Eelmine nädalavahetus käisime tuttava sünnipäeval. Sinnasõites küsisin kaasalt möödaminnes vanaks too saab. Vastuse tegeliku tähenduse kohalejõudmine võttis veidi aega. Mis mõttes, 60 no ei ole võimalik. Alles ta ju oli 40 ja tundus selles vanuses meile peale kolmekümnestele muldvanana. Järgmine mõte, et ega endalgi pole enam väga pikk maa selle verstapostini - tuleb tunnistada, et kergelt hirmutav.
Mäletan selgelt kui 10 klassis arutasime sõpradega kui vanad oleme aastatuhande vahetusel. Number 38 tundus ikka hullult suur, mitte kuidagi ei kujutanud taolist iga ette. Täiesti hoomamatu ja parasjagu õudne, et selles vanuses on eeldatavasti naine ja lapsed ning peab tööl käima. Proovisime ette kujutada, kuidas tulevik võiks välja näha, aga ei suutnud miskit realistlikku silmi ette manada.
Aastatuhande vahetuseks olidki nii töö, naine kui ka lapsed. Totaalselt ootamatu ehk fakt, et elasin hoopis teisel maal ja mandril kui kooliajal. Ja kõik see tundus täiesti normaalne. Oli saabunud sihuke eluga igati rahulolu seisund. Nii tööalane kui isiklik elu loksusid rahulikult ja mugavalt kindlas rütmis, majanduslik olukord täiesti rahuldav. Tundus, et oleks patt midagi rohkemat elult tahta. Hea tunne, et neli polnud veel vanuse spidokal ette löönud.
2013 Karate MM Osaka
Järgmine momendiks mõtlemapanev verstapost oli poolsajandi täitumine. Eestis tavaks 50 juubelit väga pidulikult tähistada. Eeldatavasti ju tegu ümarguseima numbriga, milleni reaalselt võiks jõuda. Selleks ajaks pidid olema ka saavutanud enamuse elu eesmärkidest ja võisid rahulikult pensipõlve poole tiksuma hakata. Minul seevastu oli tegu elu ühe edukaima aastaga üldse, Canada karatemeistrivõistlustel saavutasin vabavõitluses neljanda koha, käisin Jaapanis Karate MM'l koos mõlema lapsega ja ehkki seal erilist edu polnud, siis ainuüksi osavõtmist pidasin suureks õnnestumiseks. Fuji mäe tippu ronimine, oli elu kõrgeimasse punkti jõudmine nii otseses kui ka ülekantud tähenduses nagu takkajärgi võiks arvata. Suurimaid füüsilisi pingutusi, mida olen kunagi teinud. Juubeli saatsin mööda kaasaga puhkusel Costa-Ricas viietärni hotellis, sünnipäeva õhtusöök kohalikus jaapani restos.
Ja nüüd siis tagasi natuke süngete mõtete juurde. Kuuekümneni on veel aega aga tuleb vist vastutahtmist tunnistada, et füüsiliste võimete järgi otsustades hakkavad parimad ajad mööda saama. Suusatada 12 tundi ühte jutti küll jaksaks aga oleks pingutus ja enam lihtsalt ei viitsi. Karates dojos terve ring jänku-hopp hüppeid teha hakkab üle jõu käima. Painduvus enam paremaks ei lähe tee mis tahad. Ainult kõhulihaste poolest olen endiselt üks paremaid, kes suurema punnimiseta sada istet ära teeb ja pärast rahumeeli mõni minut jalgade viibutusi otsa. Arvutimängu juures pole reaktsioonikiiruse langust märgata, millest annab tunnistust aegamisi paranev K/D suhe :)
Tervisega pole kunagi märkimisväärseid probleeme olnud aga nüüd tõmbasin või külmetasin suusatades seljanärvi ära, tulemuseks vastikult aegavõttev ja ebamugav turja, õla, käevalu. Õnneks praeguseks juba enam-vähem korras, aga trennile teeb pea kuu ajase sunnitud pausi sisse. Selgelt on märgata, et igasugused spordiga seotud vigastused paranevad palju aeglasemalt kui nooremast peast. Samas usun, et ilma aktiivselt trenni tegemata oleks igasugu tervisehädasid hulga rohkem. Positiivsest küljest ei saa mainimata jätta, et juba aastaid pole olnud selliseid külmetushaigusi, mille pärast peaks koju jääma. Kerget nohu või köha on ikka vahel olnud aga ei miskit tõsisemat.
Noorematele lugejatele lohutuseks võin kinnitada, et ka peale 50'dat eluaastat on täitsa äge elu, kuid eesmärke tuleb veits madalamaid seada kui 30'selt. Õnneks on selles vanuses nii palju rohkem kogemusi, et elu lihtsam realistlikult võtta. Vanemad kindlasti loevad ja mõtlevad, et mis see poisike targutab, alles 80'selt hakkab paremini asjadest aru saama :D
Eile sattusin FB's tuttava postitusele, kes kohalikus Starsky poes avastas oma ülimaks rõõmuks Eesti vürtsikilud. Saatsin kiirelt talle küsimuse, kus kohas täpselt need poes olid, külmletis heeringate kõrval. Ta hoiatas, et oli koos sõbrannaga pea kõik ära ostnud, ainult 3 karpi veel järgi. Kimasin täna peale massaazhi kohale ja avastasin oma suureks rõõmuks, et kõik kolm karpi olid endiselt alles. Hinnasilti polnud aga sellest sõltumata oleksin niikuinii ära ostnud, kassas selgus $2.99 karp. Üldse tore pood, sest mõne aja eest olin sealt ostnud ka Läti päritolu räim tomatis konservi. Veendusin, et nii välimus kui maitse olid täpselt samad kui rohkem kui 33 aastat tagasi, mil suvel bläkis toitusime nädalate kaupa leivast, räim-tomatis konservist ja õllest.
Tegelikult vist teine kord kui esimeseks nimetada üht nii kümne aasta tagust kondiväänaja kaela mudimist, tänu millele nädal aega pidin kogu kehaga kaasa keerama, et roolis olles taha vaadata. Igatahes esimene kord, kus sihukest protseduuri minu kallal raha eest tehti.
Läksin kohale, täitsin infolehe kinnitades, et mul pole mingisuguseid haigusi ja et ma ei tarvita ka mingeid rohtusid. Olin nimelt paari päeva eest lõpetanud väljakirjutatud retseptiravimite (valuvaigisti ja lihaste lõdvestaja) manustamise, sest ei märganud mingit vahet. Massööriks osutus keskealine daam, kes kulutas umbes veerand tundi minu sümtomite üleskirjutamise peale ja kontrollis käte funktsioneerimist. Teatud asendis on valu tunda turjal ja käe lihaste juures, vahepeal suriseb vasaku käe nimetissõrm. Lasi mul mõlema käega jõuharjutusi teha ja veendus, et need enam-vähem sama tugevad.
Diagnoosiks kõrgenenud närvitundlikkus, mis ilmselt põhjustatud närvipõletikust. Kõhrevigastust ilmselt pole ja närv polevat ka pidevalt pitsituse all, muidu oleks üks käsi nõrgem ja valu pidev. Põletiku tõttu kohalik paistetus, mistõttu teatud asendis närvile tekkiv surve avaldub valuaistingus turjast terve käe ulatuses näpuotsani välja.
Lõpuks kamandas mu massaazhilauale siruli. Selili lastes hakkas turjast kohe valutama nagu tavaliselt. Andsin teada ja kannatasin ära kui ta vähehaaval nii paar kolm minutit õrnalt mu pead kere küljest lahti üritas sikutada. Protestima ei hakanud kuna palju valusamaks ei läinud. Midagi ta ikka asjast teab, sest järgnevalt asus näpuotstega masseerima täpselt sellest kohast turjal mis valulik. Paremaks mudimine mu olukorda küll ei teinud, raskusi oli lõdvestuda, sest ikka parasjagu valus. Hea tunne tuli alles siis kui ta järgi jättis ja valusalt vasakult poolelt läks üle paremale, millel pole miskit häda. Tunne oli nagu hullul, kes arsti küsimusele: "Miks sa peaga vastu seina taod?" vastab: "Sest siis on nii hea kui järgi jätan ja enam ei tao". :)
Ja oligi kogu massaazhi osa, et mis mõttes, mul on ikka filmide põhjal palju parem mulje jäänud. Järgnes füsioteraapia seanss, mis seisnes ultraheliga 5 minti turjal suristades. See oli kõige mõnusam osa, sest valu kadus ja ultraheli judinaga mässas turja kallal kena noor aasia neiu. Lõpetuseks pani jääkoti kümneks minutiks turjale. Viimane oli kõige üllatavam kogu protseduuri jooksul, sest seni olen üritanud valusat piirkonda soojas hoida ja pigem kuuma kotti peale panna. Põletiku vastu aga aitavat just jääkott, mis võtab ka paistetust alla.
Unustasin küsida, kas muidu peaks ikka soojas hoidma või pole turjale koeravillast katet vajagi, mille nimel terve pere meie kutsasid nädal aega kamminud. Algul koerad jooksid eest minema aga nüüd on hakanud kammimist kaifima. Kodus soovitas iga paari tunni tagant 10 kaelapainutust ja õlaringe teha, pidavat vähendama pinget turjas ja kaelas. Järgmine esmaspäev kutsuti tagasi kui vahepeal pole paremaks läinud. Ravi seisnevat lihtsalt tolle närvi mitte ärritamises ja ootamises kuniks põletik vähehaaval taandub. Seega karatesse pole mul kahjuks veidi aega asja.
Kokkuvõttes olen ausalt öeldes pettunud, sest $100 minu arust kogu värk küll väärt polnud. Hea seegi, et kogu summa on kindlustuse poolt kaetud, ise ei pea sentigi maksma. Mul vaimusilmas oli ikka pilt kuidas kuumas aurusaunas lesin maoli ja poolpaljas näitsik mudib selga, ning firma maksab kõige selle eest - nii palju siis unistustest :P Takkajärgi on selge, et kõike seda saan edukalt ise ka teha, ainus viga oli jääkoti asemel kuuma koti kasutamine kui see jutt ikka tõene on. No nii, kõik kellel turjavalu, olen valmis teile poole hinnaga taastusravi pakkuma :D
Täiesti jama, aga paistab, et kere siiski pole enam see mis 20 aastaselt. Jaanuari kuus külmetasin töö juures kaela korralikult ära, sest ei pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, et arvuti taga istudes puhus ventilatsiooni august jahe õhk selga. Kael oli jupp aega kange, alles siis kui panin kolleegide imestust pälvides salli kaela ümber nagu 70'te Pariisi dändi, läks asi paremaks. Järgmisena hakkas turja pealt tunda andma, lõpuks lihtsalt vahetasin koha ära aga küllap oli põletiku seeme juba mulda pandud. Paaril töökaaslasel ilmnesid sarnased probleemid, kurtsime ülemusele aga kasu ei miskit, viimaks lihtsalt vahetasin istekoha. Veebruaris suusatamas käies käis paar korda päris äge valusähvatus läbi justkui oleks mingi lihase ära tõmmanud.
Mont Trenblantis juba valutas ka öösiti ja ei lasknud korralikult magada. Suusatamise ajal ja ärkvel aktiivselt tegutsedes eriti hull polnud, aga niipea kui maha istuda ja lõdvaks lasta kukkus tuikama. Päeval oli kokkuvõttes lihtsalt tüütu samas öösel äärmiselt vastik, ei lasknud korralikult magada. Kui öösel valutas turja pealt siis päeval kippus rohkem vasaku õla või käe pealt tunda andma. Vahel isegi käsivarres imelik ja näpuotstes surises. Kaasa arvas, et äkki olen seljale häda teinud, tundub rohkem närvivaluna. Ei osanud kommenteerida, sest varem pole sihukest asja kogenud.
Pühapäeval suusatades jäisel pinnal kihutades põrutas piisavalt, et olin sunnitud sõbralt valuvaigistit vastu võtma. Vaatasin netist, mis võiks põhjuseks olla. Üsna hirmutav erialalist haridust mitteomaval tavakodanikul valida oma 100 erineva võimaluse vahel alates menstruatsioonist ja lõpetades putuka hammustuste või suguhaigustega. Otsustasin spetsialistiga konsulteerida ja esmaspäeval arsti juurde minna. Mis ma ikka kannatan, eriti kui ei paista, et paremaks läheks. Doktor viskas pilgu peale, lasi käsi ühte ja teistpidi tõsta ning avaldas arvamust, et tegu ongi närvivaluga, mis ilmselt seljanärviga seotud. Kindluse mõttes saatis mu röntgenisse ja ultrahelisse, et nii õlg kui selgroog üle vaadata. Kirjutas ka valuvaigisti välja kuid apteegist ostma minnes selgus, et minu ravikindlustus seda ei kata. Kurat $56 eest võin parem mõne pudeli brändit osta, mis valu sama hästi ära võtab ja lisaks veel tuju heaks teeb.
Eile kutsuti mind uuesti välja, andmaks lõplikku diagnoosi. Eelmise päeva tohtri asemel sattusin ühe india päritolu arsti juurde. Tüüp tõmbas arvutist minu faili ja röntgeni ning ultraheli pildid üles, uuris neid põhjalikult ja teatas, et tal hea ja halb uudis, kumba tahan enne kuulda. Sihukesel juhul valin alati halva enne, et heaga lõpetades jääks parem maik suhu. Olgu siis vastas arst muiates, halvaks uudiseks on see, et kahjuks pean teile teatama, et surete ära (you are going to die). Nähes et ma sihukese uudise peale kohe minestada ei kavatsenud, ehkki tõele au andes ei leidnud momendil selles miskit naljakat, lisas tohter: "Heaks uudiseks asjaolu, et eeldatavasti on teil õige mitu aastakümmet aega riigilt pensioni lüpsta ja käesoleva probleemi lahendame suht kergelt".
Tuleb välja, et tegu selgroo närviga, mis lülide vahel saab pitsitatud ja kuhu ka kergekujuline põletik tekkinud, õlal pole miskit viga. Arst kirjutas välja kahte sorti tablette, mis pidid mõlemad kindlustuse poolt kaetud olema - valuvaigistid ja ööseks lihaste lõdvestamise jaoks. Viimaseid on vaja, sest seoses valulikkusega tõmbuvad selja ja turjalihased pingesse ning teevad omakorda haiget. Kui uurisin, et kas karate trenni see ei sega soovitas arst mitte mängida kangelast ja kuu aega vahele jätta.
Lisaks sain saatekirja füsioteraapiasse ja massaazhile, kus käisin täna kohapeal registreerimas. Tegu igavesti kallite protseduuridega, ainuüksi sissejuhatav jutuajamine on $100, iga järgnev seanss $60, õnneks maksab minu kindlustus 80% ja kuna oleme kaasaga sama kindlustusfirma all siis tema oma ülejäänud 20%, seega mulle kõik tasuta. Pole kunagi eelnimetatud protseduuridel käinud ja suurt usku sellesse ei oma, aga miks mitte proovida kui pakutakse, äkki tõepoolest aitab. Esimene masaazh on alles esmaspäeval, loodetavasti selleks ajaks olukord iseenesest paremaks läinud ja saan niisama masaazhilaual kindlustuse raha eest mõnuleda :)
Mul veel kaks poolehinna piletit järgi ja pühapäev viimane hommikust õhtuni suuskamise võimalus Blue Mountainil. Esmaspäevast saab vaid päeval suusatada seniks kui lund jagub. Muidugi läksime, sest pileteid ei saa ju raisku lasta, pealegi on mäesuusatamine alati mu lemmiksport olnud, kooliaja unistuseks oli suusainstruktorina Alpides töötamine. Pisem laps hüppas alt ära aga vanem tüdruk võttis tuttava noormehe kaasa. Hommikul ärkasin tund enne väljasõitu sest turjalihas või närv valutasid vastikult, on mind juba mõnda aega tüütanud. Viskasin suurde tuppa vaiba peale kõhuli, kohe hakkas parem. Magama enam ei jäänud, lesisin veidi ja panin siis kohvi peale ning suusaasjad valmis, millega polnud viitsinud õhtul tegeleda.
Noored annavad tuld
Mäel olid olud kevadised, ilm päikseline ja sooja +7C. Lumepind muidugi pehmevõitu kuid sõita täitsa lahe. Kuna libisemine suur asi polnud veetsime enamuse ajast mustal ekspertide rajal. Koolivaheaja viimase päeva ja pühapäeva kohta olid tõstukisabad üllatavalt lühikesed. Panin kohe algul õlle lumehange jahtuma, et hiljem hea kohviku ees rüübata. Suusatada oli nii mõnus, et kuidagi ei raatsinud sisse minna, samas hakkas janu kimbutama.
Puhkehetk
Keskpäeval kui tõstukisaba pikaks läks võtsin õlle hangest ning liuglesin alla. Mõnus oli päikese käes vabas õhus tugitoolis lebotada ja saksa õlut rüübata. Hea et seekord sai õhem jope võetud, päike ja soe ilm ajasid kere kuumaks. Purk tühi kiirustasin tagasi mäele. Kahe paiku oli janu tagasi, võtsin tütre mobla, et seda kohvikus laadida ja haarasin hangest järgmise õlle. Mobla patarei läheb lapsel mäel seepärast nii siva tühjaks, et ta mängib Pokemoni samal ajal ja kogub suusatades kilomeetreid. Plika ise jäi mäele edasi teatades, et enne lumetraktoreid ei hakka sisse tulema. Õlle kõrvale sõin paar pizzatükki kehakinnituseks.
Päike hakkab mäe taha kaduma
Pealelõunal filmisime veidi mobladega sõitu, lumetraktorite saabudes kobisime kohvikusse sööma. Tütar võttis kohvikust Canada rahvusroa Poutini, mina lõpetasin õllega pizzatükid ära. Järsku koputas keegi mu valusa õla peale, Eesti tuttavad olid ka kohale jõudnud. Mäel oli esialgu õige mõnus värskelt silutud pinnal sõita aga see nühiti kiirelt künkasse. Eriti ebamugavaks tegi olukorra asjaolu, et ilm hakkas külmetama ja pehmed künkad jäätuma. Päeval sulaga pehme jää läks kõvaks, kus pidi väga korrektselt pöörama, et mitte libastuda. Küngastel põrutamine hakkas turjale ja käele haiget tegema. Sõber pakkus valuvaigistit, algul ajasin vastu aga lõpuks läksin sisse ja võtsin tableti ibuprofeiini.
Eestlased (ja 1 poolakas) lahkuvad viimasena !!!
Vaatamata skeptilisusele tuleb tunnistada, et valu läks vähemaks ja poole tunni pärast olin suuskadel tagasi. Uhasime kihutada viimase momendini kuni tõstuk kinni pandi. Üles sõitsime just mäeteenistuse ees oleval toolil, mis oli viimaseks kuhu peale lasti. Lõpu laskumised tegime hullu kiirusega jäisel rajal aga randid haakusid suurel kiirusel jäässe palju paremini. Kohvikus olid toolid juba laudadele tõstetud kui meie oma riided vahetasime, asjad kokku panime ja kohvi sõidu peale kaasa võtsime. Pilt mäest enne lahkumist, loodetavasti ei jää hooaja viimaseks.
Viimase kahe päeva kohta miskit eriti põnevat kirjutada polegi. Pühapäeva hommikul oli endiselt jube külm -25C tipus. Tuul ei andnud samuti järgi, ikka oli vaja vahepeatustes nägu soojendada. Suurema osa sõitsime põhjanõlval, kus seljatagant puhuv tuul tegi suusatamise veidi lihtsamaks. Tooltõstukil ülessõit seevastu paras katsumus, tütar puges tooli peal minu koguka kere tuulevarju. Tal oli ka kurk valusaks läinud, imes piparmündi pastille ja võttis kuuma jooki aga ei raatsinud hotelli minna, sest sihukestes mägedes saab vaid kord aastas suusatada.
Lõunasöögi tegime hotellis. Mina soendasin mikros eelmise päeva lasagna üles, laps tegi makaroni ja juustu söögi pliidil. Väga mõnus on ikka kui hotell kohe gondli juures, söömisele joomisele kulub vähe aega ja saab odavalt. Tagasi minnes oli ilm veel tuulisemaks läinud ja nõlvad jäisemaks kulutatud. Plikal hakkas kurk rohkem valutama, läksime tund enne tõstukite sulgemist tagasi sisse.
Õhtu kulus toas lebotamisele ja vannis mõnulemisele. Esialgne plaan õuejacuzzisse minna jäi mitmel põhjusel katki. Esiteks oli see väga väike mahutades vaid kümmekond inimest ja teiseks ei riskinud tõbist last paljalt sellise külmaga märjalt õues jooksutada. Planeerisime järgmist päeva, sest 11 ajal visatakse toast välja. Käisin küll registratuurist uurimas, kas saaks pikendust aga koolivaheaja tõttu olevat järjekord ukse taga, ei saavat anda. Otsustasime varahommikul kohe 8 ajal mäele minna, ärkamine saab eriti varajane olema, sest ajavahetuse tõttu kaotame öösel tunni. Enne magamaminekut blogistasin veidi ja surfasime wifiga netis, mis üllatavalt hea leviga.
Öösel segas und õlavalu, ärkasin paar korda üles õlg või turi tuikamas. Lõpuks ajasin end voodist välja ja tegin kohvi, ringi liikudes läks tunne palju paremaks. Maril oli hommikul kurk ikka valus ja olemine niru, otsustas tuppa jääda kuuma kakaod limpsima. Mis ikka, konjakiplasku kaasa ja mäele. Täna oli esimene päev kui kasutasin VIP passi, et tavakodanikest poolteist tundi varem mäele saada. Hiljem sain aru pileti väärtusest, esiteks võimaldab see enne teisi päris pikalt pea puutumata radadel suusatada ja teiseks tekib soodsa ilma korral gondli juurde hull järjekord.
Hommik mäel, ootame raja avamist
Ilm oli täitsa soojaks läinud, ainult -22C ja tuul polnud ka väga tugev. Osa radasid polnud isegi veel lahti. Esimestena nõlval suusatamise mõnu avaldub eriti selgelt groomitud jäiste nõlvade ja värske lume korral Vaated olid ägedad, ilm selgem kui eelmistel päevadel. Nautisin kella kümneni täiega ja kimasin siis alla hotelli. Kiire kuum kohv ja näks. Pakkisime kiirelt asjad ära ning viisime autosse, paar minti enne 11 kirjutasin end hotellist välja, auto võisime garaazhi jätta. Valvelauas öeldi, et võime enne õhtust ärasõitu soovi korral dushi all käia, basseini või sauna nautida. Tütar võttis seekord teised suusad, millega metsa vahel ja mogulitel mugavam sõita. Mul polnud plaanis sihukestesse kohtadesse kippuda enda jalgu murdma.
Täitsa troopiline -22C, hõlmad lahti :D
Nüüd kogesime esimest korda kuulsaid Mont Tremblanti järjekordi. Gondli juures õnneks üksikute rida, kus saba oluliselt lühem, sealt saime paari minutiga peale. Tütar põrutas kohe metsavahele, mina tagumistele nõlvadele, kella üheks leppisime kohtumise mäetipu kohvikus. Vaid viis, kuus sõitu sain teha enne kui aeg sooja minna. Ka mäe põhjaküljel oli rohkem rahvast, toolile saamiseks vaja oodata. Põhiaeg kulus siiski aeglasel tooltõstukil külma tuule käes ülessõidu peale.
Hommikune päike heidab mäevarju alla metsale
Kohvikus last oodates korkisin ettevaatlikult taskus olnud õlle - õnneks polnud jäässe läinud ehkki jube külm. Plika tõi kuuma kakao, luristasime need sisse ja kiirelt tagasi suuskadele. Läksin kaasa Edge nimelisele nõlvale, kus küngaste rajad nii tõstuki all kui ka metsas. Esialgu sõitsin siledat ekspertide rada, hiljem proovisin veidi metsas. Päris lahe oli ehkki pikkade jäikade suuskadega tüütuvõitu. Tõstukiga üles sõites uuris laps miks ma ei muretseks endale mingid odavad suusad, mida võiks rahulikult metsa sees rüüstata. Hmmm... hea mõte, tegelt on koduski paar paari, mida saaks peale suidemete vahetust edukalt metsas kasutada.
Mari mogulimäel tõstuki all
Edge tõstukid pandi tund enne teisi kinni, pidime tagasi põhjanõlvale suunduma. Vahepeal toolis üles sõites uurisid kohalikud noormehed, millist stiili ma Salt Lake City olümpial sõitsin. Vastasin naerdes, et tegu vaid jopega, millega saan hotellides soodukaid või tasuta parema elamise. Lumepind kulus nüüd palju kiiremini ära kuna rahvast rohkem, nelja ajal otsustasime ürituse lõppenuks kuulutada ja hotelli sõita, pikk tee tagasi ees ootamas. Riided vahetasime garaazhis, ei viitsinud kumbki enam kuuma dushi või basseiniga aega viita.
Hoiatus metsaraja alguses
Minagi metsas uudistamas
Kodutee sujus suht ladusalt. Algul oli tütar roolis, peale Ottawast läbisõitu bensu võttes läksin mina. Ottawa kohta peab mainima, et seal puuduvad liiklusummikud, sest kella kuue ajal tipptunnil kesklinnast läbi sõites polnud märkimisväärset liiklust. Lihtsalt uskumatu luksusena tundus kui võrrelda Torontoga, kus vaid öösel liiklus normaalne. Ottawast Torontosse sõitsime kiirteed mööda 120 rauas. Vahepeal tuli natuke lund, aga koju saime kenasti poole üheteistkümneks. Järgmine päev jõudis kohale suur ameerika lumetorm, suusamäel tuli meeter lund ja lõõtsus 110 km/h tuul, tõstukeid ei tehtudki lahti. Kiirteel, kus eelmisel päeval olime sõitnud, toimus hull ahekokkupõrge - mitukümmend autot hunnikus ja liiklus pool päeva suletud.
Ottawa autoaknast
Kokkuvõttes leidsime, et ehkki tore üritus siis suusatamise poolest meeldib meile Mont Sainte Anne rohkem. Sealsed nõlvad paremad ja rahvast palju vähem, lumeolud tavaliselt samuti soodsamad.
Hommikul magasime veidi sisse aga peale telekast ilmateate vaatamist eriti ei kiirustanud hommikusöögiga. Mäe tipus oli -30C ja tugev tuul, mis tuuleindeksit arvesse võttes ulatus pea -40C'ni. Tegin endale kohvi ja kuuma vorstileiva hommikuks, plika valmistas kaks portsu virsikutükkidega kaerahelbe putru. Toakaaslased võtsid hommikusööki tõsisemalt, praemunad, vorstid, juustud, ... jne ... Meie astusime suusasaabaste kolinal uksest välja kui toakaaslased alles hommikusöögilauda istusid.
Võistlus pidi hakkama punkt kell kümme Nansen-Haut nimelisel nõlval. Poole üheksa ajal polnud gondli juures mingit saba, sellise külmaga polnud palju fanatte kes mäele tikuksid. Gondlis istus meie vastas üks suurt kasvu tüüp, kes märgates Sini-Must-Valget kolme lõviga vappi tütre kiivril, küsis sulaselges eesti keeles kas meil kavas võistlema minna. Muidugi, ega muidu poleks end selle külmaga välja ajanud. Selgus, et mees elab Montrealis noore pensionäri elu ja käib tihedalt ümbruskonna mägedes suusatamas olles ka kohaliku võistkonna treeneriks.
Sõitsime kolmekesi võistlusraja kõrval oleval nõlval mitu laskumist. Kuradi külm oli, iga paari-kolmesaja meetri tagant tuli "ülessulamis" peatusi teha. Nii nina kui põsenukid tundsid sõna otseses mõttes kõrvetavat külma. Poleks kunagi arvanud, et kuuma kõrvetus ja äärmine külm annavad nahal sama tunde. Käed ja jalad olid ok andes tunnistust kvaliteetsetest kinnastest ja saabastest. Peale kolmandat sõitu pidin kohvikusse minema, sest ei näinud enam hästi, suusaprillid kattusid jääkihiga. Olin pannud prillide alumise ääre näomaski äärele, hingeõhk pääses vahele ning jäätus hoobilt prillide siseküljel. Mari jäi koos tolle mehega suusatama, leppisime et kui muidu ei näe kohtume kohvikus nats enne kümmet.
Prillid kuivatatud panin need hoolikalt täpselt maski ääre vastu, et ei jääks millimeetritki puudu ega üle. Veits soojema tundega astusin arktilise tuule kätte ja otsustasin raja alguse juurest mööda sõita, et näha kuidas see üles seatud. Rahvast veel polnud, väravad tundusid olevat suht lihtsalt paigutatud, midagi slalomi ja suurslalomi vahepealset. Nõlv ise minu arust liiga väikese kaldega, tekkis mure, et rada kole aeglane, annab eelise raskematele tüüpidele, eriti sihukese vastutuulega. Tegin paar laskumist kuid head tunnet küll polnud. Libisemine nigelavõitu ja nõlv jube jäine, suundusin kümmekond minti enne kümmet kohvikusse olles veits mures kas laps juba lahkunud. Ikka seal, tundsin ta punased Atomic Race SL suusad hoobilt ära.
Soendasime viimase momendini, vaid paar minti enne kümmet astusime välja ja sõitsime võistlusraja algusse. Kümmekond inimest ootas stardis ehkki võistlejaid oli tervelt 77 ametliku protokolli järgi. Algus venis hullult, jäätumise vältimiseks trampisime suuskadega tantsida ja tegime karate lihaste pingutusi. Olin sunnitud võistlusest video tegemise mõtte maha matma, käed oleks momendiga külmunud, kes teab mis mobla akust oleks saanud. Esimeste sõitjate põhjal kadus hirm, et päris viimasteks jääme, enamasti tavalised keskmised suusatajad, ju selle pärast oli rada nii lihtne. Kui stardijärjekord meieni jõudis oli rahvast juurde ilmunud, selja taga mitukümmend võistlejat ootamas. Tütar startis just enne mind ja kohe oli näha, et senistest parima stiiliga ning kiireim, libises kenasti ühtlaselt väravate vahelt läbi.
Mina sõitsin ettevaatlikult laiemate kaartega, sest väikese kiiruse tõttu ei paindunud suusad piisavalt läbi. Randid ei haakinud üldse jäässe, pidin pöörde tegema pehmema ja aeglasema pinna peal, mis võttis hoogu maha. Lõpupoole kui riskisin veidi ja lõikasin väravatele lähemalt oleks peaaegu lennanud kui välimine jalg läks alt ära. Sain siiski püstiasendis üle finishi, aga kui läksin aega uurima oli juba kustunud, öeldi ainult et hea aeg. Enne teisele sõidule minekut soojendasime end kohvikus mõne minuti. Tagasi starti minnes saime suht kiiresti ette, nüüd käis asi kiiremini, vahepeal oli kaks võistlejat korraga rajal.
Tütar otsustas riskida ja üritada aega parandada, kuni keskpaigani läks hästi kuid siis libastus. Õnneks ei kukkunud aga hoog ja rütm olid läinud. Mina võtsin teist sõitu veidi rahulikumalt ja üritasin väravatele lähemal pöörata. Sama koht kus tütar libastus oleks minulegi peaaegu saatuslikuks saanud, jäin jalgadele kuid jällegi hoog maas. Hiljem aegasid nähes, selgus et olin teise sõidu ühena vähestest kiiremini teinud kui esimese, ilma libastumata oleks ehk paar sekundit päästnud aga oleks on paha poiss, igaüks oleks kiirem ja parem poleks siin või seal apsusid teinud. Põrutasime alla hotelli, sest kere oli hullult külmaks läinud.
Oligi paras aeg varaseks lõunaks. Mina pugisin lasagnat, laps tegi nuudleid ning kuuma kakaod kurguvalu peletamiseks. Klõhmakas konjakit kulus nüüd kosutuseks ära. Sulasime ja lebotasime pea tund aega enne kui mäele tagasi sai mindud. Külm oli vähe järgi andnud aga tuul see eest tugevam. Sõitsime enamasti taganõlval, sest eesmistel oli laugetes kohtades vaja keppidega vastutuult end mäest alla tõugata. Tagumise põhjanõlva rajad polnud ka nii kulutatud, vähem jääd väljas, kergem sõita. Kolmveerand neljaks oli kokku lepitud grupipildi tegemine, selleks ajaks sõitsime alla külasse.
Päris naljakas pilt kui viis minti enne hakkas igast suunast sini-must-valgete elementidega rahvast saabuma. Olime ühed vähestest, kes täisvarustuses otse mäelt tulid. Natukese ajaga oli üle saja inimese punti kogunenud, fotograafil võttis aega meid kõiki kohale sättida. Lippu polnud viitsinud kaasa võtta, meil oli noorema tüdruku Eesti sall lehvitamiseks.
Esto-Ski Mont Tremblant 2017, meie oleme noole kohal EESTI 🠉 salliga
Peale pildistamist kiirustasime hotelli sooja. Lasin vanni kuuma vett täis ja mõnulesin veerand tundi palavas ise samal ajal külma õlut rüübates. Kui välja tulin kordas tütar issi eeskujul soendusprotseduuri. Süüa polnud mõtet, sest poole seitsme ajal toimub Gala-Dinner kus ka võitjad välja kuulutatakse.
Pidulik söömaaeg oli õnneks otse meie hotelli juures chalet's. Esialgu rahvas kogunes, võttis dringid ja lobises niisama. Saime mitmete USA väliseestlastega tuttavaks, tütar õnneks asus ise suht aktiivselt suhtlema, noori oli päris palju. Samas kurtis ta hiljem, et enamus kipuvad kole tohmid olema, jututeemad igavad. See ainus kellega pikemalt põnev rääkida osutus Eestist tulnud bioloogiks, kes oma PhD ülikooli juures kirjutab. Enamus täiskasvanutest tundus olevat keskmisest palju paremini hakkama saavad: advokaadid, pankurid, professorid, igasugu direktorid.
Buffet tüüpi õhtusöök oli hea aga ei miskit erilist, pearoog kana ja lõhe köögiviljade ning salatiga. Oasalat oli ehk kõige paremaks roaks. Enne magustoitu kuulutati võitjad välja. Mina muidugi paremate hulka ei mahtunud, sest nagu hiljem selgus oli just minu vanusegrupis hulk endisi võistlussõitjaid kaasaarvatud üldvõitja Brian O'Connor, kes esindanud nii Inglismaad kui Eestit olümpiamängudel. Vähemalt võin uhkusega öelda, et olen võistelnud samal rajal koos endise olümpialasega.
Mari nimi hüüti välja oma vanusegrupi võitjana kusjuures lisati, et võiduaeg oli väga hea. Teatava üllatusena kutsuti teda uuesti parima naissuusataja karika üleandmisel. Tütre aeg parim naiste hulgas ja üldkokkuvõttes seitsmes, eespool vaid profid - issi rind paisus uhkusest. Nüüd muidugi oli õnnitlejaid ja tutvuse sobitajaid hulgaliselt.
Magustoidu kallale saime päris hilja asuda, hea et veel miskit järgi oli. Teatava üllatusega pean mainima, et vaid üks kook oli tõeliselt hea, ülejäänud tavaline ameerika moodi üle suhkrustatud kraam. Quebeckis tavaliselt on Canada parimad pagaritooted aga ilmselt on suures suusakuurordis USA maitse mõju tunda. Õhtu lõppes tantsu ja tralliga.
Olime tunnikese veel aga tütrele kui alko mittetarbijale sihuke pidu ei istunud. Natuke kahju, sest siin oleks tulevikku silmas pidades võinud igasugu kasulikke tutvusi sõlmida. Samas saan aru, sest kainena on joonute seltskonnas õige nõme olla. Pole hullu, ta peab järgmine aasta tagasi tulema, kuna tegu rändkarikaga, millele graveeritakse enda nimi ja antakse 2018 järgmisele võitjale edasi. Seega on laps end sõna otseses mõttes Ameerika eestlaste ajalukku graveerinud.
Meie hotell Tours Des Voyageurs, super asukoht otse gondli kõrval !
Reede hommikul asusime peale hommikusööki mõningase hilinemisega teele. Kui vastutulev auto tulesid vilgutas hakkasin muretsema, et kas minu tuled peal. Lülitasin neid paar korda ringi kuni avastasin, et politsei tee ääres kes ilmselt muigega mind jälgis, igatahes kinni ei pidanud. Hotelli saime kohe sisse, tuba juba ootas meid. Parkimise otsustasin mugavuse mõttes tubade alla maaalusesse parklasse juurde osta, siis ei pea kraami kaugelt kohale tarima ja auto seisab soojas. Hiljem kuulsin, et targalt tegin, paljudel ei läinud masinad hullu külma tõttu käima kui pühapäeval lahkuma hakkasid. Suusapiletid saime hotellist, lisaks veel VIP passid mis lubavad tund aega teistest varem värskele lumele minna.
Niinimetatud magamistoaga suit oli tavatult ruumikas, lisaks kahe laia voodiga magamistoale lahtitõmmatav kushett elutoas - normaalselt mahuks 6 inimest mugavalt ära. Kööginurgas olid nii praeahi, pliit kui mikrolaineahi, lisaks suurele külmkapile ka nõudepesu masin. Ainus asi, mis mulle üldse ei meeldinud - topsikesi kasutav uhke Keurigi kohvimasin. Ise eelistan tavalist, sest siis saan kohvi teha enda kaasavõetud Kulta Katariinast ja just selle kangusega, mis mulle meeldib. Hea et veekannu olin autosse pannud, muidu oleks lapsel kakao valmistamine keskmisest keerukamaks osutunud.
Paremal üleval McCulloch
Hotell asus lühikese linnagondli alguses, mis viis põhigondli juurde. Jalutasime oma toast suusahoidlasse ja sealt otse gondli peale, super asukoht. Mäe tippu saime peale kümmet, ilm oli jube külm ja parasjagu tuuline. Tipus -25C sel ajal kui meie üles jõudsime. Olime ettenägelikult paksult riidesse pannud, kõigele vaatamata hakkas külm näpistama, eriti näost kui mõni piirkond katmata. Jäise tuule tõttu pidime tihti peatusi tegema ja nina ning põski üles sulatama.
Kandahar
Proovisime erinevaid radasid nii põhja kui lõunaküljel, enamuse probleemiks nädala sees sadanud vihma poolt tekitatud jäine pind. Lisaks on Mont Tremblanti omapäraks järsemate nõlvade vahel asuvad pikad lauged jupid, mis jäise tuule juures kõvasti segavad. Lõpuks leidsime endale sobivaima raja, kus jääd veel palju polnud ja mis asus just meie järgmise päeva võistlusnõlva kõrval. Võis eeldada, et kalle suht sarnane, sihuke aeglasevõitu rohelise ja sinise vahepealne.
Jää läigib nõlvadel
Paraku on peale põhigondli kõik teised suusaliftid tooltõstuki tüüpi ilma igasuguse tuulevarjuta. Mont Sainte Anne's sai vähemalt gondlis üles soeneda kui ilmad hullult külmad, siin polnud jäiste olude eest kuhugi peituda. Kui enam vastu ei pidanud läksime mäe tipus asuvasse kohvikusse sooja. Marile võtsin kakao ja endale kuuma supi, hinnad küll kõrgmäestikule kohased aga miskit sooja oli nahavahele vaja saada. Ülessulanuna sõitsime edasi ehkki olud läksid ainult viletsamaks. Lõpuks oli vähene mäel asuv lumi üksikutesse küngastesse kuhjatud, igal pool mujal jäine pinnas. Kui mõne miinuskraadi juures pole jää peal kantimine suuremaks probleemiks siis -25C korral on jää kõva kui betoon, randid lihtsalt ei lõika sisse.
Beauvallon Haut viis poolemäe tooltõstukini, siit sai igavat lauget rada pidi alla gondli juurde
Sellel mäel pole valgustust mistõttu puudub õhtu või öösõidu võimalus. Momendi oludega sellest muidugi erilist puudust ei tundnud. Palju ahvatlevam oli kutse hotelli USA Eesti spordiliidu poolt korraldatud olengule, kuhu soovitati oma joogid kaasa võtta. Käisime kiirelt toas dushi all ja läksime kohale. Paraku ei tundnud me kogu sellest seltskonnast pea kedagi, ainult paar kolm tuttavat pangast jäid silma.
Esimesena astus ligi meie laskmisinstruktor, kes hoopiski shotlane aga viibis üritusel oma Eesti abikaasa tõttu. Mari sai jutule ja teatades, et tunneb lennunduse vastu huvi ulatati talle lennuinstruktori visiitkaart. Tütre silmad lõid särama. Sai mõned uued tutvused loodud aga eriti pikalt üritusel ei viibinud, tundus et tegu suurelt osalt seltskonnaga, kes pikalt omavahel tuttavad.
Hotelli tagasi minnes otsustasin põnevuse mõttes hoopis toakaaslastega kõrtsudesse kolama minna, Mari ajas sõrad vastu ja eelistas isaga baari minemisele koju jäämist. Nimelt olime pakkunud oma eelmise öö võõrustajale ja tema kahele Eesti sõbrale võimalust öö meie hotellitoas mööda saata, sest magamiskohti oli tervelt kuus. Hea võimalus vastuteene osutamiseks pealegi lihtsalt kahju kallist hotellituba niisama raisku lasta. Ehkki oli reede õhtu paistsid enamus joogiasutusi suht vaiksed. Astusime siia sinna sisse, möllu polnud kusagil. Minu arust oli tegemist suht mõttetu raha laiaks löömisega, joogid olid siin õige kopsakate hindadega. Polnud plaanis pikalt pidutseda, pealegi olin suht väsinud. Viimases kohas oli hulk eestlasi kogunenud aga siingi möllu polnud. Kolmanda õlleringi juures andsin teada, et ma passin ja kobin tagasi hotelli, teine kutt lõi minuga kampa, seadsime sammud tagasi hotelli. Uni tuli kiirelt ja oli sügav, ei kuulnudki kui teised öösel tagasi tulid.
See aasta polnud meil suusapuhkust plaanitud. Paraku sain veebruaris FB's teate, et Mont Tremblantis toimuvad Põhja Ameerika eestlaste suusapäevad. Minus erilist emotsiooni ei tekitanud aga kui vanem plika sellest kuulis hakkas nagu hambavalu pinda käima, et peaks ikka minema. Tal olid head mälestused eelmise aasta retkest samale mäele. No rääkiski mu ära, ehkki kaasal ega nooremal tüdrukul polnud võimalik tulla. Hotelli ajama hakates selgus, et olen veits hiljaks jäänud ja tuleb hulka suuremate kuludega arvestada kui olin oodanud. Lõin juba kahtlema kuid kaasa utsitusel panin siiski hotelli kinni.
Üritus toimus neljapäevast pühapäevani, kuid mul vabad päevad pühapäev esmaspäev, seega broneerisime hotelli reedest esmaspäevani. Niigi oli karta, et märtsivaheajal on töö juurest vabade päevade saamisega probleeme. Õnneks tekkis just eelmine nädal mingi suurem jama, mille ülemusele vastu tulles kiirelt lahendasin. Kandsin ette, et masinavärk töötab paremini kui enne, aga mul pisike palve, oleks vaja kaks vaba päeva. Boss maigutas suud, uuris töögraafikut ja ohates märkis mulle puhkusepäevad sõnadega: "Ära teistele sellest piiksata".
Pilte tee pealt auto aknast
Kolmapäeval ostsime viimased vaja minevad asjad kaasa ja pakkisime kõik autosse valmis. Töölt tulles uurisin kas saaks suuski teritada, endal lihtsalt polnud aega ega viitsimist. Esimene pood küsis $56, nats palju naersin nad välja, selle raha eest saan paari kasutatud suuski, mis pealegi teritatud. Teine spordipood andis hinnaks $10. Kas suusa pealt küsisin oma kõrvu uskumata. Ei ikka paari eest vastati, kaua lahti olete uurisin ise suuski autosse tarides. Kohapeal olin meeldivalt üllatunud kui selle raha eest nähti tund aega vaeva meie mõlema suuskade kallal. Töö oli kvaliteetne ja teenindus meeldiv. $20 tund sihukese töö eest maksta (2 paari ikkagi) on ropult odav, enam küll ei viitsi ise teha.
Õmblustööga tuli siiski kodus tegeleda, sest suusapükste alumistesse otstesse olid augud kulunud millest lumi sisse läks ja pikapeale raske jääklombi moodustas. Võtsin kaasa vana käekoti pealt nahatükid ja õmblesin kaitsva lapi aukude peale. Töö käigus murdsin kolm nõela, pidin õhtul dollaripoest uusi tooma, et paikamine lõpetada. Igatahes hilisõhtuks oli kõik vajalik autosse pakitud, et hommikul saaksin ilma muretsemata tööle sõita. Plaanis oli töölt otse mäe suunas põrutada ja laps tee pealt üles korjata.
Peremees pliidi juures askeldamas
Neljapäeval saimegi kenasti veits enne kolme Torontost minema, tütar istus rooli ning sõitis kokkuvõttes terve tee Quebecki välja. Kuna öösel peatusime tuttava juures mäest 100 km eemal, polnud erilist kiiret. Otsustasime valida maalilisema ehkki veidi pikema tee Ottawasse. Nii sai neli tundi kihutada läbi Kanada talvise looduse ja üksikute väikelinnade. Ainus veidi keerulisem moment tuli Ottawas, kus oli vaja GPS abil navigeerida. Mobla tasuta side kadus kohe silda ületades kuid GPS säilis ja kasutades eelnevalt allalaaditud kaarti saime kenasti hakkama.
Vaade maja eesaknast, kauguses üle jõe Ontario
Montebellosse jõudsime poole üheksa ajal, esimeseks tervitajaks suur ja hullult sõbralik koer, kes toppis nina auto ukse vahelt sisse ning kippus lakkuma. Peremees ajas parasjagu vahtrasiirupit, keetis õues lõkkel pajas vahtramahla. Väidetavalt kulub ühe liitri siirupi saamiseks 40 liitrit mahla, seega on energia ja töökulu märkimisväärne. Maitse on omatehtud värskel siirupil muidugi keelt alla viiv, saime kaks pisikest pudelit endale kaasa. Abikaasa tal prantslane, kes oskab oivalisi suupisteid teha. Oma tehtud kodujuust ja vinnutatud veiseliha olid võrratud. Ise viisime külakostiks Ene küpsetatud leiva ja sortimendi Ontario õlusid. Juttu jagus õllede taga keskööni. Mees peab talu, pikemas plaanis tal oma õunapuu kasvandusele toetudes siidrit hakata ajama.
Mikita viimast artiklit lugedes sain äkki aru miks mu salaunistuseks on alati olnud mereäärses metsas üksinduses asuv majake. Mugavustele mööndusi tehes eeldan ideaalis elektrit ja muidugi kiiret interneti ühendust :) Olen ju üks väheseid allesjäänud Läänemeresoomlasest Euroopa põliselanikke, kelles läbi põimunud kaasasündinud loodusläheduse igatsus ja sügav individualism. Linnad pole mulle vaatamata kaasatulevatele mugavustele kunagi meeldinud, samas elan momendil paradoksaalselt Põhja Ameerika miljonilinnas. Esimesed meeldejäävamad loodusekogemused on muidugi Eestist, samas niiöelda "ärkamine" toimus Kanadas kui läksime kaasaga nädalasele kanuumatkale metsikusse loodusesse, kus veerandi Eesti pindala peal elas karusid rohkem kui inimesi. Seda tunnet, et oleme ainult meie ja metsik loodus pole võimalik kirjeldada. Igasugused argimured ja isegi mõtted kadusid, aeg kulus ümbritseva imetlemisele ning üksinduse nautimisele.
Postimehes avaldatud artikli "Läänemere Soomlaste Viimane Karje" teemal polemiseerimist olen lugenud nii Delfis, leheartiklites kui blogides aga alles ise lugedes sain aru kui hästi see avab Soome lahe kallastel asuvate inimeste sisemusse peidetud mõttemaailma. Tavaliselt ei viitsi kirjutisi lugeda kui need tasulistel lehekülgedel, pean ema tänama, et ta mulle üle telefoni mõned lõigud ette luges ja huvi sütitas. Nagu tänapäeval ikka saab kõike tasulist ka tasuta kätte kui veidi viitsimist otsida. Googeldades oli juba teine vaste mingi minule tundmatul veebilehel Telegram avaldatud artikli täistekst, väidetavalt isegi autori loal. Kui tahate tasuta lugeda klikkige järgmisele lingile "Läänemere Soomlaste Viimane Karje".
Autor alustab metsateemaga tehes seda üsna objektiivselt tunnistades, et ehkki Eesti metsade pindala on suurim viimase 50 aasta jooksul siis koostiselt pole pilt eriti kiita, vanasid metsi on kõvasti raiutud asemele kasvanud võsa või suht elujõuetud istutatud monokultuursed noorendikud. Põlismets ja võsa pole võrreldavad ei emotsionaalses ega materiaalses mõttes ehkki metsakatte pindala poolest võib tunduda seis üsna hea. Mikita väidab, et Maa ja mets, jõed ja järved on kõige iidsem osa meie rahvuslikust identiteedist, millele on peale järelemõtlemist raske vastu vaielda. Kui põlismetsad ja looduslik maastik asendada istanduste või parkmetsadega oleme nagu üks tavaline isikupäratu Kesk-Euroopa riik, ainult kliima on sitem.
Valitsuse ja rahva vastandamisega pole ma päris nõus nagu ka Rail Balticu ja Iraagi sõja paralleelidega. Seda ei usu, et raudtee Eesti poolitab või mingil muul moel elamiskõlbmatuks teeb, parimaks vastuväiteks on tiheda ülikiire raudteevõrgustiku ja rahvaarvuga Jaapan, kus ometigi korraliku põlismetsa all üle poole saareriigi pindalast. Eks siin pakuvad mõlemad pooled üle, nii need kes süüdistavad vastaseid vene agentideks olemises kui ka need kes peavad valitsust riigi Brüsselile mahaparseldajateks.
Nõustun, et on tekkinud "Kahe kultuuri laupkokkupõrge. Me teame tegelikult väga hästi, mis on Eestis unikaalne, mis maailmas müüb. Need on metsikuvõitu loodus ja paganliku moega kultuur, laulupidu ja kõik muu säärane. Ja need ei ole mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome leiutised. Eesti riik müütab ja brändib oma pärismaalasi, keda ta teise käega kõrist pigistab. Ja siis peab too pärismaalane ajama selga setu rahvarõivad, tantsima ja puhuma torupilli ja see etendus peab välja nägema rahvuslik, vanapärane ja unikaalne." nagu Mikita kirjutab. Me oleme nagu Euroopa indiaanlased, kelle keskkonna ja isiksuse ürgsus müüb aga see kõik on äärmiselt kerge kildudeks lagunema.
Põlisrahvas, kogukondlik liikumine, hajaasustus, ... need on märksõnad, mis tähistavad läänemeresoome kultuuriruumi. Momendi probleemiks, et tänu meie vaoshoitusele ja tasasusele ei ole läänemeresoomlus kunagi avaldunud poliitilises vormis, mis oleks ainsaks teeks oma sõna kuuldavaks tegemiseks. Kardetavasti võetaks poliitikasse astumist vastu hullu kisa ja natsismi süüdistustega. Paraku on minu arust poliitika ainsaks pääseteeks, artiklite ja arvamuslugude kirjutamine tekitab küll elevust kuid sel pole mingit reaalset jõudu. Muidugi tuleb tunnistada, et rahvas on väsinud ja tüdinud poliitikast ning pettunud uutes paljutõotavates ühe valimistsükli parteides. Momendil pole ka näha ühtki tõsiselt võetavat ja piisavalt tarka persooni, kes võiks taolise liikumise etteotsa asuda. Partei nimeks sobiks hästi Põlised või Põliselanikud mitte Põliseestlased, mis tekitaks lisaks võrdlusmomendile "Perussuomalaistega" koheselt teravat vastukaja rahvuslikul pinnal.
Mikita toob välja hea võrdluse oma väite juures, et praegune maailm pole jätkusuutlik: "Praegu kütame ahju oma tare seinast virutatud palkidega". Lõpulõik on nii hea, et olen sunnitud selle täies pikkuses siia kopeerima: "Kui meid peaks ootama ees kõva maandumine, siis klammerdub inimene oma elunatukese külge ning ahiküte, Eesti mets ja maagiline sõna ongi kogu tema ellujäämise arsenal, ühesõnaga kõik see, mille on kinkinud meile läänemeresoome kultuur. Kui meid peaks ootama ees pehme maandumine, siis on just läänemeresoome see, mille poolest eristume ja oleme unikaalsed. Kui meil pole vaja üldse maanduda, siis on läänemeresoome parim raketikütus, mis lajatab meid otse stratosfääri.".
