Torontos Tartu Collage parkimisplatsil oli eile rändnäituse "Masters of Our Own Homes: Estonia at 100" avamine. Läksime kohale avaldamaks toetust ettevõtlikele Eesti entusiastidele. Näitus oli tõepoolest huvitavalt üles seatud, palju kokkuvõtlikku lühiinfiot ja fakte Eesti kohta. Eriti sobiv välismaalastele, saamaks kiiret ülevaadet ühest pisikesest tundmatust riigist Läänemere ääres.
Kuhu maailmas ja palju eestlasi pages.
Pean kõigile oma tuttavatele canadalastele soovitama. Ilm oli jahedavõitu, sees pakutav kohvi kulus marjaks ära. Hiljem läksin veel korra vaatama, nüüd oli seal enamasti kohalikke uudistamas. Päris huvitav kõrvalt kuulata, kui üks härrasmees soovis miskit Eesti firma disainitud riideeset ja tolle naine lubas jõuludeks tellida. Eesti päritolu tehnoloogiafirmasid ma tean aga seal esitletud riietuse ja disaini omadest pole varem kuulnudki.
Millised on tüüpilised eestlased ja miks.
Eesti ajaloo lühikursus möödakäijatele.
Kuna sattus olema "Nuit Blanche" öö, kus igasugu valgusega seotud ja muid kultuuriüritusi korraldatakse, suundusime linna peale hulkuma. Proovisime Bata kingamuuseumi sisse saada, liiga pikk järjekord, jäi ära. ROM'i pääsesime peale turvakontrolli läbimist, aga
Trummitagumine kirikus
muuseumi põnevamasse osasse jällegi hull saba. Vaatasime siis dinosauruse luukeret ja haakristiga Buda kuju ning kõmpisime edasi. Sealsamas lähedal kirikus esines Korealaste trummi grupp. Müra oli kaugele kuulda, sees võttis kopsud värisema. Omaette huvitav aga jaapanlaste oma meeldib mulle rohkem. Olen vist vanaks jäänud, sest vaatamata kolmele kohvile kippus uni peale, sõitsime metrooga koju. Enne magama keeramist vaatasime kolm viimast osa "Iraanlased Eestis", päris lahedad reisisaated Tuulil ja tema kaasal tehtud.
Tean, et enamus inimesi ostab endale arvuti või läpaka kus windows (või mõni muu op süsteem) niikuinii peale installitud ja juba hinna sees. Samas leidub ikka veel entusiaste, kellele meeldib ise oma juppidest arvuti kokku panna. Postitus on mõeldud just neile või tüüpidele, kel soov mingil muul põhjusel endale windows 10 legaalne varukoopia hankida. Kui pealegi tasuta ja tühise vaevaga saab, siis miks mitte? Kes arvutitemaatilist inglist jagavad, neile soovitan lihtsalt järgnevale lingile Win10-ISOFile klikkida ja omal käel originaali lugeda. Ülejäänutele annan siin eestikeelse lühikokkuvõtte.
1. Pead kasutama arvutit, millel on LEGAALNE Windows 10 versioon ja pead omama suvalist mälukandjat vähemalt 4GB tegeliku vaba mahuga (USB puhul peaks olema 8GB, sest 4GB'sel läheb osa formattimisega kaduma)
2. Kliki Microsofti ametlikule lingile ja seejärel kastile "Download tool now", millega laadid alla faili MediaCreationTool1803.exe (hoiatustele ära pööra tähelepanu).
3. Kahekordse klikiga või Run käsuga pane programm käima. Programmil võtab paar minti su süsteemiga tutvumiseks, mille peale saad teate litsentsi kasutustingimuste kohta.
4. Kliki ACCEPT (kui oled kole paranoiline loe enne läbi või lase oma advokaadil pilk peale visata, mis muidugi maksaks rohkem kui windows10 hiljem osta)
5. Järgmisel ekraanipildil kliki "Create installation media for another PC", ja siis kliki "Next".
6. Vali kasutuskeel ja versioon, Kliki "Next".
7. Järgmisel ekraanipildil vali "ISO File / you need to burn iso file to a DVD later" ja kliki "Next" Ignoreeri DVD osa, sest ilmselt tegelikult salvestad faili kõvakettale või USB peale.
8. Vali asukoht kuhu salvestad (kõvaketas, USB, ... ) ja faili nimi (võid ise muuta aga laiend on .iso).
9. Kliki "Finish", ISO fail hakkab alla laadima. DVD infole ekraanil ära pööra tähelepanu. 4GB ISO faili allalaadimine võtab mõned minutid ja sul ongi tasuta legaalne WIN10 koopia ISO file näol!!!
P.S. Kui teed seda enne windowse sügisversiooni välja tulemist saad tasuta versiooni 1803 (17134) kui hiljem siis saad uue versiooni 1809 (17736), mis ei pruugi tasuta olla.
La Sportiva Tarantulace algaja ronimiskingad Sobivat suurepäraselt kuni V2 või 5.10 radadele
Paus kahe ronimise vahel kippus nii kuradi pikaks venima, et endalgi tekkis kahtlus kas ikka see aasta jõuan uuesti. Ausalt öeldes oli üheks põhjuseks asjaolu, et mu esimene ronimise postitus nii positiivset vastukaja tekitas. Piinlik oleks kõigi netiavaruste kaasaelajate ja virtuaalsete plaksutajate ees boulderdamine vaikselt unustuse hõlma lasta. Kui midagi ette võtan, siis kas või kiusu pärast ei jäta pooleli, no vähemalt raske koha peal. Seda kipub küll juhtuma, et suuremad projektid jäävad toppama kui enamus keerulisest ja suurt vaeva nõudvast osast läbi. Koera saba ületamine tundub alati nii tühine, et pole vaja kohe teha ja lõpuks jääbki vaikselt oma aega ootama, eriti kui pidevalt silma ei torgi või kaasa ei nurise. Ronimise puhul olin piltlikult öeldes alles ettevaatlikult koera esimese käpa peale astunud. Samas on endal ikka tahtmist ka, ronimine alati põnevust pakkunud. Seega tegin pühapäeval järgmise triki: läksin ostsin ronimisekingad. Tagamõtteks teadmine, et oma kitsiduse juures tunneksin äärmiselt sandisti, kui olen raha kulutanud asjale, mida ei kasuta - sisuliselt siis maha visanud.
Paar päeva tegin teoreetilist ettevalmistustööd, lugesin netiarvustusi, blogisõprade soovitusi ja uurisin mida ning kus Toronto kandis saada. Üle neti ostmist isegi ei kaalunud, minu jala kuju juures oleks tegu lotovõiduga kui sobiv suurus tõepoolest mugavaks osutuks. Selge oli, et määravaks kolm komponenti tähtsuse järjekorras: sobivus jalas, algajaile või veidi edasijõudnuile mõeldud mudel ja hind. Värvi või esteetilise disaini peale ei kavatsenud aega kulutada (ok, no vist oleks ikka natuke aega kaalunud enne kui roosad või kuldsed jalga sikutanud 😝) Laupäeval põrutasin peale tööd ronimisvarustuse poode väisama. Viiest proovitud mudelist sobisid enam-vähem kaks, paraku mõnusama puhul polnud minu suurust. Ainult La Sportiva Tarantulace jäi veel proovimata. Pühapäev peale tööd sõitsin kesklinna, kus pidime Balti100 üritusest osa võtma. Paraku hüppasid kaasa ja lapsed alt ära. Kuna olin niigi hiljaks jäänud ja üksi ei viitsinud minna kasutasin võimalust, et lähedal asuvas MEC poes ronimiskingi proovida. Auto parkimine kesklinnas on igavene peavalu, õnneks leidsin koha pankrotti läinud pisipoe ees.
Esimesena saigi eelnimetatud La Sportivad jalga aetud. Personal oli siin oluliselt teadlikum kui mujal, tegu kooperatiivi tüüpi spets spordipoega, mis outdoors fanaatikute meeliskoht poodlemiseks. Pead olema ühistu liige, et miskit osta või laenutada. Number 44 paar oli liiga väike, tahtsin proovida 45 aga neil polnud seda, tõid 44.5. Algul tundus igalt poolt kübekene kitsas, paraku on teada et kandes venivad. Kui olin 10 minti jalas hoidnud ning poe seina peal proovinud tundusid päris head. Kusagilt ei pigistanud nii, et otseselt valus oleks, varbad kindlalt ninas. Isegi mu mõnevõrra suurem vasak jalg tundis end normaalselt. Selline seniteadmata asümmeetria selgus eelnevaid mudeleid proovides kui kõigil oli vasak papu kitsam. Olin sunnitud tunnistama oma jalgade erinevat suurust veidi tõenäosemana teooriana võrreldes kahtlusega kõigi tootjate salaliidus, mis valmistab meelega väiksemaid vasakuid jalatseid. Klienditeenindaja väitel pikkupidi ei pidanud rohkem kui kolmandiku numbrit järgi andma, laiupidi polnud probleemi, sest paeltega saad reguleerida just nii tihedaks kui tahad. Olid teised 95CAD (65 EUR) eest soodusmüügis. Seega rahuldasid minu kõiki kolme tingimust. Oranzh värv nagu kübe ere selles vanuses, aga kaasa ronimas ei käi, nii et loodetavasti ei kaota ma tema silmis stiilipunkte. Ta mul sihuke esteet, käskis viimane kord teatrisse minnes vana ja armsa kergelt luitunud ning ainult kahe auguga t-särgi viisakama nööpidega pluusi vastu vahetada😒
Seda ronimist vaadates võisin tõdeda, et tütar mul päris süldist polegi 👍
Kodus ei saanud rahu, kibelesin kangesti proovima vastseid papusid. Ronima tulid seekord ka kaks karatesõpra, seltsis lõbusam. Päevapilet maksab koos maksudega 26CAD aga soodukate kohta uurides selgus, et poolteist tundi peale avamist ja enne sulgemist saad poole hinnaga. Esimesest kogemusest teadsin, et üle selle aja ei jaksa ma niikuinii järjest ronida. Lisaks pakuti spetsiaalselt algajatele mõeldud soodsat programmi erinevate tehnikate õppimiseks nii sees kui väljas turnimiseks. Täitsa kaalumist väärt mõte ehkki väljas ronimise hooaega pole palju järgi jäänud.
Algasend valgel rajal
Sikutasin tuliuued papud peale ning tegin soenduseks mõned algajate rajad. Need on muidugi suht lihtsalt ronitavad aga just head selleks, et liigesed ja musklid käima saada. Spets soendusharjutustega ei viitsinud jännata, niikuinii sihukestele radadele ei kipu, mis eeldavad hullu jõudu või paindumist. Olen ka piisavalt soliidses eas, et pole piinlik alla potsatada kui enam kinni ei jaksa hoida.
Läksin edasi V0 ja V1 peale. Kurb lollust tunnistada, aga minu probleemiks on endiselt mõtlemisoskus. Vaatan rada ja mõne aja pärast nagu saan aru kuidas võiks ronida. Rajal olles selgub, et teooria ja praktika on kaks ise asja. Vahel muidugi vaatan kui vasikas ja üritan väita tütrele, et seda V0 rada pole võimalik ronida 😬, kindlasti on mingi nukk ära kukkunud. Lobisemise asemel astub laps seina juurde ja libiseb sellest lõdvalt üle. Ahsoo, nojah, ma ei mõelnud et selle nuki peale võib ka astuda 😝Sihukesi AHAA! momente kipub pea iga raja juures rohkem kui üks olema. Ega miskit muud kui nõuab kogemust ja teiste ronijate vaatamist,
Pane vasak jalg ülemisele nukile Et nagu päriselt või ??? 😧
Naerulagin, ei sellele kus käsi 😂 Kurat, natu selgemaid juhendeid paluks
Toda rada ei jaksanud ikka teha, millelt esimene kord alla sadasin. Ainus vabandus, et selleks ajaks olid käed juba veits väsinud kui proovima läksin. Tütar läks suht ludinal üles vaatamata libastumisega seotud ripnema jäämisele.
Kui mitme raja juures tuli tunnistada enda oskamatust ja jaksu puudust siis ligi hiilima hakkavat frustratsiooni aitas peletada paar õnnestumist. Märkimisväärseimateks ühe V2 raja ronimine esimese raksuga, millega tütar hakkama ei saanud. Mind aitasid kaks asjaolu, käte suur haarderaadius ja pikkus. Viimase peale sirutades ulatasin tipunukist kahe käega kinni võtma. Teine saavutus oli ilma märgistuseta rada, mille kallal paljud kurja vaeva nägid.
Isegi osavad ronijad potsatasid korra alla enne kui üles said. Mul võttis 4 katsetust kui stardinukkidelt kukkumisi mitte arvestada. Tollel rajal võisin jällekord veenduda tõsiasjas, et tähtis pole mitte jõud ja isegi painduvus vaid oskus enda keha õieti paigutada ja nukkidest õigest kohast õige nurga all kinni võtta jalgade sättimisest rääkimata. Tõenduseks fakt, et neljandal katsel edukalt rada läbides ei tundunud see sugugi raske ja vaatamata väsimusele oleksin võinud edukalt viiendal korral kiireminigi minna. Vasakul ülemisel pildil enne seljalt rinnale pööramist. Parempoolsed kaks pilti näitavad kuidas valesti (ülemine) ja kuidas lihtsalt õieti (alumine) pööret teha - keha kaugus seinast äärmiselt oluline.
Targema ja kogenuma õpetuse all on ikka palju lihtsam ronida.
Hinge jäi kripeldama V1 rada, mis tegelt suht lihtsalt ronitav kui õigeid võtteid kasutada. Üks täiesti normaalses tavakodaniku vormis neiu tegi selle teisel katsel kenasti ära. Ilmselgelt oli tal kätes vähem jõudu aga jalgade töö ja kehahoid kompenseerisid käemuskleid rohkem kui küllaga. Hiljem nägin teda turnimas mitmel raskemalgi rajal kuhu mul momendil asja pole. Tütar ju kah tegelt jõu poolest minuga ei konkureeri aga samas murrab edukalt V4'de ja vist isegi mõne V5 peal. Vigastustest vaid venitatud jalalaba (hüppasin liiga kõrgelt alla) ja murdunud küüneots. Lihaseid oskasin seekord paremini hoida, vasak käsi annab veits tunda aga käevarre sisekülje lihased ainult natu valusad, nagu näha saan edukalt juba järgmisel päeval arvuti taga klaviatuuril toksida. Korra küll viimasel ronimisel kiskus käsi krampi, aga veidikese raputamise peale (mida ka videolt näha) sain edasi minna.
Mul tekkis küsimus kuidas ja mille alusel radade raskust määratakse. Googeldasin: oops, olen avanud Pandora laeka. Reitingu süsteeme nii hullult palju, jääb mulje nagu iga piirkond kasutaks oma. Mingid võrdlustabelid olid antud, kopeerisin siia kergema otsa mõlemast: paremal bouldering ja all üleüldine. Põnev teada mille alusel reiting antakse, mulle näiteks tundus, et osasid madalama numbriga radasid hõlpsam ronida kui mõnda teist kõrgemini märgistatut. Saan aru, et tegu subjektiivse hinnanguga ja seosega erinevate inimeste tugevate ja nõrkade külgedega, aga ikka oleks huvitav teada. Tundub, et ronijate hulgas (vähemalt algajate) sama värk mis karates (millise raja oled roninud, mis värvi vöö saanud). Alles kogenuna mõistad, et vöö värvist on palju olulisemaid näitajaid. Ah jaa, oleks peaaegu unustanud, nii 20 kg vähem kaaludes võiks vist isegi V4 rada proovida😝
Sõna dünastia kasutatakse tavaliselt igasugu valitsejate perekonnaliini kohta. Windsorite dünastia Inglismaal, Habsburgid Austrias, Bonapartid Prantsusmaal, Mingid hiinlastel ... jne ... Hilisemal ajal on hakatud kasutusele võtma dünastia nime ka tuntud poliitikute ja ärihaide sugukondade kohta: Kennedyd, Vanderbiltid, Rothschildid, ... Muidugi ei saanud nõuka kord kuidagi viletsam olla, tuldi välja sihukese kummalise terminiga nagu "töölisdünastia". Riiklike autasude andmisel võis kommentaator uhkelt mainida et selle või tolle lööktöölise sugukond on juba vanavanaisast peale sütt kaevandanud või metalli sulatanud 😝
Kolm põlvkonda insenere, ees hambatehnik 😎
Vaatasin mina esmaspäeval telekast TTÜ (TPI, Talltech'i, ...) 100'le juubelile pühendatud kontsertlavastust, kus isa TPI vilistlase ja olulise ehitusteaduse asjatundjana istus uhkelt teises reas. Äkki lõi pähe mõte, et kuulun teise põlvkonna esindajana inseneridünastiasse 😊 Isa ehituse, mina elektri ja tütar mehhaanika insener. Ei tea kas kolmest põlvkonnast piisab et rida dünastiaks nimetada, aga Eesti oludes ehk kõlbab, sest vaevalt meil on palju pikemaid ja samas pidevaid tehnikahariduse perekonnaliine. Pesuehtne eestlane pärineb enamasti talupoegade soost, meie oma sutsu vürtsikam. Vanaisa isa oli kõrtsmik aga juba mu vanaisa trügis esimese vabariigi algusaastail Tartu ülikooli, katsetades nii mõndagi kardinaalselt erinevat teaduskonda, maandudes lõpuks siiski talupidajaks. Tema pojad läksid kõik kõrgkoolidesse ja vaatamata tollastele oludele suutsid oma "kulaku" päritolu (üks saksa sõjaväe teenistust) varjates need ka edukalt lõpetada. Minu tütardele, iseäranis vanemale saab tulevikus ülesandeks järjekordse insenerihakatise üleskasvatamine. Peaks järgmine suvi meie "inseneridünastiast" mingit sorti "ametliku" pildi tegema. Näiteks stiilis: isa hoiab kellut, mina jootekolbi ja tütar mutrivõtit 😆
Kontsertlavastus Solarises meeldis, hea meelega oleks ise kohal olnud, samas pole ma oma saavutustega kutse saamiseks piisavalt kõrges "kaalukategoorias". Isegi poliitikute kõned olid asjalikud. Tehnikainimestest esinejad muidugi väga professionaalselt valitud, rõhutati nii noorusele, juba maailmas nime teinutele kui ka vanale teaduskaadrile. Isale oli kindlasti südamelähedane kuulda just tema enda konkreetse erialaga seotud TTÜ emeriitprofessor Karl Õigeri juttu. Muusikalised vahepalad sobisid kui rusikas silmaauku ja kogu värk ülihästi üles ehitatud, muidu poleks ju viitsinud vaadata. On selge, et Eesti lööb tehnoloogiavaldkonnas kõvasti kõrgemal tasemel kui seda rahvaarvu või majanduse põhjal võiks oodata. ETV arhiivis saab TTÜ 100 aastapäeva kontsertlavastust vaadata, kuid kuna seal on keelatud materjale jagada, võin teile vaid viite anda, mille peate ise huvi korral aadressiväljale sisse trükkima 😏 (Copy-paste ei tohi ma soovitada😜) https://arhiiv.err.ee/vaata/ttu100-tulevik-algas-eile/
Tõepoolest natuke üllatav aga pühapäeval oli hullult palav, mis tähendas randa minemist. Seekord tulid lisaks koertele vanem laps ja üks eesti noormees kaasa. Vesi oli nagu vannis, oleks võinud lihtsalt järvepõhjal istuda ja õlut juua. Koerad veetsid enamuse ajast ujudes ning solberdades, kui igav hakkas püherdasid liivas. Pisem elukas ajas vett kõrva ja hakkas end seljani vees olles kuivaks raputama, mis muidugist tulemusi ei andnud.
Moblaga saab liivast ägeda foto kui laine parasjagu tagasi vajub
Olin snorkeldamise varustuse kaasa võtnud aga unustanud vuntsid ajada. Ei saanudki maskiga ujuda, vesi tuli nina alt sisse. Isegi käega vastu mokka vajutamine suurt ei aidanud, lõpuks ujusin niisama lestadega. Tütar läks madusid otsima sel ajal kui meie tegime koertega 15 kildise matka. Ilm oli just paras, rahulikult kõndides tõmbas naha õrnalt niiskeks. Algul ringi tormavad koerad rahunesid ja peale esimest viit kilomeetrit sörkisid ees või sabas kaasa.
Chicken of the Woods seened
Dolls Eyes - äärmiselt mürgine
Väsinud koerad auto tagaistmel kojusõidul
Jõudsime ühe sisemaa järve äärde, kus varem polegi käinud. Ilus vaade aga põhi suht pehme ja savine, ujuda polnud kõige mõnusam. Sügise lähenemisest andsid märku metsa alla ilmunud seened. Hiljem FB's postitades sain teada, et mõned mulle tundmatud olevat head söögiseened. Imeilusad "nukusilmade" nimelised marjad aga äärmiselt mürgised. Koti olin kaasa võtnud juhuks kui kukekaid või tuttavsid puravikke leian. Esimesi polnud ühtegi, puravikke kohati kasvas aga kõik tundmatud mida ei viitsinud kaasa vedada. Ma olen ikka täiega mittelinna inimene. Igal võimalusel kisub metsa poole 😝
Arvamusi on seinast seina, kas ja kui palju inimene on suutnud või suudab maakera muuta. Ma ei räägi siin liikide väljasuremisest, mis iseenesest on täiesti tavaline protsess, ehkki kõiki andmeid silmas pidades saavutanud niinimetatud "Global extinction" mõõtmed. Pole ka juttu lausa geoloogilisse ladestusse jälge jätvast keskkonna saastamisest, alates tuumakatsetuste poolt esile kutsutud radioktiivsetest elementidest ja lõpetades plastikute ja muude tehismaterjalide kihistusest. Isegi mitte kliimamuutusest, sest vaatamata kõigile näitajatele, pole momendil absoluutse kindlusega võimalik väita, et kutsume esile globaalse klimaatilise katastroofi. Ehkki isiklikult olen veendunud eelmainitus, on siiski tegu vaid teooriaga. Üksikute aastate või ka aastakümnete keskmised temperatuurid tõestuseks ei kõlba. Ilmastik pole kliima, ehk siis kliimamuutus on midagi palju rohkemat kui paar pehmet talve või kuuma suve ühtejutti.
Kirjutan faktidest, muutustest mis juba juhtunud. Hiljuti "Scientific Americani" augustinumbris avaldatud artikli alusel on eluslooduse tasakaalu praeguseks kardinaalselt muudetud. Mul oli raske uskuda neid numbreid aga veel rohkem asjaolu, et keegi pole neid seni rambivalgusesse tõstnud. Kui lambist küsida: "Mis arvate kui suur on maakera biomass (talupojakeeles elusorganismide kogu kaal), kas oskaksite isegi umbes arvata"? Mina igatahes ei osanud ja isegi ei proovinud. Teine küsimus: "Millised organismid moodustavad lõviosa"? Panin mööda ehkki oleks pidanud suutma loogilise mõtlemisega õige vastuse pakkuda. Taimed on 80%'ga kogu biomassist absoluutsed liidrid. Bakterid moodustavad 15%, seened ja arhebakterid (pidin googeldama, kuidas eesti keeles archaea nimetatakse) üle 4%, ülejäänud eluvormid kokku alla protsendi.
Inimeste biomass vaid 0.01%. Järgneb minu arust märkimisväärseim "pomm". Metsloomade "kaal" vaid kümnendik inimeste kaalust, samas koduloomad ületavad isegi inimesi. Kokkuvõttes on üks loomaliik "homo sapiens" ülivõimsalt asunud juhtima loomariigi kaaluvõistlust. Mõnevõrra irooniliselt võib väita, et inimesed on liigina hullemini "ülekaaluga" kimpus kui üksikisenditena. Viimane aeg "kaalulangetamise" ehk tegelikult populatsiooni arvukuse piiramise ja ületarbimisega tegelema hakata. Paraku pole muidugi lootustki, et uppuvat laeva lappima või isegi päästepaate ehitama hakataks enne kui hilja. Ei maksa mainimata jätta, et taimestiku kaalu oleme suutnud geoloogilise silmapilgu jooksul kaks korda vähendada, metsloomade massi kuus korda!!! Kui mitte miski muu siis need numbrid tekitavad õudust ja külmavärinaid või oleks vappepalavik paremaks analoogiks 😛
Lõpetaks siiski "positiivse" tooniga: kui poliitikud lõplikult ära ei keera, on lootust, et enne sajandi lõppu ei jõua me ka kõige parema tahtmise juures koduplaneeti täiesti elamiskõlbmatuks muuta. Aga peale meid tulgu või veeuputus ja aurusaun 😈
Septembri esimene nädalavahetus on Canadas kolmepäevane, sest "Labor Day" ehk "Tööpüha" puhul antakse vaba päev. Minul paraku kujunes tavaliseks nädalavahetuseks kuna pühapäeval helistati hommikukohvi joomise ajal ja pakuti võimalust ületunde teha, mille eest saan kolm vaba päeva. Ohkasin aga sihukest võimalust ei saa ju käest lasta. Seega algas minu nädalavahetus alles esmaspäeval. Esmaspäev nokitsesin aias ja suurt miskit ette ei võtnudki, ehkki esialgu kavas kogu kambaga randa minna. Plikad korraldasid koolialguse puhul olengu. Teisipäev ilm ilus, kõik ülejäänud rahvas tööl, mis ma ikka kodus molutan, koerad autosse ja Awendasse.
Eksitav satelliitpilt
Sõitsin väikese ringiga, sest tahtsin näha üht lähedal asuvat piirkonda, mis sati pildi järgi otsustades kujutas endast paljast graniitkaljut. Pidin sügavalt pettuma, sest kõik oli paksult metsaga kaetud, kaljut ei kusagil. Kummaline küll, ainus seletus et osa pildist oli tehtud talvel ja lehtedeta puud paljastasid maapinna, mis kahtlaselt kaljupinnaga sarnanes. Rand oli vaatamata ilusale ilmale tühi. Saime mõnusa liivase koha lebotamiseks, koerad uhasid jooksuga vette niipea kui rihma otsast lahti said. Vesi oli tõepoolest soe, ujusin ja sulistasin niisama kaldaääres. Kutsad ei lasknud kaugemale minna, pisem kippus koguaeg kaasa tulema.
Lugesin Scientific Americani, peesitasin niisama, jäin isegi tukkuma sügispäike selga silitamas. Ärgates tundsin rätiku vastu surutud ninas kusehaisu, kurat olin ilmselt rätiku pannud liivale just sinna kus mõni koer või kahejalgne millalgi põit kergendanud. Hais imbus läbi kuiva liivakorra alumisest kihist. Veidi eemale sikutades ja agaralt nuuskides võisin veenduda, et uus koht oli reostamata. Imelik et koerad mind sihukese paiga eest ei hoiatanud. Sättisin end nii ja naa aga uni oli läinud. Võtsime kerge eine, libistasin õlle ja panin koerad rihma otsa, et veidi randa mööda hulkuda. Omaette kummaline kui erinev aastate lõikes on järve veetase. Mõnikord pikk rannajoon, teinekord uuristavad lained kaldaäärsete puude juurte vahel nagu viimased kaks aastat. Veepiiril jäi silma põnev kivi, ei tea kas teine välgust pihta saanud. Pealispind mustaks kärsanud ja imetillukesed praod jooksevad kahest puutepunktist laiali.
Välgutabamusega kivi ?
Võtsime ette sama marsruudi, mis eelmine kord. Tundsin huvi kas ametimehed on mahajäetud telgiplatsil käinud. Kohale jõudes tabas paras üllatus. Telk oli kenasti püsti pandud, sodi veidi kokku lükatud aga muud kolu polnud puudutud. Magamiskott, mõlad ja külmkarp endisel kohal, hais oli igatahes kadunud. Täielik mõistatus, vaevalt üks kodutu sellises tsivilisatsioonist kauges kohas pesitseb. Pargivahtidest oleks nagu eeldanud, et mitte lihtsalt ei lükka sodi kokku ja ei pane telki püsti. Äkki on mingi geopeituskoht, samas miks peaks seal olema siis vettinud magamiskott. Pealegi eeldaks, et looduskaitsealal nii kaugele tihedasse metsa ronivad telgitavad inimesed oma prahti laiali ei loobi ja vedelema ei jäta, või on seda palju loota?
Ronisime koertega kaldaäärsetel kividel ja uudistasime metsas tärkavaid seeni. Isegi kukeseened olid esindatud, kahju et vaid ühes kohas. Hea meelega oleks kaasa korjanud, hea kodus sousti teha. Päikeseloojangut ära ei oodanud, sõitsime tavalisest varem koju. Ise jäin rahule ja koerad ka, olen juba selline, et vabal päeval ilusa ilmaga lihtsalt ei kannata linnas passida.
Täna oli esimest korda tunda, et suvi läbi. Lisaks pidevale vihmale ja hallile ilmale oli väljas isegi päeval vaid 17 soojakraadi. Lausa masendus võib nii peale tulla - pime, niiske ja sompus. Tegelt äärmiselt tänamatu vinguda jaheda ilma teemal peale rekordvastikpalavat suve. Hullult mõnus lahtise aknaga magada, ei higistanud paljalt lebades ja isegi pesukarud ei viitsinud sihukese vihmaga viinamarjades turnida. Paraku oli ilm nii uimane, et kümnest unetunnist kippus väheks jääma. Koertega jalutamas käies panin fleece ja vihmakile peale. Hommikut tumestas tänapäeva tsivilisatsiooni alustala elektri puudumine. Tahan köögis tuld põlema panna, ei sütti, kurat pirn läbi. Kohvi jahvatama hakates masin ei tööta, ju on kork maha läinud. Enne keldrisse elektrikapi juurde minekut viskasin pilgu pliidi kella peale. Ei midagi, hmm... proovisin teisi valgusteid - nada. Aknast välja vaadates jäid silma vastasmaja renoveerivad töömehed, kes juba varasel hommikutunnil trepil istudes õlut libistasid. Ainus seletus, et ka nendel ja kogu kvartalil pole voolu. Kaalusin aias lõkkel kohvikeetmist aga puud ju läbimärjad. Jalutasin hoopis Tim Hortonisse, nemad ei saa lubada äri seisma jääda, generaator tagab kohvi, valgustuse ja neti. Tellisin suure kohvi kõrvale õunakaneelipontsiku.
Vihm on põhjuseks, miks ma pole nii kaua bloginud. Nimelt istusin eelmine laupäev peale muru niitmist õues veebis surfates. Korraks oli vaja tuppa minna ja kui poole tunni pärast välja astusin tervitasid mind loigud asfaldil. Oi kurat, läpakas ja mobla jäid vihma kätte. Läpakal kenasti pilt ees aga klaviatuur ujus, poolpüstisel moblal vaid mõned tilgad. Lülitasin läpaka välja ja kuivatasin mõlemad korralikult. Tagajärg oli see, et moblaga ei juhtunud midagi aga läpaka klaviatuur hakkas jupsima. Käima läks kenasti ja ka windowsesse sai sisse. Niipea kui avad mingi programmi, kuhu vaja klaviatuurilt sisendit hakkas ühes jorus punkte tulema, punktinupp lühises oli mu esimene mõte. Korralikult seest kuivatamiseks oleks vaja läpakas lahti võtta, seda ei viitsinud ja polnud aega teha sest just tuli välja Battlefield V beta, kõik soovijad said tasuta katsetada uut mängu. Kuna tegu minu meelis arvutimängu seeriaga, ei saanud seda aega läpaka remondile kulutada. Praegugi ei viitsi pikemalt toksida, täna beeta viimane päev, eks homme kirjutan lähemalt läpaka seisust ja muljetan BFV teemal.
Kaalulangetamise teemal võin lühidalt kirja panna viimase kuu pühapäevahommikuste kaalumiste tulemused: 83.5, 83.1, 83.0, 82.5, 82.3. Rahuloluga võisin veenduda, et minu enda korrigeeritud söögiharjumused mõjuvad. Nende järgimine ei eelda mitte tahtejõu pingutust vaid pigem tähelepanu. Kaal liigub tasapisi aga kindlalt enda arust normaalse 80-82 kg vahemiku suunas mis ma tippvormis olles ülikooli ajal kaalusin.
