Kuuba6 - Hommikukohv Kuuba moodi

Kuuba, 14Dec.

Tänaseks ehk siis kolmapäevaks polnud meil mingit ekskursiooni ega muud ettevõtmist kinni pandud kui välja arvata palju üleskiidetud õhtune "Beach Party". Magasime pikalt sisse ning otsustasime enne hommikusööki internetis veidi surfata, et end maailma asjadega kurssi viia ning sõpradele tuttavatele elumärki anda. Mõtlesin, et ehk teeks erilise päeva ja ei puudutaks alkot enne keskpäeva. Tellisin baarist cappuchino ning seadsin end moblasse interneti koodi toksides mugavalt laua taha. Esimene mehine sõõm läbi kõrre täitis suu palava rummiga, sinna see alkovaba hommik läks. Mul tõepoolest ei tulnud pähe, et Kuubas sisaldab baarist tellitud cappuchino automaatselt tubli portsu rummi. Äkki asjatundjad oskavad valgustada, kas see on nii ka mujal maailmas või kostab mingi teine rummiga kohvijook nii sarnaselt capucchinoga, et baarmen lihtsalt segi ajas kuna ei eeldanud, et mina miskit alkovaba baarist telliksin.

Peale tunniajast ühendus-seanssi tsiviliseeritud maailmaga, (millest me muide erilist puudust ei tundnud, rohkem kohusetundest sai ette võetud) läksime hommikusöögile. Oli päris naljakas kui eelmisel õhtul diskol tuttavaks saanud tüdrukud mulle lehvitasid, tütar tegi selle peale suured silmad. Vana issi peab sulle õpetama kuidas tutvumine käib, heitsin nalja. Arutasime, mida päevaga ette võtta, tema tahtis kangesti kohalikust "kaubamajast" läbi käia. Ma polnud eriti vaimustatud aga ei viitsinud vaielda, noh miks mitte korraks pilku peale visata. Tuttavailt kuulsime, et sinna saab soodsalt 3 raha eest mingi pisikest maantee rongi meenutava sõiduvahendiga. Hotelliesises peatuses aegu vaadates astus üks must kuubalane ligi ja pakkus taksoteenust sama hinna eest. Kui me kõhklesime lasi hinna poole peale ja ütles, et maksame alles hotelli tagasi saabudes. Ah ok, proovime naljapärast ka kohaliku taksosõidu ära.

Mõne minuti pärast mõistsime, et olime oma esimese tünga saanud. Kaubamajja oli vaid pool kilti, mida oleks võinud ju rahumeeli jalutada, enne rannal palju pikem tee kõnnitud. Oma viga muidugi, et ei tulnud pähe Google Earthi pealt vaadata, kus see asub. Kaubamaja ise oli tüüpiline turistilõks, kus kõike müüdi vaid valuutapeeso eest, kohalikel sinna asja polnud. Kaks korrust otsast lõpuni puidust ja metallist suveniire täis, mis ilmselt kogu Kariibimeres sarnased. Tütar lõpuks ostis õele puidust suveniir taskunoa ja see oli ka kõik. Ülemise korruse kärakapood suht kallis, otsustasin hoopis lennujaamast oma joogid kaasa osta. Seda muret polnud, et takso vahepeal vehkat oleks teinud, niipea kui uksest välja saime oli masin sutsti ees, no vähemalt kiire teenindus.

Ookean

Rand

Aega lõunasöögini oli veel julgelt, otsustasime rannale teisele poole, ehk siis läänesuunas jalutama minna. Möödusime viimasest Colonial nimelisest hotellist, rand lõppes madala korallkaljuga nagu idapoolgi. Siin Lained pritsisid päris ägedalt, ajasin plika kaljuäärele, et efektsemaid pilte saada.

Laine tuleb ...

... ja pritsib

Suures tuhinas saime mõlemad veidi märjaks. Tüdruk leidis imepisikese krabi ringi ukerdamas, mina seevastu piraka kõrvitsasuuruse "ajukoralli", kaasa ei saanud kumbki oma leidu võtta. Kaljul, kus vesi üle käis, avastasime mingid trilobiite meenutavad elukad, mis end kivi pinnale uskumatult tugevalt olid kinni imenud. Polnud võimalik lahti sikutada uurimaks kuidas nad altpoolt välja näevad.

Nälg hakkas näpistama, asusime tagasiteele. Sai võtta veel hulk pilte, vesi oli vahepeal taandunud jättes laia madala veega kaetud liivariba ranna ette. Siinne hotelliesine rand on kindlasti parimaid mida kunagi külastanud.

Krabi beebi

Elus "kivistised"

Peale lõunasööki otsustasime kohapeal ookeanis maski ja toruga ujuda, uurimaks kas miskit vee-elu näha saab. Ajasime pikad kostüümid selga ning lasin lapsel pea päikesekreemiga sisse määrida. Eelmise päeva ujumisest oli mu kiilakas pealagi punane ja tundlik ehkki mitte väga hullult põlenud. Vuntside ülaosa raseerisin hoolikalt, et nina alt maski vahelt vett sisse ei imbuks.

Paraja üllatusega avastasin, et pole erilist vahet kas ujumisvest seljas või mitte, ookeani vesi kannab jube hästi. Sellise temperatuuri ja ujuvuse korral nõuaks ära uppumine tõsist ja sihipärast pingutust. Olime vaid paarkümmend meetrit ujunud kui avastasime, et ka siin on ranna ees korallrahu. Küll palju väiksem kui eelmisel päeval saarte juures nähtu aga kalu ja igasugu mereelukaid oli siingi näha.

Merisiili nägime esimest ja ainsamat korda just nüüd. Kalu polnud nii palju aga meil polnud ka saia kaasas. Olime ettevaatlikud ning jälgisime pidevalt, et ei satuks hoovusesse ega ujuks rannast liiga kaugele. Hoovusest annab lihtsalt märku põhja jälgimine, kas vees hõljudes liigud selle suhtes või mitte. Ujusime päris pikalt, oma poolteist tundi enne kui tagasi hotellituppa riideid vahetama suundusime.

Õhtusöök varakult, sest kaheksa ajal pidid bussid meid rannapeole viima. Teatava üllatusena ei tulnudki palju rahvast, ehkki tegu oli tasuta üritusega. Saime kokku sama perega, kellega katamaraanil koos olime, tulid kohe ja istusid meie lauda. Algul võttis aega kuni üritus käima tõmmati, õnneks sai hoobilt baarist jooke haarata.

Kokkuvõttes oli natuke tantsu muusika saatel, sama neegripundi esinemine musta maagia ja tuleneelamisega, mida nad eelmise õhtu diskol tegid. Lõpuks rahvamäng, kus erinevaid riideesemeid tuli loovutada. Kui asi rinnahoidjateni jõudis, läks nats põnevamaks, aga kokkuvõttes ei miskit erilist. Marile vähemalt pakkus mustade artistide esinemine veidi põnevamat vaatemängu. Tantsu ajaks oli ta peale paari esimest lugu koos lastega kaugemale rannale tähti vaatama põgenenud.