Tere Talv

Pealelõunane veebikaamera pilt suusamäelt

Kahtlustasin, et eelmine esmaspäev jääb mu viimaseks suusapäevaks sel hooajal. Kipubki vist nii kujunema aga mitte lumepuuduse kuivõrd lume ja eelkõige jää uputuse tõttu. Reedel nimelt oli Blue Mountaini veebilehel teade, et seoses lume ja jäätormiga on tõstukid nädalavahetusel suletud. Täna said nad 16 senti jääd ja lund, mis kattis nii tõstukid jääkihiga kui muutis suure osa piirkonna teedest harilikele autodele läbimatuks. Torontos algas jäävihm laupäeva keskpäeval, mina sain kahe ajal rekordkiirelt töölt koju, pidin vaid jää klaasidelt enne maha kratsima. Liiklus äärmiselt hõre, sest normaalsed inimesed väldivad sihukese ilmaga autosõitu. Mida edasi seda hullemaks, seoses libedusega olla eile linnas juhtunud üle 400 autoõnnetuse, täna juba 1200!

Suusailm 15 aprillil

Pühapäeva hommikuks oli jäävihm jäägraanuliteks muutunud, mida sadas tasapisi rabinal juurde. Koeri jalutama viies oli oma 5 senti maas, ennustus lubas kümmekond veel. Loomad läksid pöördesse, nende arust hirmus tore. Kihutasid ringiratast teineteist taga ajades ja jäätükke suhu ahmides. Sushil oli ainult imelik kõditav tunne, pidevalt raputas saamata aru mis puru talle selga loobitakse. Vaene loom ei saanud korralikult hädagi teha. Üritasin metall labidaga jääd ja jääpuru raiuma ning kühveldama hakata aga lõin käega kui olin veerand tundi ainuüksi trepi puhastamisele kulutanud. Küll sulab ükskord ise ära, öösel nimelt lubati paduvihma, üleujutusi ja elektrikatkestusi.

Jäävihm trepi ees kadakal

Sel ajal kui ristiinimesed kirikus aega raiskasid otsustas kaasa vanema koera ette võtta ja talvekasuka seljast võtta. Nagu võite arvata pole lambatõugu koera puhul tegu lihtsa protseduuriga. Loom terve talve vaeva näinud, et karvastikku tihedamaks kasvatada. Koer meiega juba piisavalt pikalt koos elanud, on teine kas eesti keele ära õppinud või lausa suudab mõtteid lugeda. Igatahes vaatas ta kole umbusklikult kaasa otsa kui too mesimagusa häälega kutsus ja otsustas igaks juhuks end kardina taha nurka peita. Ei jäänud miskit muud üle, võtsin looma poolvägisi sülle ning tassisin lauale. Lasin kaasal pool tundi üksi mässata kuni kaastundest appi läksin. Koera kasukas oli hullult sassis, kohati suured pulstunud karva nutsakad, mille eemaldamine jube aeganõudev ja närvesööv nii meile kui loomale.

Pügatud Koko nurgas lambanahkade all peidus

Lõpuks võtsin karvalõikamise masina üle, sest käed väsisid koera hoidmisest ära. Sedapidi läkski kiiremini, et kaasa hoidis koera ja mina vuristasin masinaga. Ei teagi kas tema hoiab paremini, mina lõikan ettevaatlikumalt või kutsa oli lihtsalt väsinud. Kokkuvõttes kulus kolm tundi aga lõpptulemus nägi täitsa hea välja. Peaks iga kuu kord pügama, siis läheb palju lihtsamini. Niipea kui Koko laualt minema pääses pani padavai oma lemmiknurka stressama, puges lambanaha alla ja jäi sinna lebotama, ainult piidles kahtlevalt kui uuurima läksin kuidas end tunneb. Paari tunni pärast tuli minu juurde sügamist nuruma ja oli õnnelik kutsa nagu ennegi. Eks suve palavusega oskab hinnata, kui suvi ikka see aasta saabuma peaks. Praegu igatahes hakkas padutama ja internet jupsima, ega vist palju aega kulu kui elekter maha kukub, proovin enne postituse üles riputada.