Killarney-2 (8sep), The Crack

Vaade Killarney järvele Cracki kaljutipust

Kuna ilmaennustus oli vahelduv pilvitus pluss hoovihmad otsustasime tütrega tõsisema matka täna teha. Kõva füüsilise pingutuse puhul on kerge vihm tasuta jahutuseks. Kvartsiitkaljus oleva suure praoni "The Crack" on telgiplatsilt 10km, kokku seega 20 edasi tagasi. Alguses veidi ronimist, siis jupp laugemat kulgemist metsaradadel ja lõpus 150m vertikaalset tõusu pooleteist kildi jooksul. Tegelt muidugi rohkem, sest tegu üles-alla ronimisega mitte sujuva tõusuga. Osaliselt varingute ületamine, lisaks teeb sile kalju märjaga ronimise ebamugavalt libedaks. Seljakotti toppisime vihmakile, veepudeli (camelpacki ei hakanud täitma, järvisel maastikul janusurma pole karta) mõned pähkli-marja-mee batoonid ja muidugi hädaabi pakikese.

Veits peale kümmet hakkasime astuma. Esimesed kaheksa kilti läbisime mõni minut rohkem kui 2 tunniga, 4km/h sellisel maastikul on täitsa korralik tempo. Vahepeal tuli ka mõningaid looduslikke takistusi üle raja kukkunud puude ja kopratammide näol ületada. Tütar hoidis silmi lahti lootuses kohalikku faunat märgata ja võimalusel ka käppida. Erilise huvi objektiks tal ju roomajad aga ka kahepaiksed ei pääsenud nunnutamisest.

Kaljuni jõudes tuli vahepeal isegi päike välja ja kohe läks ka palavaks, võtsime end särgiväele. Päike kuivatas kivipinna minutitega, üles ronides polnud libeduse pärast põhjust muretseda. Matkajaid oli suht palju kuna tegu tuntud vaatamisväärsusega ja autoga on võimalik teisest küljest õige lähedale sõita, raske osa peavad siiski kõik ronima.

Mäe harjal tegime puhkepausi ja võtsime kerge eine. Pildistamiseks oli ilm momendil super, vaid kaugemal jäid silma kurjakuulutavalt tumedad vihmapilved, mis üllatava kiirusega lähenesid. Prao teisel küljel asuva pisema kaljutipu peal pole kunagi käinud, ronime sinna ka, siis vähemalt miskit ainulaadset tehtud, eelmine aasta sai ju crackist isegi öösel läbi tuldud. Tipu tagumine külg osutus täiesti ronitavaks, nukke ja pragusid piisavalt ning kalle inimlik.

Pilved tulevad

Selle tipu otsa vaja enne jõuda

Järsk kaljutipp paremal

Plika seisab tipul

Pilt tipult alla tüdruku enda moblaga
All kaugel üks inimene näha

Üles jõudes pidime kiiruga paar pilti tegema, sest esimesed pilved kerge sajuga olidki kohale jõudnud. Kibekähku mobla veekindlasse kotti ja laskuma. Vihmaga küll ei taha libedal kaljul turnida. Alla jõudsime just õigel ajal, suurema sabina lasime mööda kaljueendi all varjus olles.

Mõnda aega pidi edasi liikudes väga ettevaatlik olema aga niipea kui päike korraks välja tuli tahenes ka kaljupind. Varjulised kohad jäid siiski salakavalalt libedaks. Kaljult metsavahele jõudes läks elu kergemaks, rada polnud isegi sopaseks saanud. 

Kopratammil balansseerimas

Tagasiteel kopratammi juures uudistas Kanada hani tütart kui too rontidel balansseeris. Võtsime rahuliku tempoga, ikkagi esimene päev alles. Telgi juurde jõudes kella kinni lüües oli 6 tunni 36 mindiga 20.06 km läbitud kaasaarvatud puhkepaus ja tipule ronimine. Telgiplatsil olla kõvem sadu olnud, kaasa meie pärast üsna mures. Lootus kuuma dushi all end higist puhtaks loputada osutus asjatuks, pump olevat rikkis. Maha jahtununa polnud isu ka järve hüpata, pole hullu, pesevad vaid laisad kes ei viitsi end kratsida. 

Õhtul hakkas selginema, saime nautida imelisi loojangupilte järve ja mäeaheliku taustal. Pimedas kadusid pilved sootuks, kuu paraku ei lasknud tähistaevast täie kontrastiga särada. Istusin sellegipoolest järve ääres piknikulaua taga ja vahtisin ülespoole. Kaua ei pidanudki ootama, enne kui meteoriit üle taevalaotuse sähvatas. Ööuni ei kujunenud kõige mõnusamaks, koerad autos ajasid meid häälitsedes üles. Käisin neid hommikupimeduses jalutamas, aga asi oli igavuses mitte pissihädas. Neetud tegelased, tukkusin tunnikese esiistmel kuni kaasa mu välja vahetas.

Raja kõrguste profiil

The Crack matka marsruut:
20.06km  6:36

Mobla GPS millegipärast hakkas korralikult tööle alles tagasitulles, kella oma hoopiski keeldus marsruuti registreerimast. Seega ilmselt oli matk pikem kui mõõdetud 20 km eriti kui vaadata üle mägede tõmmatud sirgjoont (võin kinnitada, et helikopteriga ei lasknud end kohale viia😁). Marsruut oli nii minnes kui tulles praktiliselt sama, maksimaalselt võinuks tulla paarsada meetrit distantsi erinevust.