Elu nagu kaardimäng

Kerisin varakult kaasa kõrvale voodisse aga und ei tulnud. Temake jäi mõne minutiga nohinal tudile, minul keerlesid igasugu mõtted peas ringi. Allkorrusel aega veetev noortekamp ei aidanud oma mõmina ja naeruga uinumisele sugugi kaasa. Olin just lugenud Ritsiku vanaduseteemalise postituse rekordilist kommentaariumi, autos kuulanud dvd pealt raamatut juhuslikkuse osast nii universumi kui inimese elus. Tolle raamatu viimases peatükis räägiti teemast, mille üle juba noorukina olin mõtteid mõlgutanud: sündmuste ja nende kombinatsioonide tõenäosusest ja tuleviku etteennustamise põhimõttelisest võimatusest. Järsku lõi pähe mõte: Elu on nagu kaardimäng: sulle jagatakse kaardid kätte aga ise pead otsustama kuidas ja millal neid kasutad. Esialgu mõtlesin, eks homme blogistan, aga uni läks ära. Panin vaikselt riidesse, kobisin suurde tuppa, korkisin mõtteteravuse ergutamiseks õlle ja avasin läpaka kaane.

Tegelikult on elu pidev kaardimängude jada kusjuures igal hetkel on mitu partiid paralleelselt käimas. Edukuse valemiks on osata tähtsad partiid vähemtähtsatest eraldada ja oluliste juures käesolevate kaartidega maksimaalne tulemus saavutada. Kaardimängu analoogia on minu arust parim seetõttu, et ühendab endas nii juhuslikkuse kaartide näol mis sulle jagatakse (võib ka õnneks nimetada) kui enda panuse mänguoskuse kujul. Saatusele ei jää siin mingit rolli, sest inimene saab ise võimaluste piires mänguoskuse kaudu kujundada tulemust justnagu päris elus. Ka Keenia päritolu isaga on võimalik saada USA presidendiks või rikka ja kuulsa inimese lapsena narkarina end surnuks sõita. 

Iga inimese elu algus on puhas ebavõrdsete võimalustega loto, seda nii väiksemal määral munaraku poolest kui palju suuremal määral seemne poolt. Millised kaks konkreetset edukalt ühinevad miljarditest miljarditest võimalikest kombinatsioonidest. Ebavõrdne seepärast, et osadel rakkudel on elujõulisuse, kiiruse, ... jne ... tõttu eelised võrreldes teistega. Samas mängib õnn, õigel hetkel õiges kohas olemine, otsustavat rolli. Ei maksa ka unustada juhuse teist äärmiselt olulist osa: kes ja kus su vanemad on. Need kaardid saad sa pihku sel hetkel kui oled eostamise loto võitnud, tänapäeva maailmas on nad väga tähtsad kogu edasise elu mõttes. Ema kõhus kasvades on titt suht passiivne, tema eest mängib oma valikutega ema, kellest suurel määral sõltub kas ja kui heas konditsioonis laps sünnib. Ka väikelapse eas tehakse tema eest otsuseid, laps saab kaardid aga tema eest mängivad enamasti vanemad ja teised täiskasvanud.

Mida vanemaks laps saab seda rohkem on ta suuteline ise mängust osa võtma. Vanemad õpetavad mängu reegleid aga tihtipeale otsustab laps ise kas neist kinni pidada või mitte. Elu mängus on reeglid karmid: nende rikkumine või halb õnn võivad kaasa tuua indiviidi jaoks pöördumatult halbu lõpplahendusi kaasaarvatud eksistentsi lõpp. Vanemate eesmärk on võimaluste piires vähendada halva õnne tõenäosust ja õpetada oma järeltulijat võimalikult osavaks mänguriks elus. Tavaliselt hakkab kahekümnendate alguses inimene iseseisvalt partiisid mängima. Valib eriala millega tegeleda, asukoha kuhu elama minna, partneri kellega oma geene järgmistele põlvkondadele edasi anda, otsustab riskikäitumiste üle, ... Selles vanuses tehakse hulk määravaid otsuseid ja võetakse tähtsad tihid või hoopis mängitakse end lõhki või ei lööda trumpi õigel ajal lauda.

Kolmekümnendates ja hiljemgi on küll võimalik mahamängitud seisusid heastada aga mida edasi seda raskem. Positiivseks momendiks on vanemaks saades kogemuste pagasi kasvamine ja tänu sellele ka mänguoskuse paranemine. Samas on enamuse inimeste jaoks neljakümnendateks üldine suund määratud, elutee kulgeb suht ühtlases tempos ja sujuvate pööretega ilma järske kurve tegemata. Kassapidajast ei saa advokaati või kaevurist täheteadlast, need rongid on pöördumatult läinud. Samas võib igaühele, kes loto pileteid ostab, naeratada finantsiline õnn. Loto ja kasiinode oluliseks klientuuriks on inimesed, kes kaotanud lootuse tavaliste meetoditega rahuldavat elatustaset saavutada ja soovivad elupokkeris ässade neliku tõmmata pööramata tähelepanu nende üle irvitavale tõenäosusteooriale.

Viiekümnendateks peaksime olema saavutanud enam-vähem ühtlase ja kindla positsiooni. On see siis suurfirma direktoritoolis lösutamine, eriala spetsi positsioon, oskustöölise amet, elupõline jäätisemüüja või kodutu joodik. Üritame sellest kinni hoida mis on ja pensioniks valmistuda. Edasi tuleb penskaripõlv, mis algab sõltuvalt asukohast ja erialast kusagil 50 ja 70 vahel. Kuidas see kulgeb sõltub suurel määral enda varasematest otsustest aga jällegi tuleb mängu kaardimoor, seda eriti tervise koha pealt. Näiteks vähi põhjused olevat umbkaudu kolmandiku osas pärilikud (mis kaardid said sündides pihku), kolmandiku osas seotud keskonnaga (saaste, toit, kemikaalid, ...) ja kolmandiku osas alluvad puhtalt juhusele. Nagu näha saad ise mingil määral kontrollida vaid keskmist kolmandikku, ülejäänud kaartidega pead lihtsalt leppima. Siit tulevadki lood: a la tüüp tegi terve elu sporti, ei suitsetanud ega joonud aga vähk võttis enne viiekümnendat, teine tõmbas kui korsten 90'ni. Täiesti võimalik, sest tervislike eluviisidega vaid vähendad hulga haiguste riski (rääkimata oluliselt kõrgemast elukvaliteedist), kuid ei kaota seda.

Räägiks mõningatest juhustest ja mängudest, mis elukäiku kardinaalselt muudavad. Eks meil kõigil on seda juhtunud, vahel mõistsime takkajärgi vahel aimasime kohe enamasti tegelikult ei tea millise olulise sündmuse tühine otsus esile tõi või ära jättis. Üheks minu elukäiku oluliselt muutnud juhuseks oli malevasõbranna pulmas liigselt pidutsemine, mistõttu ei jaksanud järgmine päev end sõjakomissariaati kohale vedada. Pinginaaber oli kohusetundlik ja võeti nõukogude armeesse, mina pääsesin, sest ülejärgmiseks päevaks oli kvoot täis, sain veerand tundi sõimata ja saadeti koju. Tähtsaim plaanitud närviline panga peale turakapartii oli NL'st jalga laskmine. Kaasaga kokkusaamises oli nii juhust kui plaani - kokkuvõttes kindlasti kõige olulisem otsus elus. 

Tahaks pöörata ka tähelepanu pidevalt toimuvatele kiirpartiidele, kus sulle visatakse viis kaarti pihku ja pead sisuliselt momentaalselt otsustama panuse või kaartide lauda viskamise. Lihtsamad otsused võiks tuua liiklusest: kas või kiirteel reavahetused. Otsuse teed oma parema äranägemise järgi, positiivsele tulemusele aitab kaasa nii kogemus kui külm närv, samas ei saa lolli juhuse osa alahinnata. Kokkuvõttes teed iga päev kümneid või sadu reavahetusi, kunagi ei tea millise tegematajätmine oleks võinud edasise arengu korral avariini viia. Kindlalt tead vaid seda, mis viis. Täna näiteks tegime teadliku riskimaandamise otsuse. Noorem laps tahtis sõbrannaga läbi Toronto kiirteed pidi Eesti Majja sõita. Poleks probleem aga ta sõidab vaid paar korda kuus mõne kildi karate trenni, viimati oli kiirteel sügisel kui eksamit tegi. Leidsin, et seoses kogemuse vähesuse ja aegumisega pole riski väärt, kaasa läks kaassõitjaks kõrvale.

Kokkuvõttes on iga inimese eksisteerimise tõenäosus nii lähedal nullile kui olla saab. Seega tuleb hinnata seda harukordset vedamist elulotos ja kätte mängitud kaarte maksimaalselt ära kasutada. Kui midagi ei lähe nii nagu loodate või tahate ei maksa süüdistada saatust. Kas ei osanud ise hästi mängida või olid kaardid käes nadid. Ennast on mõtet siis süüdistada kui kaarte lauda visates ei proovinudki mängida vaid lootsid ainult heale õnnele. Elu pillub pidevalt väiksemaid või suuremaid kaikaid kodaratesse, ole tähelepanelik ja hüppa õigel ajal üle nagu arvutimängus. Kui lendadki pikali aja end uuesti püsti ja kulge edasi. Teisest küljest soodsat võimalust tuleb osata ära tunda ja sellest ilma kõhklemata kinni haarata.

Lõpetuseks tõsiasi et saatuse muudavad põhimõtteliselt võimatuks füüsika seadused (kvantmehhaanika): isegi ühe elementaarosakese asukohta ja impulsimomenti pole võimalik samal ajal määrata. Objekte saab kirjeldada statistiliselt mis muudab tuleviku absoluutse täpsusega määramatuks.