 |
| Puhka rahus esimene ja kardetavasti mitte viimane usuviha ohver Eesti Vabariigis 21 sajandil |
Kas nii algabki inkvisitsiooni hiiliv tagasitulek. Lugesin FB postitust Otepää kivilabürindi kohta ja ei suutnud uskuda, et tegu pole libauudisega. Kurat küll, millisel sajandil ja mis riigis me elame. Keskajal tõepoolest põletati isegi Eestis nõidasid ja Taliban lasi hiljuti dünamiidiga ÜRO maailmapärandisse kuuluvaid budistlikke kujusid õhku. 21 sajandi Eestisse ei sobi minu nägemuse järgi kirik ja ametnikud kes salamisi hävitavad objekte, mis nende maitsele ei vasta. Põhjenduseks olevat toodud saatanaga seotus ja asjaolu, et endisel hiiemäel asunud labürindi juures pidi kord aastas esoteerikute kokkutulek toimuma. Kas ristiusu jumal on tõepoolest nii väeti, et kardab käputäie maausuliste, või kes iganes nad on, loitsumist.
Või on tegu üleüldise poliitilise suunamuutusega. Äkki ma teen kellelegi liiga oma ennatlike oletustega, kuid sealkandis on EKRE'l tugev toetus. Ehk tahtis mõni vallaametnik initsiatiivi üles näidates endale kannuseid teenida. Eks kohalikud võimumehed aimasid, et avalikult labürindi lõhkumine võiks tekitada rahvas protestimeelt, seega korraldati asi kiirelt ja ööpimeduses. Tee või tina aga nõukaaeg tuleb meelde.
Kõige naljakam, et antud objekti pilt ja tutvustus on endiselt (ilmselt küll mitte väga kaua enam) üleval nii Otepää enda veebilehel kui "Puhka Eestis" turismi infos. Puhtinimlikust aspektist on tegu äärmiselt räige ja hoolimatu teoga, sest labürint oli inimese elutöö, kellele kirikute juhtkonna poolt alles kaks aastat tagasi lubati: pole probleemi, kõik jääb nii nagu on. Tüüpiline usuinimeste silmakirjalikkus.
Lõpetuseks tahaks rõhutada, et ma pole mingi usuvoolu toetaja, kuid Eesti rahva põliste hiite ja muistse pärandi vastu tunnen siiski austust. Kõige enam häirib, et kirik peab ennast Estis ainukese tõe kuulutajaks ja leiab, et selle nimel on neil õigus lõhkuda teiste püstitatud objekte. Seda heaks kiites või isegi lihtsalt vastu hakkamata aksepteerides näitame, et pole kuidagi paremad kui Talibani terroristid kes Afganistanis märatsevad.
Järgmiseks hakkame lõhkuma antiikkujusid, sest sellist ebamoraalset alastust ei saa kannatada, Harry Potteri ja Videviku Saaga raamatuid juba Poolas põletati, ega vist palju kulu aega kui efektiivsuse mõttes ka mõne nõia raamatulõkkele küpsema sätime.
Loodan, et organiseeritakse rahvaalgatus labürindi taastamiseks ja vajadusel selle alla kuuluva maa ära ostmiseks või uue sobiva koha leidmiseks. Selle jaoks oleksin hea meelega valmis annetama näitamaks ülbetele ja hoolimatutele valla ja kirikuametnikele kätte nende koht. Liiga laisk olen aga hakka või satanistiks kiusu pärast :D
täiesti kõrvaline täpsustus: keskajal (vähemalt mitte "päris" keskajal) ei põletatud nõidu, vähemalt mitte avalikult, sest ametlik doktriin ei tunnustanud, et nõidumine oleks üldse olemas; isegi kui külarahvas väitis, et keegi olla nõid (või kui keegi oleks ise enda kohta sellise jutuga tulnud, et on nõid), oleks kirikuvõimud öelnud, et ah, mingi külahulluke lihtsalt.
ReplyDeleteNõiaprotsessid läksid lahti keskaja üleminekuajal uusajaks (segastel muutuseaegadel muutuvad inimesed paranoiliseks. vt ka praegust vandenõuteooriate lokkamist) ja Eestis oli selle kõige hullem periood nn "heal Rootsi ajal" ehk 17. sajandil.
See on üks neist ceterum censeo'test, mille tegemise vajadust ma aeg-ajalt tunnen, sest seda "keskaja nõiajahi" juttu korrutavad ka väljaanded, mis pretendeerivad ajalooteadmiste jagamisele.
Väiksemas mastaabis jura, mis ei tea kust levima on hakanud (nt "keskajal kanti nii pika ninaga kingi, et nina tuli ketiga sääre külge panna" ja "viktoriaanlik korsett nööriti nii tihedalt kinni, et mõni murdis oma ribid katki"), on ka, aga see nõiajutt on kõige tavalisem.
Tänud täpsustuse eest. Hea näide kuidas "üldtunnustatud veendumused", mida ei tule pähe kontrollidagi, vääraks võivad osutuda.
ReplyDeletema murran pead, kust see konkreetne tulnud on - üks põhjus võib olla see, et keskaja ülemine piir on ise eri maades eri kohas ja seetõttu ujuv mõiste (kui Le Goffi pika keskaja mõistest lähtuda, siis on muidugi kõik kuni enam-vähem 19. sajandini välja, aga see ei ole just peavoolu seisukoht). A võib ka olla, et on udune teadmine, et keskajal olid koledad hukkamisviisid, mida kasutati mh ideoloogilistel alustel - ja siis pannakse nõidade põletamine lihtsalt sellega ühte patta - unustades, et ega need koledad hukkamised uusaja tulekuga ära kadunud.
DeleteMeinstriim-ajaloos vist ongi nõiaprotsesside algus - või laiemalt see, et nõidusesse uskumine muutus ametlikuks, mitte polnud enam mingite matside ebausk - üks keskaja-varauusaja piiritähiseid. Õigemini - mitte üksi, vaid osana kogu sellest ärevusest ja süngusest, mis sellele üleminekuajale langes. Kliima jahenemine, ikaldused, taudid - no ja siis hakati süüdlasi otsima. Pluss see häda, et kui rahvastik kokku varises, tekkis tööjõupuudus igas sfääris, sh kõrgemates ametites ja vaimulikus seisuses. Tähendab, preestriks hakati erinevalt keskajast võtma ka harimatuid tölle. Lugesin hiljuti, et just tollel segasel tööjõupuudusega ajal pandi alus literaalsele piiblitõlgendusele (mida praegu on USAs üllatavalt palju), sest sellistel suvalistel pappidel ei olnud enam korralikku haridust. Keskaegses skolastilise klaaspärlimängu keskkonnas oleks sellised välja naerdud.
Võin vaid rääkida enda kui ajaloo alal diletandi mõttekäigust. Kui mingid väited pole just karjuvas vastuolus loogikaga siis pikemalt ei mõtle. Nõiapõletamise puhul tekib esimene seos Hispaania inkvisitsiooniga, mis minu arust oli keskajal. Wikipeedia alusel nõidade põletamise kõrgaeg 17 sajand ehk siis algas 1609 Baskimaal. Sama allikas väidab, et keskaeg defineeritakse 5-15 sajand. Seega on probleem minu ignorantsuses ajaloo baastõdede koha pealt :( Kaldun arvama, et enamus inimesi seostab "pimedat keskaega" inimliku ignorantsuse ja vaimupimedusega. Renessanss kattub alguses alates 15 sajandist uusajaga ja nõidade põletamisega :P Minu ainukeseks õigustuseks asjaolu, et loogiliselt nagu ei tohiks seostuda valgustusaeg nõidade põletamisega. Samas Giordano Bruno põletati 1600 ja Galileo pääses napilt kolmkümmend aastat hiljem, mõlemad valgustusaja tegelased. Raputab Bruno tuleseme tuhka pähe ja lubab edaspidi enne "enesestmõistetavate faktide" avaldamist algallikaid kontrollida ;)
DeleteHispaanias - nagu üldse Lõuna-Euroopas oli kusjuures võrdlemisi vähe nõiaprotsesse. Enamik olid protestantlikel maadel. Nähtavasti olid inkvisiitorid haritumad inimesed, aga ega nõiajaht sellistes kindlalt katoliiklikutes maades üldse eriti populaarseks ei saanud. Üldse oli hisp. inkvisitsioon osalt justkui kuningavõimu käepikendus, nemad ründasid eelkõige kõiki, kes keskvõimu ohustasid. Nii et hisp. inkvisitsiooniprotsessid meenutavad pigem hilisemaid poliitilisi protsesse.
DeleteNõiajaht oli seevastu rohkem rohujuuretasandi algatus, millega kirik põhjapoolsetes maades kaasa tuli. On teada, et mõni tapeti nõiduse ettekäändel ka keskajal ära, aga toona oli see eraalgatus, mida kirik taunis kui ebausku.
Bruno hukkamine oli minu arust aga mõnes mõttes justkui keskaja järellainetus, nii et tema koha pealt sa väga ei eksigi. Ses mõttes, et tema hukati ketserluse süüdistusega ja ta ka ise oli üsna valmis oma usuliste peavooluvastaste vaadete pärast märtriks saama - nii et ta oli ka ise justkui keskaja tüüpi inimene. Aga noh, Itaalia oligi selline teistmoodi koht. Nõidu nad seal erinevalt Põhja-Euroopast eriti ei jahtinud, konfessioonidevahelisi ususõdasid ei pidanud, see-eest pidasid vanakooli usutülisid, mis segunesid aeg-ajalt kohaliku pisipoliitikaga.
Renessanssi samastan ma aga viimasel ajal uusajaga üha pikema hambaga. Esiteks ei ole väljaspool kunagist Rooma impeeriumi üldse alust otseses mõttes renessansist rääkida, sest mida neil ikka taassünnitada oleks olnud (kuigi eks mujalgi üritati end Roomaga siduda). Siis on veel Le Goff oma pika keskaja kontseptsiooniga, mille järgi keskaeg oli üks pikk aeg kuni 18. sajandi keskpaigani, mida iseloomustavad perioodilised renessansid (alates Karl Suure renessansist kuni valgustuseni välja). Ta peab seda kunagise kuldajastu juurde pöördumise iha (mida renessanss ju tähendab) olemuslikult keskaegseks nähtuseks, millele vastandub tööstusrevolutsiooni progressiusk.
Ma olen muidugi ka diletant nagu paljudel muudelgi aladel.
valgustusajast - valgustusaeg kitsamas mõttes on siiski hilisem, kui see, kuhu "renessanssi" paigutatakse. See on see varauusaja viimane ots enne 19. sajandit ja siis hakkasid tõesti nõiaprotsessid juba vähenema ja hukkamiste julmus hakkas inimesi kiirenevalt häirima - kui Louis XV-le atendaadi tegija piinamist vaadati juubeldades pealt, siis Louis XVI ajal kaelakeeafääri segatud naise piitsutamist peeti juba julmaks ja koledaks vaatepildiks. ja kuigi 18. sajandi Inglismaal oli neljastamine veel ametlik karistus (kuni 19. sajandi kolmanda veerandini), siis praktikas poodi hukatavad enne neljastamist korralikult üles.
DeleteHilisekeskajal alguse saanud humanism hakkas ühesõnaga mõnesaja aastase lõtkuga massidesse jõudma (kuigi ilmselt on sellel rohkem pistmist keskvõimu tugevnemisest tingitud afektikontrolliga kui selliste filosoofiliste vaadete laienemisega).
Ma arvan, et kellelegi kättemaksuks pole mõtet vist annetada. :)
ReplyDeleteKättemaks pidada olema ainus maks mis kommunismi ajal alles jääb nagu meie parteiajaloo dotsent armastas rõhutada :D Rahvas räägib, et pidada lisaks veel äärmiselt magus olema ;)
DeleteSee kivilaotis ei olnud ju iidne hiis, mida tulnuks erliselt kaitsta. Saan aru, et mosaiik oli omaniku loata tehtud kirikule kuuluvale maale. Metsa ja pühasid puid hävitatakse nii, et laastud lendavad. Selle vastu peaks üles astuma!
ReplyDeleteSelle jaoks küsiti luba. Paar aastat tagasi käidi isegi kõrgemate kirikuisade juures üle küsimas, kas ikka säilitatakse, ning saadi jah vastus. Ei olnud iidne hiis, on lihtsalt endine hiieala. Kirikute puhul on ju teada, et nad võtsid üle kohalike kombeid, pannes need kiriklikku kuude ning ehitasid oma pühakodasid sinna, kus inimesed harjunud oma jumalaid kummardamas käima. Ega kirikuisad rumalad ei olnud ;-)
Delete