Kuuba3 - Playa Pilar

Kuuba, 11Dec.

Pühapäevase päeva puhul sai pikalt sisse magatud - lahe kui ei pea kella peale ärkama. Hommikusöögi ajal arutasime, mida peaks ette võtma. Olin eelmisel päeval baaris kuulnud, et mingi kahekorruseline buss veab rahvast vaid viie peeso eest randasid ja hotelle pidi terve Cayo Coco ulatuses. Väljumised keskeltläbi tunni aja tagant, graafik hotelli ees posti küljes. Lapsel oli kange maadeavastamise tahtmine kallal, võtsime ujukad kaasa, joogid suurte topsidega ligi ja asusime ootama. Vahepeal tuli vana Ameerika limusiin taksoteenust pakkuma, võtsin sellest salamisi pildi, muidu tulevad veel raha küsima.

Bussis ronisime ülemisele korrusele, mis osutus lahtiseks. Sõit läks lahti, algul küll vales suunas, aga see ei seganud, aega meil oli. Bussijuht end tagasi ei hoidnud ning uhas pea sajaga 60 tsoonis. Mütse tuli kahe käega kinni hoida. Hea et päiksekad ees, muidu võiks juhuslikult silma lendavast putukast pimedaks jääda. Paarist hotellist korjati veel seiklushuvilisi peale. Paljudes majutuspaikades olid juba jõulukaunistused üles seatud.  Kuuba sõidustiil suht harjumatu meile. Tüüp põrutas ühe postivalgusti pauguga maha ja lükkas lihtsalt bussi ninaga mingi kohvrite vedamise käru eest minema kui see liialt mökutama jäi. 

Kui lõpuks maanteele sai hakkas tõsiselt hagu andma. Mul ausalt öeldes oli veidi kõhe tunne, sest sihukese kiiruse juures poleks erilisi elulootusi õnnetuse puhul, eriti kui istuda lahtisel teisel korrusel, kus igasugused turvaelemendid puudusid. Ehkki liiklus pea olematu tekitasid kitsal teel läbi viidud möödasõidud parajat närvikõdi. Tütrele muidugi hirmsasti meeldis, ta mainis, et sõidaks hea meelega mitu ringi saarele peale. Lõpuks jõudsime kaugeimasse punkti, Playa Pilari, mis pidavat Kuuba põhjaranniku ilusaim rand olema.

Suht kõrge korallkalju ees asub mitme kilomeetri pikkune ja väga aeglaselt sügavaks minev rand. Esmapilk oli siiski petlik, sest kohati ulatuvad sügavamad kanalid liivases põhjas kalda äärde ja veealused madalad liivaneemikud poole kilomeetri kaugusele merre. Hiljem kuulsime, et kogu lahes pole vesi kusagil sügavam kui 5 meetrit. Meri sätendas kutsuvalt mahedates rohelistes ja sinistes toonides tänu valge liiva põhjale ja päikesepaistele. Pole midagi öelda, tõepoolest klassikaliselt ilus troopiline liivarand, just selline mida reisureklaami plakateilt võib näha.

Ilm oli palav, võtsin janu kustutamiseks kahe raha eest kohaliku õlle. Käisime ujumas ja jalutasime veidi rannal. Otse mere ääres märkasin meritähte. Lähemal uurimisel selgus, et see oli elus. Päris kummaline vaadata, kuidas elukas aeglaselt mööda liiva justkui libisedes roomas, millekski muuks ma taolist liikumismeetodit kutsuda ei oska. Mari pidi muidugi uurima, kuidas täpselt see käib. Peale lühikest kõhklust tõstis looma üles, et vaadata missugune lokomotsiooniaparaat toda edasi viib. Kõhu all oli sadu pisikesi näsasid, mis ilmselt lühikeste jalakeste otstarvet täitsid.

Kaugel meres jalutamas, taamal saar.

Sile madal korall-liiva rand

Paraku hakkas rannal suht kiirelt igav, sest ega peale ujumise ja liival lesitamise suurt miskit teha polnud. Otsustasime bussiga tagasi sõita ja poolel teel viietärni hotelli Cayo Coco Iberostar juures ringi vaadata.

Iberostar Cayo Coco 5*

Rand sealsamas

Polnud see hotell sugugi meie omast parem, isegi korralikku fuajee baari polnud. Bassein ja majad samuti suht tavalised, ehkki seestpoolt võibolla ägedamad. Rand küll kena aga ei miskit erilist. Seegi koht tüütas kiirelt ära, pealegi tuli nälg kallale, võtsime järgmise bussi tagasi oma hotelli.

Teel oli näha hiljutisest vihmasajust jäänud loike ja eemal paistsid suht kurjad äikesepilved. Saime isegi üksikud piisad esiklaasile aga mitte nii palju, et oleks pidanud lahtiselt ülakorruselt alla kolima. Korra blokeerisid meie tee mitu hobust, kes maanteel olevatest lompidest janu kustutades ei lasknud end tuututavast bussist suurt segada. Oma hotelli jõudsime napilt liiga hilja, et lõunasööki saada. Polnud hullu, läksime baari ja tellisime sooja juustusingi võileiva mulle ning hamburgeri lapsele, kõrvale piisavas koguses õlut ja limpsi vedelikuvajaduse katteks. Siin oli päris kõva vihm olnud, igal pool suured loigud, mida personal üritas suurte harjadega kõrvaldada.

Kui esimene nälg kustutatud viskasime korraks toas pikali, kus hommikul jäetud jootraha eest oli voodi eriliselt ilusaks tehtud. Lausa kahju oli seda segi ajada, kaasa võiks meil kodus kah niimoodi tekki rullida - nali. Järgmistel päevadel oli erinevaid kujundeid ja alati ka lilleõis kusagile susatud. Parematest disainidest tegin pilte. Ei tea kas pidasid tütart hoopiski mu verinooreks kullakaevajast armukeseks, et lausa südame kahe voodi peale ehitasid :D

Õhtusöögile kiirustasime varakult, sest kõht oli juba harjunud saama tõhusamat toitu kui võileib või tilluke burger. Resto polnud veel avatud, võtsin joogi ja surfasin veits netis. Leidsime mõlemad, et interneti dieedil olemine üldse ei seganud - no kuidas muidu $2 eest kahe peale tunnike netis viibimist nimetada. Õnneks on siin nii palju muud teha, et netisõltuvus lihtsalt jääb tagaplaanile. Basseini ääres istudes jäi silma seltskond, kes enamuse päevast seal veetis. Kõrvalt vaadates tundus igav ja nüri sellises toredas kohas nii palju aega basseinibaaris hängida, unustades isegi päikesekreemi peale panna, millest nii mõnigi vähkpunaseks põlenud paksmagu tunnistust andis.

Pimedas läksime ranna peale merd ja tähti vaatama. Hea uudisena polnud praktiliselt mingeid putukaid, ei hammustavaid ega muidu tüütuid kärbseid. Pikalt ei viibinud, sest järgmisel hommikul vara ootab ees esimene pikem ekskursioon.