Kuuba5 - Katamaraaniga Hemingway jälgedes ja korallrahudel sukeldumas

Cayo Guillermo

Kuuba, 13Dec.

Tänasest päevast lootsime reisu kõrgpunkti kuna plaanis terve päeva kestev katamaraanisõit Jardines del Rei (kuninga (veealused) aiad) põhjarannikut pidi koos kahe erineva korallrahu külastuse ja sukeldumisega. Lõunasöögiks lubatud krabid, homaarid, krevetid ja muu hea parem saarel kus varem oli asunud Kuuba endise dikdaatori Fulgencio Batista suveresidents. Nüüdseks pole peale revolutsiooni ja mitut orkaani sellest midagi muud kui mälestus järgi jäänud. Õnneks oli enesetunne tipp-topp vaatamata öisele labrakale. Pikemalt ei murdnud selle müsteeriumi üle pead, võtsin kui taevaanni avasüli vastu, ju ma olen eelmises elus ohtralt heategusid teinud. Igaks juhuks rüüpasin hommikusöögi peale ühe kokteili, et alko tase veres ohtlikult madalale ei langeks.

Bussiga Cayo Guillermosse sõites kuulsime giidilt mõningaid huvitavaid fakte külastatava piirkonna kohta. Näiteks olevat toimunud Hemingway ühe novelli "Islands in the stream" ("Saared hoovuses") tegevus just neil saartel ja tolle ilusaima ranna nimi pandud kirjaniku jahi nime järgi mitte vastupidi nagu tavaliselt kombeks. Kui seltskond oli sadamas jahi pardale roninud andis meeskond teada, et ehkki joogid on vabalt saada siis enne kai äärest lahkumist juua ei anta. Samuti paluti tühjasid õllepurke, topse ja muud träni mitte üle parda loopida, selleks otstarbeks oli kahele poole plastikust kaanega prügikastid paigutatud.

Jahi pardalt avanes piltpostkaardi vääriline vaade Cayo Guillermo rannale. Just selline, millisena sai poisikesena Jules Verne romaane lugedes troopiliste lõunamere saarte randu ette kujutada. Tuul oli suhteliselt vaikne ja lainetust suurt polnud. Baar avati, võtsime joogid ligi ning ronisime kajuti katusele otse poomi kõrvale. Siit avanes oivaline vaade nii merele kui ka kaugenevale rannale. Kasutasime võimalust end päikesekreemiga sisse määrida, sest teatavasti kõrvetab päike merel eriti ägedalt. Meie kõrval seadis sisse end üks sümpaatne pere kahe teismelise lapsega. Pereisal oli miskisugune super fotokaamera kaasas, millega too lindusid pildistada üritas. Mees ronis vööris asuvale mere kohal rippuvale võrgule ja seadis fotoka valmis. Mari huvitab igasugune tehnika, ta läks tegi tutvust ja sai kaamerat proovida.

Peagi jõudsime saarekese juurde mille ümber esimene korallrahu paiknes. Enda maski ja õhutoru olime kaasa võtnud aga lestasid seekord ei viitsinud kaasa tarida, laenasime katamaraani varudest. Otsustasin kasutada ujumisvesti, et peaks vähem liigutama pinnal püsimiseks, tütar muidugi pidas sihukest asja ülearuseks. Tagant viis kaks treppi vette, julgemad kargasid otse üle parda. Siinne põhi oli enamasti 3 - 5 meetri sügavusel, vesi haruldaselt selge päike valgustas liivapõhja ja tumedamaid koralle võimendades niigi eredaid värvitoone.

Igasuguseid kalu alates imepisikestest kuni pea meetristeni oli uskumatult palju, ujusime nagu akvaariumis. Eks neid meelitas ligi saiapuru, mida paar sukeldujat pakkus. Kaamerat mul polnud aga nagu hiljem teiste piltidelt nägin, poleks sel suurt mõtet niikuinii olnud kui just mitte profitasemel riistaga tegu. Pildid tundusid õige udused ja värvid tuhmid kui tegeliku elamusega võrrelda. Blogi pildid on saadud teiselt turistilt, kes fotod Walmardist ostetud odava veealuse kaameraga võttis. Kes soovib võib vaadata BBC Earth osa, mis korallrifist või mõnda teist asjatundjate poolt filmitud dokumentaali. Meie rahul muidugi nii äge tegevus ei toimunud kui neis filmides, aga esimest korda elus sellises kohas sukeldumine oli unustamatu elamus.

Tund aega ujusime seal ringi kuni hakkas veidi jahe, sest suurt ennast liigutama ei pidanud ja isegi nii soojas ookeanis annab vee oluliselt parem soojusjuhtivus lõpuks tunda. Pardal pakuti kosutuseks rummi, gini või õlut, kuidas keegi soovis. Jaht tõstis ankru ning suundus edasi järgmise saare juurde, kus vesi korallrahu kohal palju madalam, kolmest-neljast meetrist vaevalt meetrini. Siin oli ka teise maailmasõja ajast põhja läinud laevavrakk, millest suurimaks ühes tükis säilinud osaks oli katel. Kalu oli isegi tihemini, samuti ka sukeldujaid paari teise paadiga. Mulle jättis kõige sügavama mulje üks pisike öötaeva karva sinine kala, kelle soomusel särasid tähtedena erkhelesinised täpid.

Vesi oli soem, saime kauem ringi sulistada. Ujusin suurest kambast kaugemale, et omaette rahulikult veealust maailma nautida. Kalu oli küll vähem aga kui jäin vaikselt vees hõljuma hakkasin nägema nende tavapärast elu ja veidi teistsuguseid kalasid, kes muidu end korallikoobastes varjasid. Mingi moment sain aru, et olen ilma mõtlemata paarkümmend minutit kalu vahtinud ilma et mask oleks lekkinud või pead oleksin veest välja tõstnud. Hingamistoru töötas laitmatult, paar korda kui pea liiga alla keerasin sulges ujuk õhuaugu laskmata merevett sisse. Lõpuks sai ka siinne sukeldumine läbi, hea meelega oleks veelgi ringi ujunud aga lisaks nälja näpistusele tuli jälle kõrvulukustav põiekas kallale. Kasutasin jahi vetsu, kus vee pealetõmbamine toimus käsipumba abil.

Mereandidega maiustamas

Maismaa krabi

Randusime Half Moon Islandi (poolkuu saare) kai ääres ja jalutasime vabaõhu restosse, kust isuäratavat lõhna tulvas. Võtsin endale kombinatsiooni mere ja maismaa toitudest, homaar, krabi, krevetid, kana ja riis vürtsika punase mereandide kastmega. Toit maitses imehea punase veiniga, oleks võinud rohkemgi olla aga kui teist portsu tahtsin polnud muud kui kana järgi. Meile anti veidi aega pisikesel saarel ringi hulkuda. Krabisid liikus hulgaliselt, pidi ettevaatlik olema, et mitte peale astuda. Rannalt võis leida merekarpe ja korallitükke, korjasime mõned üles. Giid ütles, et võime kaasa võtta, kuid ta pole kindel kas toll lennujaamas läbi laseb.

Poolkuu saar

Katamaraani pardal Pilari randa

Saarelt seilasime Pilari randa, kus jaht heitis ankru vette paarikümne meetri kaugusel. Hoovus oli suht tugev, hüppasime vette ja ujusime randa. Tagasi tuleku ajaks soovitati rannalt eemal vette minna laskmaks hoovusel end katamaraani juurde tuua. 

Rannal olime eelmisel päeval käinud, ujusime veits ja läksin viskasin natukeseks liivale sirakile. Isegi märg liiv pole sellistel laiuskraadidel jahe. Jahile tagasi pöördudes jäi aega üle, mida nooremad kasutasid vettehüppamise harjutamiseks. Mari muidugi nende hulgas. Paar tüüpi tegi igasugu trikke ja saltosid.

Tagasiteel tõusis tuul ja lained, noored lesisid võrgul või proovisid seistes tasakaalu hoida saades aeg-ajalt sahmaka merevett. Cayo Guillermo rannas oli näha mitukümmend lohelaudurit, päris üllatav et nad üksteisega kokku ei põrganud. Purjelaudureid seevastu polnud üldse, ei tea kas moest läinud või lihtsalt selles piirkonnas neid polnud. 

Purjetada on lõbus!

Lahe kogemus

Kippari käest õppisin ka uue hispaaniakeelse sõna "otra" ehk "järgmine" - kogu lause oli siis "otra cerveza por favor", paluks järgmise õlle. Sadamasse jõudsime kõigi turistide arust liiga vara. Buss ei saabunud kohe ja janu hakkas vaevama, hüüdsin kai ääres seisva katamaraani kipparile äsja õpitud lause ning too viskas naeru saatel paar purki jääkülma õlut kaldale.

Õhtul vaatasime järjekordset tantsijate ja akrobaatide shoud, mida seekord basseinis esitati. Õhtuks plaanisin minna mingile koopadiskole, kuhu tütar ei viitsinud kaasa tulla, põhjendades väsimusega. Norisin plikat veidi, et kuidas vana isa jaksab ja tema nii väsinud, aga ei suutnud ta meelt muuta. Ise läksin lootuses, et tegu looduslikult põneva paigaga. Bussiga meid viidi, rahvast korjati mitmest hotellist kokku. Viimasest tuli ema tütrega peale, kes viimasele ütles vene keeles "istu siia", viidates minu kõrval olevale vabale kohale. Kena tumeda peaga tüdruk, natukese aja pärast küsisin kas oled venelane. Too ehmatas: "Kust sa tead"? Lihtsalt tean vastasin, aga plikast hakkas kahju, lisasin et kuulsin enne ta ema rääkimas. Lobisesime veidi, tüdruku inglise keel oli üllatavalt hea, selgus et õpib Moskva Ülikoolis keeli, erialaks hispaania keel.

Koht valmistas pettumuse. Tegu oli tõepoolest korallkoopaga, aga sinna sisse ehitatud baar ja tantsupõrand, lisaks ka mõned lauad toodud. Koobas läks peagi paksult rahvast täis, muusika pandi mängima ja oligi tüüpiline 80'te disko. Pidin kiirelt paar õlut libistama, et liiga imelik ei oleks. Õnneks viibisid kohal ka mõned vanema generatsiooni esindajad nii, et ma liiga hullult silma ei jäänud. Lõpuks kujunes ikka nii, et tantsisin ja lobisesin noorematega. Sain tuttavaks kahe saksa neiuga ja ühe prantslannaga, kes jutu alustamiseks mulle baarist joogi tõi. Lisaks lobisesime tolle vene tüdrukuga, too tutvustas mind ka oma emale. Tantsimine käis õnneks suures pundis nii, et keegi ei pidanud liiga kindlalt kellelegi teisele pühenduma.

Vahepeal astusid üles neegritest esinejad. Aafrika bandi muusika saatel tehti niinimetatud musta maagiat, mis seisnes matsheetedega vehklemises ja lõikumises. Tuleshow käigus pandi tõrvikuid nahale ja suhu ning puhuti pirakaid tulepilvi välja nii et bensu lehk levis. Keskööl kobisime tagasi bussidesse, sõidutati meid tagasi hotellidesse. Omapärase intsidendina üritas üks purjus preili kohalikku koera adopteerida, lõpuks ikka pidi maha jätma kui selgitati, et Kuuba piirivalve läbi ei laseks.