta, saime oma jutud aetud. Viisin neile autovõtmed hotelli ning kiirustasin ise mäele. Lumi oli päris kõva ja mõnusalt sõidetav.

Kiki proovib uusi Atomicu Race SL võistlussuuski - väga head olevat

Tüdrukud ilmusid tunni pärast mäele ja kuna kaks algajad siis veetsid suurema osa ajast lihtsatel nõlvadel. Kiki käis vahepeal koos ühe osavama sõbraga sinisel ja mustal koos minuga laskumas. Saime isegi mõned pildid tehtud. Järve kohal ja läänepool oli hirmuäratavalt tumedaid pilvi aga õnneks ei jõudnud vihm kunagi kohale. Restos võtsime lõuna ajal korralikumad söögid oma varudest, joogiks olin neile mullikat kaasa toonud. Teatava üllatusena olid plikad igavesti kanged ja veetsid enamuse ajast mäel mitte kohvikus lesitamas nagu suur hulk nende eakaaslasi.

Päike hakkab mäe taha vajuma

Mina sain omaette sõites tuttavaks ühe tüübiga, kes end krimmilasena esitles. Küsisin kas se tähendab ukrainlast või venelast, vastas et pigem venelast, sest kodus oli see keel ja üks vanematest leedu poolakas. Mees oli tulnud oma sõja ajal põgenenud sugulaste juurde seitsme aastasena just enne nõuka lagunemist. Suusatas jube hästi, esialgu arvasin et on võistleja. Teine naljakam kokkupuude oli ühe nooremas keskeas blondiiniga, kes mult uuris kas olen üksi mäel ja siis jutu sees kas jään ka üle öö, noh et nemad sõbrannadega hotellis suure sviidi võtnud. Pidin teda kurvastama, et olen tütrega, kes vaja õhtul koju viia. No ma ei tea mis toimub, et naised sihukeses vanuses meestele külge kipuvad lööma, varem nagu pole täheldanud. Tütrele rääkides naeris see, et tädi kindlasti ei märganud mu prillide varjus nägu ja salli peidus halli habet - tujurikkuja selline :D

Kuuba5 - Katamaraaniga Hemingway jälgedes ja korallrahudel sukeldumas

Cayo Guillermo

Kuuba, 13Dec.

Tänasest päevast lootsime reisu kõrgpunkti kuna plaanis terve päeva kestev katamaraanisõit Jardines del Rei (kuninga (veealused) aiad) põhjarannikut pidi koos kahe erineva korallrahu külastuse ja sukeldumisega. Lõunasöögiks lubatud krabid, homaarid, krevetid ja muu hea parem saarel kus varem oli asunud Kuuba endise dikdaatori Fulgencio Batista suveresidents. Nüüdseks pole peale revolutsiooni ja mitut orkaani sellest midagi muud kui mälestus järgi jäänud. Õnneks oli enesetunne tipp-topp vaatamata öisele labrakale. Pikemalt ei murdnud selle müsteeriumi üle pead, võtsin kui taevaanni avasüli vastu, ju ma olen eelmises elus ohtralt heategusid teinud. Igaks juhuks rüüpasin hommikusöögi peale ühe kokteili, et alko tase veres ohtlikult madalale ei langeks.

Bussiga Cayo Guillermosse sõites kuulsime giidilt mõningaid huvitavaid fakte külastatava piirkonna kohta. Näiteks olevat toimunud Hemingway ühe novelli "Islands in the stream" ("Saared hoovuses") tegevus just neil saartel ja tolle ilusaima ranna nimi pandud kirjaniku jahi nime järgi mitte vastupidi nagu tavaliselt kombeks. Kui seltskond oli sadamas jahi pardale roninud andis meeskond teada, et ehkki joogid on vabalt saada siis enne kai äärest lahkumist juua ei anta. Samuti paluti tühjasid õllepurke, topse ja muud träni mitte üle parda loopida, selleks otstarbeks oli kahele poole plastikust kaanega prügikastid paigutatud.

Jahi pardalt avanes piltpostkaardi vääriline vaade Cayo Guillermo rannale. Just selline, millisena sai poisikesena Jules Verne romaane lugedes troopiliste lõunamere saarte randu ette kujutada. Tuul oli suhteliselt vaikne ja lainetust suurt polnud. Baar avati, võtsime joogid ligi ning ronisime kajuti katusele otse poomi kõrvale. Siit avanes oivaline vaade nii merele kui ka kaugenevale rannale. Kasutasime võimalust end päikesekreemiga sisse määrida, sest teatavasti kõrvetab päike merel eriti ägedalt. Meie kõrval seadis sisse end üks sümpaatne pere kahe teismelise lapsega. Pereisal oli miskisugune super fotokaamera kaasas, millega too lindusid pildistada üritas. Mees ronis vööris asuvale mere kohal rippuvale võrgule ja seadis fotoka valmis. Mari huvitab igasugune tehnika, ta läks tegi tutvust ja sai kaamerat proovida.

Peagi jõudsime saarekese juurde mille ümber esimene korallrahu paiknes. Enda maski ja õhutoru olime kaasa võtnud aga lestasid seekord ei viitsinud kaasa tarida, laenasime katamaraani varudest. Otsustasin kasutada ujumisvesti, et peaks vähem liigutama pinnal püsimiseks, tütar muidugi pidas sihukest asja ülearuseks. Tagant viis kaks treppi vette, julgemad kargasid otse üle parda. Siinne põhi oli enamasti 3 - 5 meetri sügavusel, vesi haruldaselt selge päike valgustas liivapõhja ja tumedamaid koralle võimendades niigi eredaid värvitoone.

Igasuguseid kalu alates imepisikestest kuni pea meetristeni oli uskumatult palju, ujusime nagu akvaariumis. Eks neid meelitas ligi saiapuru, mida paar sukeldujat pakkus. Kaamerat mul polnud aga nagu hiljem teiste piltidelt nägin, poleks sel suurt mõtet niikuinii olnud kui just mitte profitasemel riistaga tegu. Pildid tundusid õige udused ja värvid tuhmid kui tegeliku elamusega võrrelda. Blogi pildid on saadud teiselt turistilt, kes fotod Walmardist ostetud odava veealuse kaameraga võttis. Kes soovib võib vaadata BBC Earth osa, mis korallrifist või mõnda teist asjatundjate poolt filmitud dokumentaali. Meie rahul muidugi nii äge tegevus ei toimunud kui neis filmides, aga esimest korda elus sellises kohas sukeldumine oli unustamatu elamus.

Tund aega ujusime seal ringi kuni hakkas veidi jahe, sest suurt ennast liigutama ei pidanud ja isegi nii soojas ookeanis annab vee oluliselt parem soojusjuhtivus lõpuks tunda. Pardal pakuti kosutuseks rummi, gini või õlut, kuidas keegi soovis. Jaht tõstis ankru ning suundus edasi järgmise saare juurde, kus vesi korallrahu kohal palju madalam, kolmest-neljast meetrist vaevalt meetrini. Siin oli ka teise maailmasõja ajast põhja läinud laevavrakk, millest suurimaks ühes tükis säilinud osaks oli katel. Kalu oli isegi tihemini, samuti ka sukeldujaid paari teise paadiga. Mulle jättis kõige sügavama mulje üks pisike öötaeva karva sinine kala, kelle soomusel särasid tähtedena erkhelesinised täpid.

Vesi oli soem, saime kauem ringi sulistada. Ujusin suurest kambast kaugemale, et omaette rahulikult veealust maailma nautida. Kalu oli küll vähem aga kui jäin vaikselt vees hõljuma hakkasin nägema nende tavapärast elu ja veidi teistsuguseid kalasid, kes muidu end korallikoobastes varjasid. Mingi moment sain aru, et olen ilma mõtlemata paarkümmend minutit kalu vahtinud ilma et mask oleks lekkinud või pead oleksin veest välja tõstnud. Hingamistoru töötas laitmatult, paar korda kui pea liiga alla keerasin sulges ujuk õhuaugu laskmata merevett sisse. Lõpuks sai ka siinne sukeldumine läbi, hea meelega oleks veelgi ringi ujunud aga lisaks nälja näpistusele tuli jälle kõrvulukustav põiekas kallale. Kasutasin jahi vetsu, kus vee pealetõmbamine toimus käsipumba abil.

Mereandidega maiustamas

Maismaa krabi

Randusime Half Moon Islandi (poolkuu saare) kai ääres ja jalutasime vabaõhu restosse, kust isuäratavat lõhna tulvas. Võtsin endale kombinatsiooni mere ja maismaa toitudest, homaar, krabi, krevetid, kana ja riis vürtsika punase mereandide kastmega. Toit maitses imehea punase veiniga, oleks võinud rohkemgi olla aga kui teist portsu tahtsin polnud muud kui kana järgi. Meile anti veidi aega pisikesel saarel ringi hulkuda. Krabisid liikus hulgaliselt, pidi ettevaatlik olema, et mitte peale astuda. Rannalt võis leida merekarpe ja korallitükke, korjasime mõned üles. Giid ütles, et võime kaasa võtta, kuid ta pole kindel kas toll lennujaamas läbi laseb.

Poolkuu saar

Katamaraani pardal Pilari randa

Saarelt seilasime Pilari randa, kus jaht heitis ankru vette paarikümne meetri kaugusel. Hoovus oli suht tugev, hüppasime vette ja ujusime randa. Tagasi tuleku ajaks soovitati rannalt eemal vette minna laskmaks hoovusel end katamaraani juurde tuua. 

Rannal olime eelmisel päeval käinud, ujusime veits ja läksin viskasin natukeseks liivale sirakile. Isegi märg liiv pole sellistel laiuskraadidel jahe. Jahile tagasi pöördudes jäi aega üle, mida nooremad kasutasid vettehüppamise harjutamiseks. Mari muidugi nende hulgas. Paar tüüpi tegi igasugu trikke ja saltosid.

Tagasiteel tõusis tuul ja lained, noored lesisid võrgul või proovisid seistes tasakaalu hoida saades aeg-ajalt sahmaka merevett. Cayo Guillermo rannas oli näha mitukümmend lohelaudurit, päris üllatav et nad üksteisega kokku ei põrganud. Purjelaudureid seevastu polnud üldse, ei tea kas moest läinud või lihtsalt selles piirkonnas neid polnud. 

Purjetada on lõbus!

Lahe kogemus

Kippari käest õppisin ka uue hispaaniakeelse sõna "otra" ehk "järgmine" - kogu lause oli siis "otra cerveza por favor", paluks järgmise õlle. Sadamasse jõudsime kõigi turistide arust liiga vara. Buss ei saabunud kohe ja janu hakkas vaevama, hüüdsin kai ääres seisva katamaraani kipparile äsja õpitud lause ning too viskas naeru saatel paar purki jääkülma õlut kaldale.

Õhtul vaatasime järjekordset tantsijate ja akrobaatide shoud, mida seekord basseinis esitati. Õhtuks plaanisin minna mingile koopadiskole, kuhu tütar ei viitsinud kaasa tulla, põhjendades väsimusega. Norisin plikat veidi, et kuidas vana isa jaksab ja tema nii väsinud, aga ei suutnud ta meelt muuta. Ise läksin lootuses, et tegu looduslikult põneva paigaga. Bussiga meid viidi, rahvast korjati mitmest hotellist kokku. Viimasest tuli ema tütrega peale, kes viimasele ütles vene keeles "istu siia", viidates minu kõrval olevale vabale kohale. Kena tumeda peaga tüdruk, natukese aja pärast küsisin kas oled venelane. Too ehmatas: "Kust sa tead"? Lihtsalt tean vastasin, aga plikast hakkas kahju, lisasin et kuulsin enne ta ema rääkimas. Lobisesime veidi, tüdruku inglise keel oli üllatavalt hea, selgus et õpib Moskva Ülikoolis keeli, erialaks hispaania keel.

Koht valmistas pettumuse. Tegu oli tõepoolest korallkoopaga, aga sinna sisse ehitatud baar ja tantsupõrand, lisaks ka mõned lauad toodud. Koobas läks peagi paksult rahvast täis, muusika pandi mängima ja oligi tüüpiline 80'te disko. Pidin kiirelt paar õlut libistama, et liiga imelik ei oleks. Õnneks viibisid kohal ka mõned vanema generatsiooni esindajad nii, et ma liiga hullult silma ei jäänud. Lõpuks kujunes ikka nii, et tantsisin ja lobisesin noorematega. Sain tuttavaks kahe saksa neiuga ja ühe prantslannaga, kes jutu alustamiseks mulle baarist joogi tõi. Lisaks lobisesime tolle vene tüdrukuga, too tutvustas mind ka oma emale. Tantsimine käis õnneks suures pundis nii, et keegi ei pidanud liiga kindlalt kellelegi teisele pühenduma.

Vahepeal astusid üles neegritest esinejad. Aafrika bandi muusika saatel tehti niinimetatud musta maagiat, mis seisnes matsheetedega vehklemises ja lõikumises. Tuleshow käigus pandi tõrvikuid nahale ja suhu ning puhuti pirakaid tulepilvi välja nii et bensu lehk levis. Keskööl kobisime tagasi bussidesse, sõidutati meid tagasi hotellidesse. Omapärase intsidendina üritas üks purjus preili kohalikku koera adopteerida, lõpuks ikka pidi maha jätma kui selgitati, et Kuuba piirivalve läbi ei laseks.