Praeguseks olen oma kolm kuud töötanud õhtuses vahetuses. Kui algul olin üsna pahur, et mind seoses ametiühingu reeglitega hommikusest välja puksiti siis nüüd nii harjunud, et kui olekski võimalus pole mingit soovi hommikusse tagasi minna. Inimesed vaatavad olukordi kui pooltühja või pooltäis veeklaasi, mina näen õhtust vahetust kui kolmveerand täis õllekruusi 😉
Iga päev võin sisse magada just nii pikalt kui tahan. Täna põõnasin poole üheksani, liigutasin autot, lasin koerad momendiks välja ja viskasin korraks tukkuma. Vahtisin unenägusid, uuesti avasin silmad pool kaksteist. Und tuli kokku üle 11 tunni. Kaasale mainisin, et sellise penskarielu vastu pole mul miskit. Enne hommikusööki tegin ärkamiseks kodudojos natu trenni ja viimase kuu tavapärase neljakildise jooksuringi.
Poole üheks sain valmis meie hommikueine, mida peaks ajalise korrektsuse mõttes "brunchiks" nimetama. Ajutise liikumispuudega kaasale praemuna, endale krõbinad banaani ja piimaga kruusitäie kohvi kõrvale. Einestamise ajal viisin end lamamistoolis lesides läpaka taga kurssi maailma uudistega. Aiatöödeni ei jõudnudki seoses pika hommikuuinakuga. Veerand kaks panin kodinad kokku ja sõitsin tööle.
Õhtuse vahetuse kõige suurem pluss on just sobiv uneaeg, mis omakorda toob esile mitmed teised eelised. Olen kogu aeg värske, ergas ja puhanud, mida kaasagi ära märkinud. Miinuspooleks asjaolu, et perega saab vähem koos olla. Samas hindame lühemat aega rohkem, tülitsemise ja mossitamise peale ei raatsi ju seda vähest raisata :) Pealegi on lapsed täiskasvanud, kes ei vaja nii palju tähelepanu kui varem.
Karates saan kolme korra asemel käia vaid ühel õhtul. Kompenseerin igapäevase koduse trenniga arendades pikka aega soiku jäänud vastupidavust ja võhma. Puudust tunnen õhtusest õllekannuga aias istumisest. Paraku kuna harvem saab naudin rohkem.
Sõprade-tuttavate või kohaliku eestlaste kogukonna üritustel saab palju harvem käia, seni siiski vaid ühelt puudunud. Vajadusel võin alati vaba õhtu võtta. Neljapäevaõhtuse lasketiiru külastuse pean pühapäeva peale ümber liigutama. Arvuti taga mängisin nädalavahetusel esimest korda üle pika aja. Kummaline kuid erilist puudust ei tunne.
Kokkuvõttes olen paksult rahul, ilma sunnita poleks kujutanud ette kui mõnus võib õhtune vahetus olla. Siit moraal: alati tasub uut proovida, kunagi ei oska hinnata kõiki plusse ja miinuseid ja nende kaalu.
Miks sa päeval ronimas ei käi?
ReplyDeleteEks põhiprobleemiks on kambajõmmi puudumine. Ma selline seltskondlik tüüp, kellele meeldib hiljem muljetada ja arutada. Ronijad tunduvad isegi siinmaal eestlaslikult üsna enese nina ees askeldajad ja mitte eriti seltskondlikud. Enamasti kas oma grupiga, paariviisiliselt või ihuüksi. Natu nagu blokk ees võhivõõrastega juttu puhuma hakata, häbelik nagu ma olen :P Lisaks on algajana muidugi kole äpu tunne seinal.
ReplyDeleteMina olen vahel ise küsinud, kas võin hängida, eks ta natuke piinlik ole, aga üksi on igav tõesti.
ReplyDeleteSinu kasuks räägib mitu asjaolu, esiteks ikka oskad asja ja teiseks pole isegi tuimade eestlaste puhul karta, et ära öeldaks kui preili seltskonda pakub :) Minu puhul on ilmselt esimene mõte, et vanamees noolib noort liha (pole vahet kas mees või naine :P ) Paraku ega muud moodi vist saa kui peab mugavustsoonist välja murdma.
ReplyDeletema kahtlustan üha enam ja enam, et mul läks põhikoolis kõik pekki suuresti just sellepärast,et kool läks hommikusse vahetusse. Algkoolis oli õhtune vahetus ja elu oli lill. Keskkoolis ma lihtsalt ei käinud esimestes tundides, kui tundus, et pole vaja, ja samuti oli päris lill.
ReplyDeleteMulle on ka õhtune töö sobinud, sest siis oli hoogu hommikul kodus toimetada. Õhtul peale tööd oli alati toss väljas. Kusjuures, hommikune kodune toimetamine väsitavat ei mõjunud. Ehk oli abiks, et sai tunnikese kauem magada.
ReplyDeleteTäitsa jama, et inimene saab lõpuks alles pensieelikuna korralikult välja magada :D
ReplyDeleteNojah, mõnel veab! Eelikuna pidin mina hommikul pool 6 tõusma :P
ReplyDelete