Kuidas autot ostsime: Edevus vs Praktilisus

Kuna peres on seoses tütre tööleminekuga jälle teist autot vaja hakkasime shoppama. Esialgu vaatasime koos üle hulga erinevaid sama kategooria mudeleid: Honda Civic, Mazda 3, Toyota Corolla, Hyundai Elantra, Volkswagen Golf, ... (Ameerika masinaid ei pannud nimekirja, piinlikkusest tõmbaks end enne oksa kui tunnistaks, et tütar Fordiga sõidab :D ) Lõpuks jäi nii praktilisuse (mõistlik hind, väike bensukulu ja madal kindlustus) kui esteetilisuse tõttu kaalukausile vaid Mazda 3, sama tüüpi masin, mis kahe aasta eest sai muretsetud. Erinevuseks vaid asjaolu, et seekord on vaja mitte ajutist vaid pikemaajalist lahendust. Liisimise veebilehel oli paar autot aga ei ühtki, mis kokkuvõttes (liisingumaksed pluss väljaostmine) mõistliku hinnaga. Kas oli liiga pikk liisinguperiood või ebamõistlikult kõrge väljaostuhind. Liikusime edasi Aototraderi ja CarGurus veebilehtedele.

Toronto eeliseks on meeletu valik, seega saab seada üles üsna mitmed piirangud variantide hulga viimiseks mõistlikesse piiridesse. Väljalaskeaasta panime 2015 - 2018, mudel Mazda 3 GS või GT, läbisõit 40000 ja lõpuks isegi värv punane. Esimesena enne piiride kehtestamist käisime vaatamas hoopiski sinist Elantrat, kena ja lisavidinaid täis masin, paraku kallivõitu ning tütre hinnangul mitte piisavalt erk gaasile reageerima. Järgmisena sõitsime personaalse kutse peale Hyundai esindusse, kuhu vietnami päritolu müügidirektor mind kui "kuldklienti" isiklikult kutsus. Endal oli plaan soodsa võimaluse korral 6 aastane universaal välja vahetada. Rääkisime juttu ja olles kuulanud mu soove ning näinud praegust masinat teatas mees, et südametunnistus keelab mulle uut masinat soovitamast. Mis mõttes imestasin. Praegusest saad veel kenasti neli aastat kätte minimaalse kuluga, pealegi pole meil ühtki sarnaste parameetritega uut mudelit pakkuda, usu mind su Elantra Touring on üks paremaid mis Hyundai kunagi tootnud. Tütrele polnud tal ka miskit pakkuda, koduteel otsustasime Mazda esindusest läbi hüpata.

Kogu müügiseltskond Lähisida ja India päritolu, neljast enamvähem meie kriteeriumitele vastavast autost läksime kahega proovisõidule. Esimene 2016 Mazda 3 oli muidu täitsa asjalik aga kummaline hais sees, tagatuli katki ja kaitseraual mõra. 2018 Mazda 3 oli soodukal, sest keegi tagant kerge laksu pannud. Auto suht äge kuid tütar kurtis, et võrreldes 2016 mudeliga tunde järgi võimsust oluliselt vähem kui gaasi anda. Tänasime aga sellel Toronto suurimal Mazda dealeril polnud miskit meie jaoks huvipakkuvat parkimisplatsil.

Vaese mehe sportauto, aga ilus näeb välja ;)

Järgmisel päeval avastasin ühe põneva 2015 Mazda 3 GT masina läänes asuva Hyundai diileri juures. Sõitsime kohale asja uurima. Tegu on ägeda sportautoga, mis nii viimistluse kui tehniliste omaduste poolest eriti euroopa kallimatele suguvendadele alla ei jää. Auto viimase peale tuunitud, nahka karda ja tehnikavidinaid täis, sõita oli lausa lust. $17300 hinna peale tegin pakkumise $15500 peale. Selle peale ilmus müügidirektor isiklikult välja ja teatas, et mõeldav oleks vaid sajadollarine hinnaalandus. Mina hakkasin edasi lobisema aga tütar küsis otse, kas see ongi teie counteroffer ehk vastupakkumine. Jaatava vastuse peale vaatas minu poole: Issi siin pole meil mõtet aega raisata. Ei jõudnud vastu vaidlema hakata kui tõusis püsti ja hakkas ukse poole astuma. Mul ei jäänud muud üle kui naeratada jahmunud nägudega müügimeestele ja lapsele järgi kiirustada.

Olin nats üllatunud, et meid poolel teel tagasi ei kutsutud ja autosse istudes küsisin tütrelt, kas talle tõepoolest see masin ei meeldinud. Meeldis küll aga mitte selle hinna eest oli ootamatult asjalik vastus. Kurat, mina oleks vist üritanud tüüpe pikemalt moosida sest auto oli tõepoolest äge. Tütar mainis, et müügimeestega, kes keelduvad normaalselt kauplemast, polnud mõtet aega viita. Niikuinii poleks nad eriti alla andnud ja sina oleks veel pehmeks läinud ning ära ostnud. Tuli tunnistada, et jutus oli tõetera peidus. Küll nad ühendust võtavad kui tahavad tõsist juttu ajada ja kui ei võta siis ega maailmas Mazdad otsa ole saanud. Oligi lapsel õigus, paari tunni pärast tuli email, et tore kohtumine, kas $17000 oleks vastuvõetav. Oli tore tõepoolest autot proovida, aga peate parema pakkumisega välja tulema, et uuesti teie juurde sõidaksime oli tütre vastus.

Mul jäi ila tilkuma selle auto peale, kaalusin mõttes, et ehk veits veel alla kaubeldes võiks vahe ise kinni maksta, auto ostab ju plika oma raha eest. Kui pakkusin sihukese variandi välja oskas tüdruk tolle meepotist auto juures hulga tõrvatilku leida, mida ei saanud eitada. 18 tollised kummid maksavad hullult kui vaja uued osta, masin nii paksult elektroonikat täis, et millegi rikki mineku korral maksad korda tegemise eest varanduse, bensukulu võimsa mootoriga suurem, tööl käimiseks pole mul sportautot vaja, teen ilmaasjata kolleegid kadedaks, ... jne ... Kahetsusega tunnistasin reaalsust. Minu vihje peale vajadusest punasele sportautole nõjatuvast blondist blogisse ilusat pilti saada vastati mühatuse ja silmade pööritamisega. 

Pühapäeval viisin ta lennukile, enne äralendu jäi kokkulepe, et vaatan masinaid edasi aga lõpliku sõna ostuasjas ütleb tema. Esmaspäeval käisin üht $15604 eest pakutavat 2015 Mazda 3 GS vaatamas, millel oli kahtlaselt vaid 10000km spidokal. Oksjonilt ostetud auto nägi hea välja. Välimuse, mootori ja piduriketaste põhjal tundus, et tõepoolest võib olla vaid nii vähe sõidetud. Samas tekitas kahtlust auto kompuuter, mille mälu kustutatud, teeninduspaberitel imelikud kuupäevad. Kerel pisike kriips peal, alt tundus tipp-topp olevat, sõitis hästi. Tegin pakkumise $14200, jällegi ilmus müügidirektor välja ning üritas kohkunud näoga väita, et alla $15500 müües saab ta kahju. Sihukese jutu peale ponud mõtet tütrega ühendust võtta, soovisin head päeva ja jalutasin minema. Kummaline, kas tõepoolest praeguse aja küsitavad hinnad tänu internetile nii lähedal neile millega ollakse nõus müüma, raske uskuda. Pole hullu, mul terve kuu aega masinat otsida, tütrel hiljem teist sama palju, kiiret pole kuhugi. 

Plika uus massin, praegu seisab veel Mazda esinduse ees

Täna astusin Mazda esindusest läbi, kus 2016 aasta Mazda 3 GS $16888 eest pakkumisel. Numbrite põhjal (8 nende õnnenumber) võis arvata, et tegu hiinlastega, mis osutus ka tõeks. Kohale jõudes märkasin, et müügimehe kausta nurgal oli number $16488 pliiatsiga. Esiteks läksime autot vaatama ja tegin proovisõidu. Auto nägi kena ning puhas välja, lisavidinaid peale 7 tollise ekraaniga navigatsiooniseadme polnud. Aku paistis olevat veits vatti saanud aga muidu väga ilus ja puhas liiklusvahend. Sõites tundus tipp-topp, kiirendus hea, ABS pidurid ok, esimene sild ei loksunud aga teinud häält rooliga rapsides või kitsast ringi sõites. Läksime sisse pabereid vaatama, tegu autoga mis sealtsamast ostetud ja kogu teenindus samas esinduses tehtud. Tagumised pidurikettad olid vahetatud, muidu tavapärane värk.

Tegin pakkumise $15500 osutades, et nende alghinnaks võtan kausta äärele kirjutatud $16488. Tüüp kobises midagi ja läks müügidirektori jutule, kümne mindi pärast tagasi tulles oli vastupakkumine $16188. Mõtlesin aega on, vaatame kaugele ta läheb. Andsin teada, et olen vaid tütre esindaja, pean temaga konsulteerima ning saatsin Eestisse FB messi. Plika vastas paari minuti pärast, arutasime veidi ja otsustasime nalja teha ning $15688 pakkuda. Ütlesin müügimehele paberit tagasi ulatades, et eks me taha kah hiina õnnenumbritega osta, too vaatas ja muigas numbrit nähes, ning läks uuesti konsulteerima. Tuli tagasi $15988'ga. Küsisin tütrelt, kas ta on masinast huvitatud või jään omale kindlaks. Kirjeldasin kogu olukorda lähemalt. Pakkusin välja eestikeelsete sõnadega, et kui tahab las saadab mulle numbri viisteist ja kolm kaheksat lisades lõppu et tegu lõpliku hinnaga. Natukese aja pärast tuli mess "15888 final", mida müügimehele näitasin. Too läks jälle juttu ajama ning jäi õige kauaks. Jutt muidugi koguaeg Canada dollareist mis umbes poolteist korda eurodest odavamad, ehk siis 15888CAD = 10000 EUR ringis.

Vahepeal jõudsin nii kaasaga rääkida kui kindlustuselt igaks juhuks hinnapakkumise võtta. Ma ei kahelnudki, et $100 pärast nad müümata jätaks, auto oli pea 30 päeva platsil istunud. Müügimees saabus laia naeratusega kätt pakkudes ja õnne soovides. Kirjutasin alla ning sain "au" virutada nuiaga piraka tiibeti trummi pihta. Andsin sihukese matsu, et kostis vist Tiibetisse välja, igatahes paar tüüpi pidid toolide pealt maha kukkuma, hea et kellelegi kiirabi ei kutsutud :P Paberite lõplikule vormistamisele kutsuti müügidirektori kabinetti. Siin hakati moosima üritades igasugu lisagarantiiaega pähe määärida. $3000 eest pakuti 7 aastat kõikekatvat garantiid kuni 200000 km peale. Võtsin jälle Euroopas viibiva "kliendiga" ühendust. Üldiselt on teada, et kui sulle üritatakse miskit müüa on müüjal otse loomulikult kasud sees. Tütar oli lähemalt uurinud ka seda teemat, ütles "ei" nii garantii kui $800'se roostekaitse peale. Natuke mossu näoga trükiti müügileping välja, esialgse pakkumise asjus, et toovad auto mulle koju hakati udu ajama, peavad bossilt luba küsima. No muidugi, tehing sõlmitud, raha käes, miks peaks enam kliendist hoolima :P Siit ammu teada-tuntud õppetund, et kõik mis tahad ja lubatakse peab olema kirjalikult üles tähendatud. Tühja kah, elan üle, hea oli teada saada, et sellesse esindusse ei tasu teenindusse tulla.

Muidugi tegid nad kena kopika siit endalegi aga samas ei saa kurta tehingu üle, kus esinduse poolt hooldatud kaks aastat vana ja 40000km sõitnud masina eest 66% alghinnast maksan. Omaette huvitav oli kliendina müügiesindusi pidi hulkuda ja erinevaid strateegijaid jälgida. Kindlasti oleks paar kolm nädalat viivitades, rohkem otsides ja kaubeldes veel oma viis sotti kokku hoidnud. Paraku ei tasuks aja ja bensukulu seda ära, oleks siis veel hobi mida hullult naudiks. Pealegi uue omaniku jaoks tegu vaid mõne päeva palga kokkuhoiuga.

Kokkuvõttes sai seekord praktilisus võidu edevuse üle, mina poleks personaalselt vist küll end suutnud tagasi hoida, et lisa tonni eest hullägedat GT'd osta.

Tere Talv

Pealelõunane veebikaamera pilt suusamäelt

Kahtlustasin, et eelmine esmaspäev jääb mu viimaseks suusapäevaks sel hooajal. Kipubki vist nii kujunema aga mitte lumepuuduse kuivõrd lume ja eelkõige jää uputuse tõttu. Reedel nimelt oli Blue Mountaini veebilehel teade, et seoses lume ja jäätormiga on tõstukid nädalavahetusel suletud. Täna said nad 16 senti jääd ja lund, mis kattis nii tõstukid jääkihiga kui muutis suure osa piirkonna teedest harilikele autodele läbimatuks. Torontos algas jäävihm laupäeva keskpäeval, mina sain kahe ajal rekordkiirelt töölt koju, pidin vaid jää klaasidelt enne maha kratsima. Liiklus äärmiselt hõre, sest normaalsed inimesed väldivad sihukese ilmaga autosõitu. Mida edasi seda hullemaks, seoses libedusega olla eile linnas juhtunud üle 400 autoõnnetuse, täna juba 1200!

Suusailm 15 aprillil

Pühapäeva hommikuks oli jäävihm jäägraanuliteks muutunud, mida sadas tasapisi rabinal juurde. Koeri jalutama viies oli oma 5 senti maas, ennustus lubas kümmekond veel. Loomad läksid pöördesse, nende arust hirmus tore. Kihutasid ringiratast teineteist taga ajades ja jäätükke suhu ahmides. Sushil oli ainult imelik kõditav tunne, pidevalt raputas saamata aru mis puru talle selga loobitakse. Vaene loom ei saanud korralikult hädagi teha. Üritasin metall labidaga jääd ja jääpuru raiuma ning kühveldama hakata aga lõin käega kui olin veerand tundi ainuüksi trepi puhastamisele kulutanud. Küll sulab ükskord ise ära, öösel nimelt lubati paduvihma, üleujutusi ja elektrikatkestusi.

Jäävihm trepi ees kadakal

Sel ajal kui ristiinimesed kirikus aega raiskasid otsustas kaasa vanema koera ette võtta ja talvekasuka seljast võtta. Nagu võite arvata pole lambatõugu koera puhul tegu lihtsa protseduuriga. Loom terve talve vaeva näinud, et karvastikku tihedamaks kasvatada. Koer meiega juba piisavalt pikalt koos elanud, on teine kas eesti keele ära õppinud või lausa suudab mõtteid lugeda. Igatahes vaatas ta kole umbusklikult kaasa otsa kui too mesimagusa häälega kutsus ja otsustas igaks juhuks end kardina taha nurka peita. Ei jäänud miskit muud üle, võtsin looma poolvägisi sülle ning tassisin lauale. Lasin kaasal pool tundi üksi mässata kuni kaastundest appi läksin. Koera kasukas oli hullult sassis, kohati suured pulstunud karva nutsakad, mille eemaldamine jube aeganõudev ja närvesööv nii meile kui loomale.

Pügatud Koko nurgas lambanahkade all peidus

Lõpuks võtsin karvalõikamise masina üle, sest käed väsisid koera hoidmisest ära. Sedapidi läkski kiiremini, et kaasa hoidis koera ja mina vuristasin masinaga. Ei teagi kas tema hoiab paremini, mina lõikan ettevaatlikumalt või kutsa oli lihtsalt väsinud. Kokkuvõttes kulus kolm tundi aga lõpptulemus nägi täitsa hea välja. Peaks iga kuu kord pügama, siis läheb palju lihtsamini. Niipea kui Koko laualt minema pääses pani padavai oma lemmiknurka stressama, puges lambanaha alla ja jäi sinna lebotama, ainult piidles kahtlevalt kui uuurima läksin kuidas end tunneb. Paari tunni pärast tuli minu juurde sügamist nuruma ja oli õnnelik kutsa nagu ennegi. Eks suve palavusega oskab hinnata, kui suvi ikka see aasta saabuma peaks. Praegu igatahes hakkas padutama ja internet jupsima, ega vist palju aega kulu kui elekter maha kukub, proovin enne postituse üles riputada.

Plats Puhtaks ehk kevadpuhastus Süüria moodi

No nii, suures osas läks nii nagu olin ennustanud. Lääneliitlaste väidete kohaselt olid sihtmärkideks kolm objekti, mis kõik sisuliselt pühiti minema. Venelased ja süürlased väitsid algul, et enamus tiibrakettidest olla Süüria õhutõrje poolt alla lastud ja sihtmärkide purustused tühised. Peale fotode avalikustamist pole neilt millegi pärast rohkem selleteemalisi kommentaare tulnud, faktid räägivad enda eest. Üleüldisel taustal on oluliselt usutavam ka ameeriklaste väide, et ühtki tiibraketti õhutõrje alla ei lasknud, enamus tõrjerakette lasti välja peale rünnaku lõppu. Venemaa õhutõrjesüsteeme ei aktiveeritud. Allpool pildid kahest sihtmärgist enne ja pärast rünnakut.

Raketirünnak oli siiski oluliselt magedam kui ootasin. Põhjuseks ilmselt soov mitte tõmmata venelasi konflikti ja proovida maksimaalselt hoiduda tsiviilohvritest. Naerma ajas venelaste USA saadiku kõne, kes väitis, et pommitamisega solvati isiklikult Putinit ja too juba vastust võlgu ei jää. Taoline jutt näitab kõige ilmekamalt kui valgusaastate kaugusel on Venemaa võimude arusaamad lääneriikide omast. Ainult kurjategijate klanni ninamees näeb rahvusvahelist poliitikat kui isiklikel suhetel põhinevat ärplemist.

Kremli ja Putini solvumise ja viha taga on fakt kuidas nendega käituti, lihtsalt enam ei arvestatud. Venelaste sõjalise ähvardamisega bluffimise peale muiati üleolevalt. Ameeriklased andsid vahetult enne rünnakut venelastele teada, et esiteks nemad pole sihtmärk, teiseks kõik aktiveeritud ja liitlaste lennukitele või laevadele ohtu kujutavad sõjalised tõrjevahendid loetakse legitiimseteks sihtmärkideks ning vajadusel hävitatakse, kolmandaks kõiki "tundmatuid" õhus viibivad lennuvahendeid peetakse vaenulikeks. Venelased igatahes kiristasid hambaid, kuid ei julgenud oma S400 süsteemidele lähedalegi minna teades, et aktiveerimise momendist kauem kui minut või paar need ei eksisteeri. Kokkuvõttes näidati venelastele koht kätte: olete küll Süürias aga meie sõjaline võimekus ja reageerimiskiirus on tänu uutele juhtidele ja muutunud otsustusprotessile teist pikalt üle, lakkuge panni.

Maailma reaktsioon oli enamasti samuti ootuspärane. Lääneliitlased ja enamus sõltumatuid riike toetasid tugevalt ameeriklaste ettevõtmist. Märkimisväärne, et viimasel ajal problemaatiliseks osutunud Türgi president pidas pommitamist igati õigustatuks ja vajalikuks sammuks. Inglaste tööpartei esindaja avaldused muutuvad järjest kummalisemaks. Kuidas küll seletada vasakpoolsete poolehoidu äärmuslikult parempoolsele praktiliselt iga termini järgi fashismile vastavale Kremli rezhiimile. Kas elavad ikka veel kaugetes mälestustes pidades Venemaad Nõukogude Liiduks.

Ratsionaalselt vaevalt pommitamisest suurt tulu tõusis. Hävitati kolm sihtmärki aga seda tüüpi keemilise relva tootmine, mida Süürlased kasutasid, ei vaja mingit erilist tehnoloogiat. Lõpuks siiski julgeti "punase piiri" ületamise eest kiirelt karistada. Loodetavasti paneb edaspidi tõsisemalt mõtlema, kas on mõtet sihukest barbaarset relva kasutada, eriti kui sellest miskit silmnähtavat sõjalist tulu ei tõuse. Kõige olulisem moment ehk ongi Putinile trääsa näitamine. Karta on, et Kremli kaak seda nii ei jäta ja korraldab mingi jampsi. Paraku enne jalka MM'i ta seda vaevalt teeb, sest tahab ju Hitlerist ägedam olla, viimane sai küll olümpiamänge aga mitte jalka MM pidamist tähistada.

Sõnasõda pöörab pärissõjaks ?

Viimase mõne päeva sündmused on viinud suht ohtliku rahvusvahelise olukorrani. Jääb vaid üle loota, et Putini alaväärsuskompleks kombineerituna Trumpi ärplemisega ei vii tõsisema sõjalise konfliktini. Paraku on mõlemad mänginud end ohtlikult nurka, taganemist võetaks nõrkuse märgina nii sisepoliitiliste kui välispoliitiliste vastaste poolt.

Trump on korduvalt süüdistanud Obamat kui nõrka ja otsustusvõimetut juhti, kes seadis küll punaseid jooni aga lasi kolmanda maailma dikdaatoreil neist ilma karistuseta üle jalutada kahjustades mitte ainult enda vaid ka USA rahvusvahelist mainet ja usaldatavust. Nüüd on Assad keemiarünnakuga seadnud Trumpi olukorda, kus too peab reageerima, et tema enda säutsud veel naeruväärsemad ei paistaks kui seni. Selge, et võrreldes eelmine aasta kasutatud 59 tiibraketi löögiga peab seekordne rünnak vähemalt vaatemänguliselt palju mõjuvam olema.

Putinil on vaatamata ülekaalukale valimisvõidule just sisepoliitiliselt vaja näidata, et Venemaad ja eelkõige Vovat ennast peab maailm austama (vene kurjategijatel on sihuke termin "uvazhat nado"). Kui maailm ei austa, võib kohalikele bojaaridele hakata igasugu ketserlikke ideid pähe tulema, eriti seoses viimase aja kerge munade pigistamisega lääne sanktsioonide näol. Välispoliitiliselt Putka pigem võidaks kõvasti, kui astuks kas või sümboolselt seekord Assadi tagant ära.

Assadi vaatevinklist on tegu äärmiselt totra ja mittevajaliku aktsiooniga. Sõjaliselt on nad edukad, eriti tänu Vene abile. Miks korraldada sellist jama, mille otsene sõjaline kasu tühine, kas ainult kättemaksu aktsioon. Vene propaganda väidab, et tegu provokatsiooniga, keemiarelva pole kasutatud aga samas ei lase erapooletuid rahvusvahelisi vaatlejaid kohale. Ega nad saa miskit muud öelda sõltumata sellest kas teadsid kasutamisest või mitte või kas isegi sanktsioneerisid seda. Raske uskuda, et Venemaa otseselt asjaga seotud, neile tuleb taolisest aktsioonist vaid kahju. Peale viimaste aastate häbitut avalikku valetamist (Krimm) ja äsjast vahelejäämist Inglismaal ei usu neid keegi isegi kui tõtt räägiksid.

Mis on seni toimunud:

1. Süüria vägede keemiarünnak.

2. Lääne suht ühtne seisukohavõtt, kusjuures prantslaste tugev toetus seoses nende luureinfoga.

3. ÜRO avalduste vetostamine.

4. USA avaldus otsustavast ja kiirest reaktsioonist.

5. Venemaa hoiatus USA'le võimaliku rünnaku "ülitõsiste tagajärgede" kohta.

6. Trumpi säutsumine: "Raketid tulevad, venelased olge valmis".

Olukord meenutab juba Kuuba kriisi. Tookord viskas bluffiv Hrustshov kaardid lauale. Seekord selge, et venelased jälle blufivad, samas on viimasel ajal Putini juhtimise all nad enamasti edukalt oma nõrga käega killustatud ja otsusevõimetut lääneliitu alt vedanud. Trumpi näol said venkud oodatud liitlase asemel hoopis ettearvamatu käitumisega vastase. Kremlis praegu oiatakse, miks küll Hillaryt ei lasknud valida, temaga oleks palju kergem olnud poliitikat ajada.

7. Tsiviillennukitele anti 72 tundi kestev hoiatus Vahemere idaosas lennujuhtimiskeskuste poolt.

8. Vene laevastik lahkus Tartuse sadamast avamerele.

Olen veendunud, et kui imet ei juhtu, siis tuleb mitte ainult ameeriklaste vaid ilmselt valitud lääneliitlaste rünnak (USA, Prantsusmaa, Inglismaa, võib-olla Itaalia). ÜRO'ga ei hakata vaeva nägema ja isegi NATO ametliku heakskiidu saamine oleks liiga aeganõudev. Kiire ja mõjuva tegutsemise huvides osalevad mõned olulised riigid. Siin avaldub ka põhjus, miks Eestilegi oleks äärmiselt tähtis USA ja brittidega kahepoolse kaitsealase lepingu saavutamine, bürokraatia ja ajakulu palju väiksemad, võimaldab kiiret reageerimist võimalikus kriisiolukorras.

Kujutan vaid kahte "imet" ette mis hoiaks ära võimaliku sõjalise aktsiooni.

a. Venemaa vahetab Süüria juhi välja teise endale sobiva lakei vastu ja Assad saab paleepöördes õnnetult hukka.

b. Selgub, et keemiarelva tõepoolest ei kasutatud ja ameerika tunnistab seda - äärmiselt väheusutav võimalus.

Ennustus, mis hakkab juhtuma:

1. Ameeriklased, Britid ja Prantslased korraldavad laiahaardelisema rünnaku nii rakettide kui lennukitega, tõenäoliselt õhubaaside vastu põhjendusega oluliselt vähendada Süüria õhuväe võimekust edaspidi keemiarünnakuid ette võtta. Ebaselge, milline on praegu USA võimekus sealkandis. Lennukitega rünnaku puhul on vaja eelnevalt õhukaitse maha suruda, seega eeldatavasti algab rünnak Süüria õhukaitse koordineerimiskeskuste ja radarite hävitamisega.

2. Venelasi hoiatatakse ette, mitte midagi ette võtma, eriti mitte lennukeid õhku viima, vastutasuks lubatakse neid mitte pommitada.

3. Venelaste reaktsioonist sõltub edaspidine kriisi käik. 

a. Kui nad piirduvad Süüria õhutõrje abistamisega siis ilmselt suurt midagi peale mõne kaotatud liitlaste lennuki ja tiibraketi ei juhtu.

b. Kui kogemata (meelega ei taha nii varases etapis seda keegi) tabatakse vene sõjaväelasi võib Venemaa tunda, et on sunnitud tugevamini reageerima. Paraku pole tal Süürias momendil piisavat võimekust ja niipea kui hakkab oma õhutõrjet kasutama, muutub see legitiimseks liitlaste sihtmärgiks.

Siit alates läheb kriis ebameeldivalt teravaks, kaotusi kannavad mõlemad pooled. Samas ma ei usu ilmaski, et Vene laevastik ründaks Ameeriklaste Vahemeres viibivaid aluseid nagu üks ametnik ähvardas. Venemaa teab, et tegeliku sõja korral ta läänele vastu ei saa ja vaevalt Putin enesetapu mõtteid haub. Suurema tõenäosusega hakatakse peale esimese vere laskmist läbirääkimisi pidama ja jõutakse mingile kokkuleppele. Mõlema au päästetud, aga selle nimel on vaja veidi enne teineteist klobida ja verd näha.

Suurim oht on kohalike sõjaväejuhtide valearvestused, msi võivad kiiresti konflikti hukutavasse spiraali viia. Ma siiski usun, et ameeriklased ja venelased on vaatamata avalikule sõnasõjale omavahelises suhtluses suht kõrgel tasemel.

Muidugi ei maksa unustada, et rahvusvaheliste kriiside kulgemise etteennustamine on ülikeeruline, eriti tavakodanikule, kelle valduses vaid avalikkusele jagatud info.

Suusakevad

Puhkehetk, 26 Märts

Selle aasta kevad on suusatamise seisukohast lausa super olnud. Peale veebruari lõpu suuri vihmasid ja üleujutusi tuli talv kenasti tagasi, lund sadas hulgaliselt juurde ja suusamäe olud üle aastate ühed parimad. Märtsi jooksul olen keskeltläbi kaks korda nädalas mäel käinud, praktiliselt alati lahe suusailm ja korralikud lumeolud. Uskumatu aga isegi tänased 9 aprilli lumeolud selle aasta ühed parimad. Tänu öisele lumesajule ja temperatuurile, mis hommiku poole nats alla nulli, peale lõunat kraad üle, sõitsin lubatud granulaarse asemel "hardpacked powderi" peal. Lisaboonuseks sain parema saapa kohe hästi jalga ja see ei pigistanud eriti nagu tavaliselt.

Tütrega tõstukil, 30 Märts

Suusatamine tuli ülihästi välja, mida kinnitas ka juhututtav, kellega tõstukitoolil juttu ajasime. Tegin toolil oma saapaklambreid lahti kui noormees mainis, et pole enam mitu aastat oma võistlusvarustusega sõitnud just seetõttu, et pole nii mugavad. Sul korralikud suusad, sihukese mäe ja lume kohta natuke liiga jäigad. Nojah, suusashowlt sain soodsalt võistlejate treeningvarustuse. Üleval soovisin head päeva ja lükkasin end toolilt minema. Hoo pealt klõpsasin klambrid kinni ning üle nuki mäest alla. Ühe laskumisega mõnusaid kiireid madalaid pöördeid võttes tõstukini välja. Toolile istudes libises sama tüüp mu kõrvale. Tundsin end kõrvust tõstetud kui mees teatas, et oli üritanud minu taga püsida, aga polevat lihtne olnud. Kanada sarjas sõitnu käest oli seda uhke kuulda.

Kesvamärjukest mekkimas, 2 Aprill

Kui tollele tüübile ei julgenud tunnistada, et mu Canada jope kaltsukast ostetud siis paar sõitu hiljem kõrvale istunud venelasele ei kartnud seda teatada. Mees nimelt vaatas mu jopet ja küsis kas olin Salt Lake City OM'l võistlemas, tema olla Sotshis olnud. Seljas olev RUSSIA kirja ja lipuga jope andis ta sõnadele kaalu. Tutvustasin end eestlasena lisades, et suudan isegi vene keelt rääkida. Lobisemise käigus selgus, et mees Peterburist pärit, elab praegu Canadas aga olevat lapsena Tallinnas käinud. Kurtis, et praeguse poliitilise kliima juures olevat ebamugav Vene jopet kanda. Kuradi Putin häbistavat kõiki venelasi oma jutu ja käitumisega. Tore kuulda, et normaalseid venelasi kah veel järgi jäänud.

Enne viimast laskumist, korralik lumi, 9 Aprill

Ilmateade lubab ööseks mäele lund aga paar järgnevat päeva vihmased. Eks näe kas hoiavad järgmine nädalavahetus tõstukid käimas või mitte. Hooaja lõpus kaotab mägi raha, sest suusatajad enamasti juba maksnud hooajapileti omanikud ja päevapilet praegu vaid $15, neidki üle paarikümne ei müüda. Töös hoitakse vaid kaks tõstukit, mäel vähe rahvast, sõida nagu privaatklubis.

TAVATAIPLIKKUS - Kuidas eristada libauudiseid tegelikest

Murdsin pead kuidas tõlkida inglisekeelset väljendit "Common Sense". Oleks ju võinud googeldada või sõnaraamatut kasutada aga kangekaelne nagu ma olen, üritasin oma peaga meelde tuletada kui äkki selline tore sõna nagu TAVATAIPLIKKUS ette lõi. Googeldasin kiiresti veendumaks, et olen just uudissõna leiutanud. Paistab, et olen, sest kõike teadev Google ei suutnud vastet leida ei ühe ega kahe k tähega, pakkus hoopis välja versiooni tava talikins, mis seotud miski Uus-Meremaa rõivapoega. Palun, kas keegi annab nõu, kus ma saaks seda sõna patenteerida, kas peaks võtma ühendust haridus, välis, siseministeeriumi või hoopis patendiametiga :D

OK, edasi põhiteema juurde.

Äsja vilksatas meedias info, et Eesti elanikud olevat valeinfo ja libauudiste resistentsuse koha pealt maailmas lausa viiendal kohal eelkõige tänu meie haridussüsteemile ja vabale meediale. Olen paari FB grupi liige ja suhtlen ka kohalike eesti sõpradega, paraku leidub nii neti kui tavatuttavate hulgas üllatavalt palju inimesi, kes ei suuda või ei taha liba ja tegelikel uudistel vahet teha. Sealjuures mõned neist ilmselgelt targad kuid samas naiivsed. Pole harv ka juhus kui teatud teemadel ollakse super ratsionaalsed (eriti kui seotud oma erialaga) samas teistel langetakse kinnistunud eelarvamuste ohvriks. Jube mõelda, kui lihtne siis teiste riikide inimesi haneks tõmmata, mille üheks ilmekaks tõestuseks on muidugi president Trump. 

Kuidas teha vahet libauudiste valeväidete ja tegelikkuse vahel?

Ma ei salgagi, et surfasin enne netis ja lugesin sellel teemal, mistõttu postitus kujutab endast referaati netiavarustest leitud punktidest mida personaalselt oluliseks pean. Kõigepealt on vaja endale selgeks teha, kas ollakse vajadusel valmis oma eelarvamusi ja veendumusi muutma või mitte. Kas tegu fakti ja loogikapõhise või usupõhise maailmavaatega. Viimasel juhul pole mõtet edasi lugeda, sest faktid ega loogilised argumendid ei suuda pimedat usku kõigutada.

Lakmuspaberiks sobib hästi tavataiplikkus ehk "common sense" inglise keeles. Kahjuks pole kodanike hulgas tavataiplikkus eriti tavaline, common sense is not that common! Kõigepealt peaks iga uudise või väite puhul tegema hetkeanalüüsi: kas vastab üldkehtivatele tavaarusaamadele, üleüldistele loodusseadustele ja loogikale. Eitava vastuse korral võib üsna kindel olla, et tegu libauudise, eksiarvamuse või lausvalega. Samas jaatav vastus pole tõestuseks, et tegu tõele vastava looga. Edasine tegevuskäik sõltub sellest, kas viitsime üritada tõde välja selgitada või mitte, kas peame seda oluliseks või lööme käega. Neile, kes tahavad jõuda tõe jälile soovitatakse uudist või väidet põhjalikult analüüsida kasutades järgnevaid samme:

1. Allikas 

Kas on tegu autoriteetse ja ehtsa allikaga. Autoriteetsuse puhul kipub maitse küsimus mängu tulema, kes peab põhivoolu meediat autoriteetseks, kes Nelli Teatajat. Personaalselt pean autoriteetseks nii p]hivoolu meediat kui eriti tunnustatud teaduslikke ajakirju, veebilehti. Põhivoolu meedia puhul on usaldatavus oluliselt suurem kuna võltsingute või valeuudiste väljatulemise korral ootavad neid ees kulukad kohtuprotsessid. Kõigil uudisteportaalidel juhtub, et aegajalt avaldatakse kontrollimata fakte, põhivoolu puhul lihtsalt oluliselt harvem. Tunnustatud teaduslikes ajakirjades avaldatud artiklid käivad enne avaldamist läbi põhjaliku kontrolli oma ala spetside poolt. Samas isegi siin lähevad üksikutel juhtudel läbi nõrgal teaduslikul alusel tehtud uurimused nagu seda vaktsineerimis skandaali või termotuuma sünteesi puhul võis näha. Paraku teadusliku meetodi suureks eeliseks on katsete ja uuringute kordamise eeldus, mis suht kiirelt praagib ebakorrektse info vähemalt hiljem välja. Ehtsuse puhul pean silmas, et tegu tõepoolest tegeliku veebilehe, mitte mingi sarnase tähekombinatsiooniga nagu näiteks postimeees.ee või bbc.com.co

2. Autor

Millise tagapõhjaga autoriga tegu on, kas tal tõepoolest väidetav eriala, teaduslikud kraadid, uurimused. Millist infot ja postitusi varem jaganud. Kas sellise nimega autor, firmad, ülikoolid, töökohad, uurimused üldse eksisteerivad.

3. Uudist toetav info

Kas väidet toetavat infot leidub teistel autoriteetsetel veebilehtedel või lükkavad enamus teaduslikke veebilehti väite ümber. On esitatud viiteid teistele autoriteetsetele allikatele, kas viidetes leiduv info vastab uudises väidetavale.

4. Loe pealkirjast edasi

Enne uudise levitamist loe ikka sisu ka. Üllatavalt paljud seda ei tee ja jagavad vaid pealkirja alusel (piinlikkusega pean tunnistama, et olen ka ise patustanud). Paljudel veebilehtedel on sesatsioonilise pealkirja eesmärk hiireklõpse korjata, uudise sisu ei pruugi vastata pealkirjale, või ainult avaldab kellegi arvamust mitte kontrollitud fakte.

5. Ajastus, kuupäevad

Vaata kas uudises esitatud kuupäevad ja viidete kuupäevad vastavad tõele, kas jooksevad kokku.

6. Veebilehe kujundus

Kas kujundus on kvaliteetne, grammatika, graafika, animatsioonid. Millised on teised samal veebilehel väljatoodud uudised. Kui enamasti sensatsioonilised, on kogu sisu kahtlase väärtusega.

7. Kommentaarid

Loe kommentaare, tihtipeale leiad sealt mõne oma ala kvalifitseeritud eksperdi, kes uudise pihuks ja põrmuks teeb.

8. Ekspertarvamused

Vii end teemaga kurssi, loe vastava eriala tunnustatud ekspertide arvamusi.

9. Reverse Image Search

Tee "reverse image search" kontrollimaks fotode ehtsust. Sellega on paljud libalood vahele tõmmatud. 

10. NALI

Kontrolli kalendrit, ega pole 1. Aprill :) Endiselt minnakse aprillinalja õnge. Samuti võimalik, et tegu ongi lihtsalt naljalehega.

Loodetavasti aitab eelnev info inimesi, kes piisavalt asjast huvitatud ja järjekindlad et tõde välja selgitada. Muidugi ei saa jätta lisamata hoiatust, et libauudiste tootjad lähevad järjest osavamaks, mida edasi seda raskem virtuaalset ja reaalset tegelikkust eristada. Tihtipeale pole võimalik tõde välja selgitada 100% tõenäosusega, kvantmehhaanika seadused lihtsalt ei lase seda sündida ;) aga normaalselt piisab ka 90%'st. Enamus kurjategijaid mõistetakse süüdi kui kaudsed asitõendid on piisavalt veenvad, õige harva kui keegi otse pättuse peal selge pildiga videoklipile jääb.

Trenni mõttes võite läbi võtta vaktsineerimise teema, see on klassikaline näide kuidas fakte moonutades, ajastusega mängides, olematutele uuringutele vihjates ehitatakse üles konspiratsiooniteooria.

P.S. Äärmiselt põnevaks näiteks on Skripali juhtum. Raske on enda eelarvamusi alla suruda, aga üldsusele teadaolevate faktide kokkupanemisel ei saa üle ega ümber indikaatoritest, mis kõik Kremli poole näitavad. Ainus õbluke kahtluseiva kerkib üles seoses äärmiselt käpardliku täideviimisega organisatsiooni poolt, kes teoreetiliselt peaks kuuluma maailma tippu. Miks kasutada mürki, mis vääramatult Moskvale viitab, kas Kreml on juba nii ülbe, et soovibki näidata, me teeme mis tahame ega hooli enam mitte millestki. Brittide liitlastele avaldatud tõendid pidid olema äärmiselt vettpidavad, et nii laiapõhjaline toetus neile taha tuli, lihtsalt polnud võimalik reageerimata jätta.

Capstone ehk Diplomitöö

Diplomitöö

Kolmapäeval ei saanud trenni minna, sest toimus vanema tüdruku diplomi kaitsmine. Tegelt ehkki ma ise pealt ei näinud jäi mulje, et tegu pole samasuguse piduliku ja närvilise üritusega nagu meil omal ajal Tehnikaülikooli auditooriumis. Fakt, et kaitsmine või esitlus nagu seda siin kutsutakse, määrab diplomi lõpphindest vaid 15%, räägib enda eest. Toimus suures saalis, kus kahe teaduskonna (mehhaanika- ja tööstustehnoloogia inseneride) lõpukursuse üliõpilased tegid oma esitluse suht kiirelt üksteise järgi. 250 üliõpilast olid jagatud 3 kuni 5 liikmelistesse gruppidesse, kokku 39 mehhaanikute ja 25 töösturite lõputööd.

Kodus roboti katsetamine

Läksin teaduskonna õhtusele vastuvõtule, kus tudengid vabamas õhkkonnas oma lõputöid näitasid nii üksteisele, kutsutud firmade esindajatele, vilistlastele kui muudele huvilistele.

Kõik 64 diplomiprojekti olid saalis üles seatud

Kõrvalsaali sein tõmmati eest, seal pakuti samal ajal kerget näksi, kohvi, teed, koogikesi ja isegi veini. Lõpupoole anti üle autasud kolmele parimale projektile, milleks osutusid kaks biomeditsiini teemalist ja üks keskkonna alane, kõigi kolme puhul oli minu arust suht vähe seotust tavapäraste mehhaanika inseneri oskustega. Kokkuvõttes võib öelda, et mehhaanikateaduskonna lõputöödest olid veidi vähem kui pooled traditsiooniliselt mehhaanika erialased. Vähemalt veerand puudutasid aeronautikat ja kosmose teemat, teine veerand biomeditsiini, mõned hoopis tarkvaraga seotud.

Mari, Adrian ja Jeremy oma projekti stendi juures

Käisin ringi ja vestlesin mõnede põnevamate projektide nagu aknapesu roboti, hüdrofoobiliste pinnakatete pihustamise, drooni videosüsteemi ja energiat tootvate põrandaplaatide meeskondadega. Kergelt pettunud mulje jäi, oleks oodanud veidi tugevamat esitust ühe inseneriala maailma tippülikooli tudengitelt. Tundus, et nii mõnedki meie oma aja projektid oleks täiesti konkurentsivõimelised olnud, samas võimalused tänapäeval metsikult paremad nii info kogumise kui kasutada oleva projekteerimise, disainivahendite kui tööriistade poolest.

Autonomous Tennis Ball-boy Robot
ja selle ehitajad

Mari meeskonnas oli lisaks temale veel kaks pikakasvulist euroopa päritolu poissi. Projektiks tennisepallide kokkukogumise robot. Nad olid ühed vähesed, kes oma projekti ka rauda panid ehk siis valmis ehitasid. Nagu ikka oli ohtralt katsetamist, ebaõnnestumisi, ootamatuid probleeme aga lõpuks said roboti enam-vähem tööle. Tütre osaks oli elektromehhaaniline pool, poisid tegelesid kaamera, programmeerimise ja palli ära tundmisega, mis osutus kõige keerulisemaks.

Keskel juhendaja professor Meguid

Robot pidi esiteks leidma pallid üles, siis nende juurde sõitma ja lõpuks ka üles korjama. Pallide leidmine on kujundi äratundmise näol üks praeguse aja keerulisemaid masinõppe probleeme. Kui inimaju jaoks on pildilt palli leidmine intuitiivne siis programmeerida seda õige keeruline. Palli kujund sõltub valgustatusest, kaugusest, värvist, osaliselt varjavatest objektidest, jne ... Kokkuvõttes matemaatilist valemit dünaamiliselt muutuvalt pildilt palli leidmiseks on ikka jube keeruline kirjutada, see osa eriti ei kippunud funksima.

Autasustamine, kõne peab teaduskonna juhataja

Kõige suurema üllatuse valmistasid tegelikult tudengid ise. Esiteks muidugi tundusid nad jube noored, aga seda mitte ainult minu vanusest tulenevalt vaid seoses rassilise kuuluvusega. Asiaadid nimelt paistavad selles eas välja oluliselt nooremad kui tegelik vanus passis, vähemalt valge inimese silmadele. Canada tippülikooli lõpetajate rassiline ja rahvuslik koostis oli mõtlemapanev fakt. Esimesel pilgul tundus, et laias laastus jagunes suht võrdseteks kolmandikeks: valged, hiinlased ja muud aasialased. Täna viskasin pilgu peale ametlikule nimekirjale, mis laias laastus kinnitas mu hinnangut, eurooplasi oli ehk sutsu vähem. Üllatav fakt et kogu kambas vaid üks neeger ja üks ladina-ameeriklane. Peale Mari leidsin ühe eesti päritolu noormehe, slaavi nimesid vaid kolm.

Kokkuvõttes annab see pildi Canada tehnilise haritlaskonna ja sellest tulenevalt kõrgema keskklassi rassilisest koosseisust paarikümne aasta pärast. Silma hakkas, et vaatamata siinsele teoreetilisele rassipimedusele eelistavad sarnased sarnaseid. Meeskonnad enamasti koosnesid sama tagapõhjaga tudengitest. Kahest eri rassi puhul üksikuna meeskonnas mina neid ei märganud. Seega sai kinnitust, et kõigele vaatamata on ka Canadas endiselt rassiline tunnetus elujõus. Momendil veel valgeil eelised kuna juhid enamasti heledatoonilised, samas võib paarikümne aasta pärast olla raske valgel inimesel head tööd saada. Tegelikult ei arva, et küsimus oleks nii palju nahavärvis kui just kultuurilises tagapõhjas. Töö juures eri rassidega kokku puutudes mingeid muid probleeme peale kummaliste toidueelistuste silma ei hakka.