Seoses koerte öise tramburaiga oli hommikul olemine uimase võitu. Äratas läbi une kostev pidev toksimine justkui pohmaka sepapoisid taoksid rauda. Telgist välja piiludes selgus põhjus: rähn oli otsustanud piknikulaua kõrval maha langenud tüvest tõuke välja meelitama hakata. Kui hommikusöögi käigus liiga palju sekeldasime kolis lind suure kuivanud nulu otsa ja toksis seal järjekindlalt edasi. Hea, et koormakate laua kohal, kooretükke ja puupuru sadas pidevalt alla.
Peale hilist hommikusööki sõitsime Huroni järve põhjakalda ääres asuva Chickanishing matkaraja algusse. Rada ise on suht lühike kolmekildine ring, kuid pakub siiski hulga ilusaid vaateid kui vaid ilma on. Siin on ka kanuu ja süstamatkajate reisu alguspunkt, pisike betoonkaiga sadam, kust mugav paate sisse lasta. Parasjagu askeldaski üks suurem reisuseltskond varustuse ja süstadega. Pakkusid meile murult leitud RayBani prille, kahjuks polnud meie omad.
Vaade järvele, justkui fotoshopitud😁
Peab ju võimalust kasutama
Koko aitamine
See piirkond sarnaneb Rootsile või Soomele - liustike poolt siledaks kulutatud graniitkünkad, saared suures järves, mis ulatub silmapiirini. Ainuüksi Huroni järve Georgian Bay lahesopp on 50 kilti lai ja üle 100 pikk. Jalutasime rahulikult, tegime pilte ja lebotasime järve ääres päikese käes tuulevarjus kuna temperatuur ikka veel jahedavõitu. Kaljusaarte vaated kuidagi lummavad ja müstilised valguse varju mängudes, justnagu mingist viikingite teemalisest filmist või psühholoogilisest kriminullist välja nopitud.
Lõuna ajaks telgiplatsil tagasi ja kuna valget aega oli veel pikalt ei mallanud mina ega tütar niisama paigal püsida. Kaasa ainult istus rahulolevalt mugavasse matkatooli ja võttis kudumise ette. Koko kui vanem ja targem koer, heitis tema jalgade juurde sirakile konte puhkama.
Meie telgiplats selle kalju otsas
Jõhvika raba rajal
Plika läks viiekildisele Jõhvikaraba ringile, mina otsustasin koos Sushiga telkimisplatsi vastaskallast avastama minna. Ametlikku rada sinna ei vii, algul liikusin mööda järve kallast, hiljem graniitseljandike peal. Rihma otsast lahti lastud koer püsis kuulekalt läheduses leides läbi võseriku ja metsa ökonoomsema raja kui mina.
Kohe neelan kanuu kõige täiega alla😋
Lõpuks jõudsime vastaskalda kaljudele järve kohale. Hea paik puhata, kaasa võetud õlts libistada ja batoonikest näksida. Koerale olin samuti maiuse varunud. Juua sai ta järvest kui vahepeal vee tasapinnale laskusime. Selles mõttes põnev, et varem pole ma nende kaljude peale roninud ja sellest perspektiivist üle järve telkimisplatsi näinud. Korjasin paar pisikest pesakonda kukeseeni, õnneks oli koera kakakott (kasutamata) taskus, muidu poleks teisi kuhugi panna. Õhtusöögiks praadisin pannil grillvorsti lõikude kõrvale. Sõime kaasaga kahekesi, tütar pole seenesõber, tekstuur ei meeldivat.
Päris järsud rannakaljud
Kanuu päikeselaigus
Magamise korraldasime nii, et kaasa läks autosse koertega. Olin küll valmis ennast ohverdama kuid ta arvas auto telgist mugavama olevat. Istusin jälle lõkke ääres, lugesin ja libistasin punast veintsi. Matkal olles muutub päevarütm looduspärasemaks. Peale pimedat pole suurt miskit teha, kaua sa ikka viitsid lõkke ääres passida. Kuna pimedaks läheb enne üheksat kobisin juba üheteist paiku telki.
Kahese madratsi peal tekkis probleem, ilma teise raskuseta vajusid tagumik ja alaselg vastu maad. Oleks ju võinud rohkem õhku sisse puhuda aga inimene on laisk, parem kannatab kui pingutab veidi. Hästi teada äärmuslikud juhtumid polaarmatkadelt, kus inimesed surnuks külmanud, ehkki soojad riided seljakotis. Ei viitsinud minagi puhuda õhku, kui selg liiga külmaks läks keerasin küljele.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!