Imerohi vananemise vastu ?

Trazodone või ka Desyrel, Oleptro, Desyrel Dividose

Uudisi niinimetatud imerohtude kohta igasuguste haiguste vastu alates nohust ja lõpetades vähiga ilmub iga natukese aja tagant. Tavaliselt ei panda selliseid "uudisi" tähele, sest peale esimest hurraad kipuvad ravimite imelised omadused paremal juhul ülepaisutatuks osutuma, ootamatuid kõrvalmõjusid omama või halvemal juhul isegi toksiline olema. Igal juhul pole viimasel ajal raskete haiguste vastu imerohtusid avastatud. Seekord tundub olukord veidi teistsugune olevat, ehkki ma ei imestaks kui lõpuks tegu järjekordse ilusa unistusega, mis reaalses olukorras end ei õigusta.

Aga ega ma ei kirjutaks kui ei loodaks, et äkki-äkki saab olema üheks selle sajandi meditsiini suuravastuseks, mis võrreldav eelmise sajandi antibiootikumidega. Kui see ravim peaks osutuma efektiivseks pakuks ta leevendust ja olulist elukvaliteedi tõusu mitte miljonitele vaid miljarditele. Tekkib õigustatud küsimus, milline haigus oleks nii levinud. Tegu tõvega, mis puudutab enamust inimkonnast või vähemalt kõiki neid, kellel õnne piisavalt vanaks elada enne kui muude haiguste kätte surevad - ajurakkude hävimine ehk maakeeli vananemine.

Suhteliselt lihtne keemiline valem C19H22ClN5O

Ajurakkude hävimist põhjustab tihtipeale neisse sisse ehitatud kaitsemehhanism. Kui rakk on nakatunud viirusega hakkab viimane raku mehhanisme kasutades tootma viiruse proteiine. Viiruse levimise tõkestamiseks lõpetab ajurakk igasuguste proteiinide tootmise ja sisuliselt sooritab enesetapu. Paljude erinevate neurodegeneratiivsete haiguste (Altzheimer, Parkinson, Skleroos, Huntington, ... ) puhul kaasa arvatud hulk dementsuse vorme on raku proteiinitootmise või äratundmise juures miskit nässu läinud ja rakud tapavad end ilma tegeliku vajaduseta. Antud rohi tõkestab raku kaitsemahhanismi käivitumise jättes nii raku ellu.

Muidugi on ka sellel rohul kahjulik kõrvalmõju, ta on toksiline pankreasele, kuid võrreldes ajurakkude hävimisega on tegu suht väikese kaotusega. Tohutuks eeliseks asjaolu, et tegu juba olemasolevate ja heaks kiidetud ravimitega, mida momendil kasutatakse teiste haiguste raviks. Trazodone võetakse depressiooni vastu ja DBM katsetatakse vähihaigetel. Seega tavalise aastakümneid kestva heakskiitmisprotsessi asemel ei tohiks üle paari aasta kuluda ametliku kasutamiseni vananemisega võitlemisel kui kõik läheb vastavalt ootustele.

Põhiliseks probleemiks pole mitte niivõrd eluea pikendamine kuivõrd kvaliteetse eluea pikendamine. Parem ju elada aasta mõistuse juures kui kümme aastat millestki aru saamata dementsena voodis vedeledes. Nende ravimite puhul on eeldatavalt võimalik peatada või aeglustada ajurakkude hävimisest tulenevat vananemisprotsessi ja mõistuse hääbumist. Loomulikult ei soovitata omal käel neid ravimeid manustama hakata kuni pole selge soovitavate annuste suurused vastavalt olukorrale. Kokkuvõttes on mõistlik alati arsti kui spetsialisti nõuandeid kuulata. 

Seniks kui teadlased ja arstid ravimeid täiendavalt katsetavad saab iga soovija rakendada ammuteada ja viimasel ajal järjest tugevamat tõestust leidnud vananemist aeglustavaid tegevusi: füüsiline, vaimne ja sotsiaalne aktiivsus, korralik unerezhiim ning tervislik toitumine.