Radikaal-Liberaal

Hakkasin mõtlema kuidas oleks kõige sobivam enda poliitilisi veendumusi liigitada. Ma ei kuulu ühegi tuntud grupi alla, ehkki erinevatel teemadel on ühist selle või teisega. Kõige rohkem on ehk sarnasust liberaalidega, aga ka nendega õnnestub raksu minna kuna olen liialt “liberaalne”. On äärmus parempoolsed ja äärmus vasakpoolsed aga äärmusliberaalidest pole ma veel kuulnud. Hmmm… äkki ongi sobivaimaks definitsiooniks radikaal-liberaal, lühendatult lihtsalt radliber. Teises järjekorras ei sobi hästi, poliitiline liikumine nimega “libe radikas”😁 jääks kohe naljameestele hambusse.

Radiliberitele on kõige olulisem vabadus, nagu juba nimest võib välja lugeda. Siin lähenevad vaated anarhistidele, vahe vaid selles, et päris ilma riigi, valitsuse ja võimuorganiteta hakkama ei saa. Igaljuhul peaks olema riigi sekkumine kodaniku tegevusse minimaalne. Sõnavabadus peaks olema samuti maksimaalne ainsa erandiga, et üksikisiku või grupi vastasele vägivallale üleskutsumine on keelatud. Erinevalt praegusest korrast lubaks asju nimetada just nii nagu meeldib ilma muretsemata, et see võiks kedagi solvata. Samuti ei peaks vajalikuks varjata statistikat, mis heidab varju ühele või teisele grupile. Inimestel on õigus saada objektiivset infot. Ei pea ka õigeks valjuhäälsete vähemuste riiklikult soosivat poliitikat.

Majanduslikust vaatevinklist pean õiglust kõige olulisemaks. Ainult proportsionaalne tulumaks on õiglane, kõigil sama protsent sõltumata sissetulekust. Kes teenib rohkem, maksab rohkem ja saab proportsionaalselt puhtalt pihku rohkem. Teoreetiliselt oleks muidugi kõige õiglasem võrdne tulumaks (poes on ju kaupadel kõigile võrdne hind), paraku tegelikkuses see läbi ei läheks. Palga määrab nõudmise ja pakkumise suhe, mitte mingi riiklik direktiiv. Üksikisik vastutab oma valikute eest nii eriala kui palga osas. Riigieelarve tasakaal tagab kindluse ja stabiilsuse sama moodi nagu üksikisiku eelarve puhul. Laenu võib võtta vaid projektide rahastamiseks, mis toovad sisse rohkem kui on laenu protsent ja tagasimakse.

Haridus tasuta ainult Eesti kodanikele kuni ülikooli lõpuni välja, ülejäänud maksavad täie rauaga (paljudes riikides on välisõppurid finantsiliselt "diskrimineeritud", sest haridussüsteemi toetavad kohalike maksud). Arstiabi laias laastus nagu praegu, tasuta põhivajadusi rahuldav üldrahvalik eksisteerib kõrvuti tasulisega. Igasugu töötuse ja sotsiaaltoetused vaid "ellujäämise" tasemel ergutamaks kodanikku tööd otsima ja leidma, mitte toetuste najal vegeteerima.

Välispoliitikas läänesuund rõhuga NATO'le ja Euroopa Liidule kusjuures Eesti huvid on alati esikohal. Eesti huvid tähendavad ka seda, et aeg-ajalt vaja osa võtta missioonidest või projektidest, mis otseselt meid ei puuduta aga annavad alust hiljem vajadusel ise abi küsida ja saada. Keegi ei taha teha tegemist tüübiga, kes ainult võtab aga ise ei panusta. Põhimõtete eest seismine sealjuures realistlikuks jäädes. On selge, et esimese vabariigi aegsete piiride taastamise nõudmine on mitte ainult ebarealistlik vaid ressursside ebaefektiivne kasutamine, rääkimata äärmiselt ebarealistlikust ja ohtlikust võimalusest, et saamegi need alad Trooja Hobusena tagasi.

Ma rohkem ei viitsi jahuda, ilmselgelt tegu naiivse ja teostamatu platvormiga, aga huvipakkuv mõtteeksperiment sellegipoolest.