Munadepühadel ronimas.

Siin Canadas on kummaline süsteem, et osad riiklikud pühad on vabad valikuliselt, mõni firma annab vabaks, mõni mitte. Kõige liberaalsemad on tavaliselt riigiasutused, kus niikuinii tööd ei tehta, mistõttu pole ka suurt vahet kas lasta töötajatel lisapäev kodus lebotada või neid tööle sundida. Igatahes kui reede oli enamasti kõigil vaba siis esmaspäev vaid valikuliselt. Mul ametlikult reedest kolmapäevani "minipuhkus". Paraku käisin laupäeval ja esmaspäeval hea meelega ületunde tegemas, et selle aja eest neli lisapuhkusepäeva saada. Tuleb tunnistada, et ülepäeva tööl käia on päris mugav, poleks miskit selle vastu kui nii saaks pidevalt.

Ilmad olid kõik peale laupäeva ilusad. Pühapäeval läksime vanema plika ja koertega Rattlesnake Pointi matkama ja ronima. Noorem plika valmistus eksamiteks ja kaasa otsustas lihtsalt rahulikult võtta. Esimeseks asjaks olime sunnitud Koko kasuka maha ajama, sest muidu oleks võimatu teda hiljem mudast, takjatest ja metsarisust puhtaks saada. Karvalõikamismasinat nähes ta juba teab mis ootamas ning üritab end ära peita. Pole miskit, kui tahad matkama, pead ära kannatama. Enamuse ajast tegutses naine koera kallal omal käel, keerulisemate kohtade nagu kõhu ja jalgade pügamise juures oli terve pere ametis. Andmaks paremat ettekujutust töö mahust on vasakpoolsel pildil näha ka karvu täis pesukauss :P

Niipea kui juuksur läbi ja hakkasime seljakotti ning veepudeleid sättima said koerad hoobilt aru, et miskit toredat ees ootamas. Igaks juhuks asusid välisuksele valvele. Proovisin neid haneks tõmmata ja hüüdsin ust avades: "Orav, orav, ... ", mille peale elukad tavaliselt tuhatnelja aia poole kimavad. Koko vaatas korra otsa pilguga, millest võis välja lugeda: "Keda sa lollitad". Mõlemad tormasid auto juurde ja hakkasid selle ümber tiirutama ning niuksuma. Oh seda rõõmu, kui uksest sisse said ja tagaistmele kohad sisse võtsid.

Kaljuklindi juurde jõudes ehmatasime ära, sest parklasse sissesaamiseks oli lausa järjekord tekkinud. Kaalusime, kas minna kuhugi mujale, sihukese massiga ei kutsunud küll loodusesse matkama minema aga kardetavasti on kõik linnalähedased kohad ilusa ilma ja vabade päevade puihul rahvast täis, otsustasime siiski minna ja vaadata. Autosid oli ohtralt kuid suur osa rahvast istus sealsamas murul, pidasid pikniku või chillisid niisama. Viimastel aastatel olen tähele pannud, et peale valgete ilmub ka teistsorti rahvast parkidesse. Vaid kümmekond aastat tagasi oli haruldane rahvuspargis või matkamas asiaati, neegrit või hindut näha, nüüdseks ka nemad hakanud linnast rohkem väljas käima ja seega inimkoormus oluliselt suurenenud. Mitmetes populaarsetes telkimiskohtades pole lootustki juulis-augustis telgiplatsi saada.

Õnneks on tegu tüüpilise linnarahvaga, kes üle kilomeetri kahe ei viitsi parkimisplatsilt eemale jalutada. Kaugemal olime õige üksi ja lasime koerad rihma otsast lahti. Kutsad olid igati tublid ronides meiega kõikjal kaasa, vaid paaris kohas pidime aitama. Juua andsime oma veevarudest ehkki vahepeal ojas solberdades lurpisid nad ka looduslikku vett. Süüa neile kaasa ei võtnud, ise näksisime paar banaani ja õuna, pole ju tegu mingi pika matkaga. Paaris kohas sügavate pragude põhjas võis veel jääd leida. Kokku sai metsas ja kaljudel ringi hulkuda oma kuus tundi, koju jõudes oli kõht tühi, kaasa valmistatud sashlõkk maitses imehea.