Eelmise nädalavahetuse asjatamine.

Septembri esimene nädalavahetus on Canadas kolmepäevane, sest "Labor Day" ehk "Tööpüha" puhul antakse vaba päev. Minul paraku kujunes tavaliseks nädalavahetuseks kuna pühapäeval helistati hommikukohvi joomise ajal ja pakuti võimalust ületunde teha, mille eest saan kolm vaba päeva. Ohkasin aga sihukest võimalust ei saa ju käest lasta. Seega algas minu nädalavahetus alles esmaspäeval. Esmaspäev nokitsesin aias ja suurt miskit ette ei võtnudki, ehkki esialgu kavas kogu kambaga randa minna. Plikad korraldasid koolialguse puhul olengu. Teisipäev ilm ilus, kõik ülejäänud rahvas tööl, mis ma ikka kodus molutan, koerad autosse ja Awendasse.

Eksitav satelliitpilt 

Sõitsin väikese ringiga, sest tahtsin näha üht lähedal asuvat piirkonda, mis sati pildi järgi otsustades kujutas endast paljast graniitkaljut. Pidin sügavalt pettuma, sest kõik oli paksult metsaga kaetud, kaljut ei kusagil. Kummaline küll, ainus seletus et osa pildist oli tehtud talvel ja lehtedeta puud paljastasid maapinna, mis kahtlaselt kaljupinnaga sarnanes. Rand oli vaatamata ilusale ilmale tühi. Saime mõnusa liivase koha lebotamiseks, koerad uhasid jooksuga vette niipea kui rihma otsast lahti said. Vesi oli tõepoolest soe, ujusin ja sulistasin niisama kaldaääres. Kutsad ei lasknud kaugemale minna, pisem kippus koguaeg kaasa tulema.

Lugesin Scientific Americani, peesitasin niisama, jäin isegi tukkuma sügispäike selga silitamas. Ärgates tundsin rätiku vastu surutud ninas kusehaisu, kurat olin ilmselt rätiku pannud liivale just sinna kus mõni koer või kahejalgne millalgi põit kergendanud. Hais imbus läbi kuiva liivakorra alumisest kihist. Veidi eemale sikutades ja agaralt nuuskides võisin veenduda, et uus koht oli reostamata. Imelik et koerad mind sihukese paiga eest ei hoiatanud. Sättisin end nii ja naa aga uni oli läinud. Võtsime kerge eine, libistasin õlle ja panin koerad rihma otsa, et veidi randa mööda hulkuda. Omaette kummaline kui erinev aastate lõikes on järve veetase. Mõnikord pikk rannajoon, teinekord uuristavad lained kaldaäärsete puude juurte vahel nagu viimased kaks aastat. Veepiiril jäi silma põnev kivi, ei tea kas teine välgust pihta saanud. Pealispind mustaks kärsanud ja imetillukesed praod jooksevad kahest puutepunktist laiali.

Välgutabamusega kivi ?

Võtsime ette sama marsruudi, mis eelmine kord. Tundsin huvi kas ametimehed on mahajäetud telgiplatsil käinud. Kohale jõudes tabas paras üllatus. Telk oli kenasti püsti pandud, sodi veidi kokku lükatud aga muud kolu polnud puudutud. Magamiskott, mõlad ja külmkarp endisel kohal, hais oli igatahes kadunud. Täielik mõistatus, vaevalt üks kodutu sellises tsivilisatsioonist kauges kohas pesitseb. Pargivahtidest oleks nagu eeldanud, et mitte lihtsalt ei lükka sodi kokku ja ei pane telki püsti. Äkki on mingi geopeituskoht, samas miks peaks seal olema siis vettinud magamiskott. Pealegi eeldaks, et looduskaitsealal nii kaugele tihedasse metsa ronivad telgitavad inimesed oma prahti laiali ei loobi ja vedelema ei jäta, või on seda palju loota?

Ronisime koertega kaldaäärsetel kividel ja uudistasime metsas tärkavaid seeni. Isegi kukeseened olid esindatud, kahju et vaid ühes kohas. Hea meelega oleks kaasa korjanud, hea kodus sousti teha. Päikeseloojangut ära ei oodanud, sõitsime tavalisest varem koju. Ise jäin rahule ja koerad ka, olen juba selline, et vabal päeval ilusa ilmaga lihtsalt ei kannata linnas passida.