 |
| La Sportiva Tarantulace algaja ronimiskingad Sobivat suurepäraselt kuni V2 või 5.10 radadele |
Paus kahe ronimise vahel kippus nii kuradi pikaks venima, et endalgi tekkis kahtlus kas ikka see aasta jõuan uuesti. Ausalt öeldes oli üheks põhjuseks asjaolu, et mu esimene ronimise postitus nii positiivset vastukaja tekitas. Piinlik oleks kõigi netiavaruste kaasaelajate ja virtuaalsete plaksutajate ees boulderdamine vaikselt unustuse hõlma lasta. Kui midagi ette võtan, siis kas või kiusu pärast ei jäta pooleli, no vähemalt raske koha peal. Seda kipub küll juhtuma, et suuremad projektid jäävad toppama kui enamus keerulisest ja suurt vaeva nõudvast osast läbi. Koera saba ületamine tundub alati nii tühine, et pole vaja kohe teha ja lõpuks jääbki vaikselt oma aega ootama, eriti kui pidevalt silma ei torgi või kaasa ei nurise. Ronimise puhul olin piltlikult öeldes alles ettevaatlikult koera esimese käpa peale astunud. Samas on endal ikka tahtmist ka, ronimine alati põnevust pakkunud. Seega tegin pühapäeval järgmise triki: läksin ostsin ronimisekingad. Tagamõtteks teadmine, et oma kitsiduse juures tunneksin äärmiselt sandisti, kui olen raha kulutanud asjale, mida ei kasuta - sisuliselt siis maha visanud.
Paar päeva tegin teoreetilist ettevalmistustööd, lugesin netiarvustusi, blogisõprade soovitusi ja uurisin mida ning kus Toronto kandis saada. Üle neti ostmist isegi ei kaalunud, minu jala kuju juures oleks tegu lotovõiduga kui sobiv suurus tõepoolest mugavaks osutuks. Selge oli, et määravaks kolm komponenti tähtsuse järjekorras: sobivus jalas, algajaile või veidi edasijõudnuile mõeldud mudel ja hind. Värvi või esteetilise disaini peale ei kavatsenud aega kulutada (ok, no vist oleks ikka natuke aega kaalunud enne kui roosad või kuldsed jalga sikutanud 😝) Laupäeval põrutasin peale tööd ronimisvarustuse poode väisama. Viiest proovitud mudelist sobisid enam-vähem kaks, paraku mõnusama puhul polnud minu suurust. Ainult La Sportiva Tarantulace jäi veel proovimata. Pühapäev peale tööd sõitsin kesklinna, kus pidime Balti100 üritusest osa võtma. Paraku hüppasid kaasa ja lapsed alt ära. Kuna olin niigi hiljaks jäänud ja üksi ei viitsinud minna kasutasin võimalust, et lähedal asuvas MEC poes ronimiskingi proovida. Auto parkimine kesklinnas on igavene peavalu, õnneks leidsin koha pankrotti läinud pisipoe ees.
Esimesena saigi eelnimetatud La Sportivad jalga aetud. Personal oli siin oluliselt teadlikum kui mujal, tegu kooperatiivi tüüpi spets spordipoega, mis outdoors fanaatikute meeliskoht poodlemiseks. Pead olema ühistu liige, et miskit osta või laenutada. Number 44 paar oli liiga väike, tahtsin proovida 45 aga neil polnud seda, tõid 44.5. Algul tundus igalt poolt kübekene kitsas, paraku on teada et kandes venivad. Kui olin 10 minti jalas hoidnud ning poe seina peal proovinud tundusid päris head. Kusagilt ei pigistanud nii, et otseselt valus oleks, varbad kindlalt ninas. Isegi mu mõnevõrra suurem vasak jalg tundis end normaalselt. Selline seniteadmata asümmeetria selgus eelnevaid mudeleid proovides kui kõigil oli vasak papu kitsam. Olin sunnitud tunnistama oma jalgade erinevat suurust veidi tõenäosemana teooriana võrreldes kahtlusega kõigi tootjate salaliidus, mis valmistab meelega väiksemaid vasakuid jalatseid. Klienditeenindaja väitel pikkupidi ei pidanud rohkem kui kolmandiku numbrit järgi andma, laiupidi polnud probleemi, sest paeltega saad reguleerida just nii tihedaks kui tahad. Olid teised 95CAD (65 EUR) eest soodusmüügis. Seega rahuldasid minu kõiki kolme tingimust. Oranzh värv nagu kübe ere selles vanuses, aga kaasa ronimas ei käi, nii et loodetavasti ei kaota ma tema silmis stiilipunkte. Ta mul sihuke esteet, käskis viimane kord teatrisse minnes vana ja armsa kergelt luitunud ning ainult kahe auguga t-särgi viisakama nööpidega pluusi vastu vahetada😒
Seda ronimist vaadates võisin tõdeda, et tütar mul päris süldist polegi 👍
Kodus ei saanud rahu, kibelesin kangesti proovima vastseid papusid. Ronima tulid seekord ka kaks karatesõpra, seltsis lõbusam. Päevapilet maksab koos maksudega 26CAD aga soodukate kohta uurides selgus, et poolteist tundi peale avamist ja enne sulgemist saad poole hinnaga. Esimesest kogemusest teadsin, et üle selle aja ei jaksa ma niikuinii järjest ronida. Lisaks pakuti spetsiaalselt algajatele mõeldud soodsat programmi erinevate tehnikate õppimiseks nii sees kui väljas turnimiseks. Täitsa kaalumist väärt mõte ehkki väljas ronimise hooaega pole palju järgi jäänud.
 |
| Algasend valgel rajal |
Sikutasin tuliuued papud peale ning tegin soenduseks mõned algajate rajad. Need on muidugi suht lihtsalt ronitavad aga just head selleks, et liigesed ja musklid käima saada. Spets soendusharjutustega ei viitsinud jännata, niikuinii sihukestele radadele ei kipu, mis eeldavad hullu jõudu või paindumist. Olen ka piisavalt soliidses eas, et pole piinlik alla potsatada kui enam kinni ei jaksa hoida.
Läksin edasi V0 ja V1 peale. Kurb lollust tunnistada, aga minu probleemiks on endiselt mõtlemisoskus. Vaatan rada ja mõne aja pärast nagu saan aru kuidas võiks ronida. Rajal olles selgub, et teooria ja praktika on kaks ise asja. Vahel muidugi vaatan kui vasikas ja üritan väita tütrele, et seda V0 rada pole võimalik ronida 😬, kindlasti on mingi nukk ära kukkunud. Lobisemise asemel astub laps seina juurde ja libiseb sellest lõdvalt üle. Ahsoo, nojah, ma ei mõelnud et selle nuki peale võib ka astuda 😝Sihukesi AHAA! momente kipub pea iga raja juures rohkem kui üks olema. Ega miskit muud kui nõuab kogemust ja teiste ronijate vaatamist,
 |
| Pane vasak jalg ülemisele nukile Et nagu päriselt või ??? 😧 |
 |
| Naerulagin, ei sellele kus käsi 😂 Kurat, natu selgemaid juhendeid paluks |
Toda rada ei jaksanud ikka teha, millelt esimene kord alla sadasin. Ainus vabandus, et selleks ajaks olid käed juba veits väsinud kui proovima läksin. Tütar läks suht ludinal üles vaatamata libastumisega seotud ripnema jäämisele.
Kui mitme raja juures tuli tunnistada enda oskamatust ja jaksu puudust siis ligi hiilima hakkavat frustratsiooni aitas peletada paar õnnestumist. Märkimisväärseimateks ühe V2 raja ronimine esimese raksuga, millega tütar hakkama ei saanud. Mind aitasid kaks asjaolu, käte suur haarderaadius ja pikkus. Viimase peale sirutades ulatasin tipunukist kahe käega kinni võtma. Teine saavutus oli ilma märgistuseta rada, mille kallal paljud kurja vaeva nägid. 
Isegi osavad ronijad potsatasid korra alla enne kui üles said. Mul võttis 4 katsetust kui stardinukkidelt kukkumisi mitte arvestada. Tollel rajal võisin jällekord veenduda tõsiasjas, et tähtis pole mitte jõud ja isegi painduvus vaid oskus enda keha õieti paigutada ja nukkidest õigest kohast õige nurga all kinni võtta jalgade sättimisest rääkimata. Tõenduseks fakt, et neljandal katsel edukalt rada läbides ei tundunud see sugugi raske ja vaatamata väsimusele oleksin võinud edukalt viiendal korral kiireminigi minna. Vasakul ülemisel pildil enne seljalt rinnale pööramist. Parempoolsed kaks pilti näitavad kuidas valesti (ülemine) ja kuidas lihtsalt õieti (alumine) pööret teha - keha kaugus seinast äärmiselt oluline.
Targema ja kogenuma õpetuse all on ikka palju lihtsam ronida.
Hinge jäi kripeldama V1 rada, mis tegelt suht lihtsalt ronitav kui õigeid võtteid kasutada. Üks täiesti normaalses tavakodaniku vormis neiu tegi selle teisel katsel kenasti ära. Ilmselgelt oli tal kätes vähem jõudu aga jalgade töö ja kehahoid kompenseerisid käemuskleid rohkem kui küllaga. Hiljem nägin teda turnimas mitmel raskemalgi rajal kuhu mul momendil asja pole. Tütar ju kah tegelt jõu poolest minuga ei konkureeri aga samas murrab edukalt V4'de ja vist isegi mõne V5 peal. Vigastustest vaid venitatud jalalaba (hüppasin liiga kõrgelt alla) ja murdunud küüneots. Lihaseid oskasin seekord paremini hoida, vasak käsi annab veits tunda aga käevarre sisekülje lihased ainult natu valusad, nagu näha saan edukalt juba järgmisel päeval arvuti taga klaviatuuril toksida. Korra küll viimasel ronimisel kiskus käsi krampi, aga veidikese raputamise peale (mida ka videolt näha) sain edasi minna.
Mul tekkis küsimus kuidas ja mille alusel radade raskust määratakse. Googeldasin: oops, olen avanud Pandora laeka. Reitingu süsteeme nii hullult palju, jääb mulje nagu iga piirkond kasutaks oma. Mingid võrdlustabelid olid antud, kopeerisin siia kergema otsa mõlemast: paremal bouldering ja all üleüldine. Põnev teada mille alusel reiting antakse, mulle näiteks tundus, et osasid madalama numbriga radasid hõlpsam ronida kui mõnda teist kõrgemini märgistatut. Saan aru, et tegu subjektiivse hinnanguga ja seosega erinevate inimeste tugevate ja nõrkade külgedega, aga ikka oleks huvitav teada. Tundub, et ronijate hulgas (vähemalt algajate) sama värk mis karates (millise raja oled roninud, mis värvi vöö saanud). Alles kogenuna mõistad, et vöö värvist on palju olulisemaid näitajaid. Ah jaa, oleks peaaegu unustanud, nii 20 kg vähem kaaludes võiks vist isegi V4 rada proovida😝
Sportiva kipub ca nädala ajaga ühe numbri jagu venima ja paari kuuga ehk suisa kaks - mul on muud sussid nr 37/36, Sportivad nr 35, esimesed nädal aega ebamugavad, aga siis istuvad kenasti. Kusjuures minu esimesed sussid olid just Tarantulace, mida sina ei tahtnud, nii et eks igaühele oma. :D
ReplyDeleteAga selle järgi muidugi hinnatakse küll. Enamasti päris otse küsima ei tulda, aga näiteks kohe torkab silma, kui on näha, et inimene on laenusussidega, aga tehnika on olemas, ja siis küll küsitakse ääri-veeri, kust sa pärit oled, sest eks kõrvalt on ju näha, kas inimene on trennis esimest korda või ilmselgelt paar aastat asjaga tegelenud (nagu sina saad aru, kas inimene on varem ka tatamile astunud). No ja kui pikemalt jutule saad, siis ikka küsitakse, mis su flashtase ja projektimistase on (st mis taseme tavaliselt esimese katsega ära teed ja mille välja võidelda suudad).
Aga täitsa ägedad videod, lahe vaadata.
ReplyDeleteOot, ma vist kusagil väljendusin uduselt, sest tegelt ostsin just need pildil olevad oranzhid La Sportiva Tarantulaced. Esimese ronimise põhjal otsustades vist liiga mugavad, mida väljendas asjaolu, et 3 tunni jooksul ei pidanudki jalast võtma :P Tütar sikutas enda oma aasta vanad iga paari ronimise vahel maha, et jalg puhkaks.
ReplyDeleteKui nad nüüd nii hullult venivad (ehkki ma hästi ei kujuta ette kuidas üle varvaste ja kandade ühes tükis täiskummist tald saaks pikemaks venida) siis pean vist kuu aja pärast susse ja villaseid sokke all kandma hakkama ning papud teibiga jala külge kleepima :D Aga pole hullu, mugavus on ka miskit väärt ;)
Videot teen lootuses, et kunagi saab neid kerge muigega vaadata kui muuseas ainult käte abil fläshin Vee kaheksat nagu üks palja ülakerega Tarzani sugulane kõigile soovijaile demonstreeris. OK, see oli nali, ma ei hakka eesmärki seadma. Ronin rohkem enda lõbuks, aga ei saa salata, et mingi uue numbri saavutamine kõdistaks enesetunnet ;)
Ah, ma ei ühendanud üldse ära, sest minu omad olid teist värvi. Ma leian, et esimesed sussid võivadki mugavad olla, peaasi, et jalas ei loksu.
ReplyDeleteAga sa tuletasid meelde, et mul on ka juutuubis paari aasta tagused ronimisvideod ka, pean minema vaatama, kas võtavad näo krimpsu. Endal on hetkel tunne, et kuna paar viimast aastat on areng pigem aeglane olnud, siis ilmselt mitte.
Aga eks uued numbrid on alati kenad ja salaeesmärgid alati tekivad. Ja teine asi in see, et enda jaoks on nii nauditav see heas votmis olemine, kui suudad järjest ära teha mitu liigutust, mis alles eelmisel nädalal rasked olid.
ReplyDeleteLugesin su postitusest, et kahjuks oled vanadest videotest ilma jäänud. Võrdluseks on alati hea vaadata, endal näiteks 10 aasta vanuste karate või suusatamise videote puhul tuleb hea tunne, et ka selles vanuses võib areng toimuda, ei maksa veel meest maha matta :P
ReplyDeleteTõsi jah, vormis olek tekitab mõnusa surina. Isegi õhtul peegli ees ei pea hambaid pestes pilku üle püksivärli punnitava kõhu pealt ära keerama :D
See on muidugi ka kena, kui vaatad iseennast peeglist ihaldavalt nagu Johnny Bravo, aga hetkel mõtlesin ma siiski seda head ronivormi, kui lähed seinale ja asi, mis eelmisel nädalal oli raske, tuleb seekord mängleva kergusega. Mul on hetkel näiteks üks projekt (mida ma kahjuks ilmselt ei saavuta, sest homme viimane kord proovida sellel seinal, enne kui uued rajad peale tulevad), kus esimene kord ei saanud algasenditki normaalselt voetud, teisel korral jõudsin keskele, eile (kolmandal korral) aga mõtlesin kõik liigutused peale ühe välja. Ja see on megahea tunne, kui pusid ja pusid ning esiteks suudad iseenda jaoks õige beeta välja mõelda ning teiseks ka selle ellu viia.
ReplyDeletePeegli lause taga oli :D Aga tõsi, et lahe tunne kui peale mitut proovimist raja ära ronid. Ma sain maitse suhu selsamal rajal mis videol. No näed kui pisikesest asjast võib palju rõõmu olla. Justkui lapsel kes esimest korda ulatab laualt tassi maha ajada :P
ReplyDelete