Koormakatted teevad ka vihmaga elamise lausa mõnusaks |
Selle aasta matkapuhkus kujunes sutsu teistsuguseks kui tavaliselt. Kevadel täpselt 5 kuud enne broneerisime nii Killarney provintsipargi kui ka Ülemjärve oma. Seoses koroonapiirangutega oli terve Kanada elanikkond sunnitud puhkust kodumaal planeerima. Kui kuurortites, hotellides, motellides ja Põhja-Jäämere rannas enam ruumi polnud avastati kohalikud rahvuspargid, millele innukalt tormi joosti. Eelmisest aastast õppust võtnuna ei lubanud pargid kohti kinni panna enne 5 kuud, ehk siis septembri platsi võis jahtima hakata aprillis. Tollest närvesöövast tegevusest, mis eeldas mänguri klaviatuurikiirust, kirjutasin pikemalt kevadel. Kokkuvõttes õnnestus tervest perest ainult tütrel piisavalt kiirelt Killarneysse koht saada - broneerisime kohe kaheks nädalaks, küll hiljem jõuab ära öelda. Ülemjärve kaldale (900km ringis ja 10 tundi sõitu) oli kübe kergem kohti saada, panin sinna 5 ööd ülekattega samaks ajaks kinni.
Iseenesest veidi totter süsteem, mis sunnib suure nõudluse puhul igaks juhuks rohkem broneerima. Ma täitsa pooldaks näiteks poolte kohtade broneerimist kallima hinnaga või lausa oksjoni korras. Praegu kujunes nii, et 5 ööd maksime kahe eri pargi telgikohtade eest, sest ei julgenud riskida hoopis ilma jäämisega. Samas ei kahtle, et tõuseks hull võrdsuseteemaline kisa kui osa kohti pakutaks kallimalt neile, kes jaksavad ja tahavad maksta. Iseenesest on praegused telgiplatsi hinnad: 40 euri öö väga soodsad kui võtta arvesse, et seal võib olla auto, kaks telki ja kuni 6 inimest. Boonuseks kuumad dushid, pesupesemisevõimalus, elekter osadel platsidel.
"Miljoni dollari" vaatega piknikulaud |
Esialgse plaani järgi pidime minema neljakesi kahe koeraga, kuid tütre sõbral polnud seoses logistilise segaduse ja töökohustustega võimalik kampa lüüa. Rahulikult sai nädalavahetusel kõik ette valmistada ja ära pakkida kuna alles teisipäeval, 7 septembril algas meie õigus platsile. Vältimaks liiklust sõitsime välja juba varahommikul. Läksime kahe autoga, et oleks paindlikum, kaasal kippus ikka jalg tunda andma, äkki tahab varem tagasi tulla. Tütar põrutas ees minema, meie pool tundi hiljem koerte ja kanuuga järgi. Kanuu võtsime juhuks kui kaasa või vanem koer ei saa eriti matkata, veame neid vähemalt järvel kanuuga ringi, portaazhidest ikka jaksavad omal jalal üle käia. 400 km ja neli tundi hiljem poole üheteistkümneks olime kohal, tütar juba ootas parkimisplatsil. Check-in tehtud saime kohe oma vanale tuttavale kohale number 78, mis äärmiselt ilusa vaatega kaljult järvele ja La Cloche säravvalgele ahelikule (päikselise ilmaga😜).
Ametlikult kella kahest meie oma, õnneks olid eelmised juba läinud ja saime kohe sättima hakata. Ilmateade polnud just soodne, pealelõunast järgmise hommikuni lubas vihma, hea enne seda telgid ja koormakatted üles saada. Üks kate söögilaua ja lõkke kohale kõrgelt üle oksa, üks telgi kohale (tegelt küll mittevajalik) ja üks auto küljele. Viimane kaasa idee, mis osutus hiljem suure vihma ja tuulega vägagi kasulikuks. Telki panime kaks õhkmadratsit, mugav soe magada. Kaht ülejäänud telki ei hakanudki püsti panema, eks ilusa ilmaga jõuab. Koerad paneme autosse, ise ööbime kolmekesi telgis.
Vihmaga peab siledal kaljul ettevaatlik olema |
Pärastlõunal chillisime niisama, vihmaga polnud isu matkama minna. Ilm vähemalt nii soe, et lõkke ääres võis pehmes toolis vihmavarjus istudes mõnuga grillida ja kaasa võetud raamatut lugeda. Eelmine õhtu haarasin raamatukogust kiiruga Crichtoni "Andromeda" järje ja Kepleri kriminulli "Lazarus". Ulmekas tundus alustuseks sobivam. Täitsa talutav lugemine, ehkki Crichtoni enda tasemele ei küündinud. Tänapäeval ju kombeks tuntud tegelasi ja teemasid teiste poolt edasi kirjutada ka siis kui originaalautor juba ammu surnud. Õhtul istusingi tunnikese kauem üksi lõkke ääres punast veini limpsides ja "The Andromeda Evolution" lugedes. Enne telki pugemist jäi vihm järgi nagu ilmateade lubas.
Lõkkepuud tuleb campingus osta, metsa alt toomine on rangelt karistatav, muidu tehtaks sellises paarisaja kohaga telgitamiskohas natukese ajaga "lageraie". Suur kotitäis (2 päeva varu kokkuhoidliku kasutamise korral) maksab 5 euri. Enamus kodanikke peab reeglitest kinni aga siin seal on siiski märgata mõnda mahavõetud pisemat puud või kohale lohistatud ronti. Haarasin kuuri alt hooletult kaks kotti, osutusid nii märjaks, et pidin süütamiseks kõiki oma lõkketegemise oskusi rakendama. Kirvega halge peenemaks raiudes lausa pritsisid vett teised. Niiskete halgude eeliseks on asjaolu, et põlevad hulga aeglasemalt, jagub pikemaks ajaks😉
Oi, nii tore ja päevakohane lugemine minu jaoks. Ma muide just plaanin postitust USA campgroundide teemal - hinnad, broneerimine, tingimused, teenused jne.
ReplyDeleteVõrratu vaatega laagrikoht teil, õnneseened! Aga 40 euri telgiplatsi eest kõlab minu kõrvus küll paraja kirvena.
Mis nüüd lõkkepuudesse puutub, siis oojaa, need laagriplatsidel müüdavad vesimärjad puusületäied… Me aasta alguses campisime paar nädalat Oregoni loodetipus, ja iga viimne kui puuhalg, mida müüdi, keeldus korralikult põlemast. Märja puu suits on jube mu meelest, paneb pea valutama. Ristisime lõkkematerjali “coastal wetwood” (tuletatud sekvoiade nimetusest, coastal redwood).
Põnevusega ootan su postitust USA campingu teemal. Korra 20 aastat tagasi Floridas campisime state parkis ookeani rannikul, odav $15, mõnus ja turvaline - püstolitega pollarid patrullisid öösel.
DeleteEks need campgroundi telgiplatsi hinnad ole tasapisi üles kerinud. Samas leian, et see raha läheb vähemalt hea eesmärgi nimel.
Lõkkepuid kahjuks ei tohi seoses võimaliku kahjurite levikuga kaasa võtta, mitte et mul neid muu träni kõrvale autosse eriti mahuks :P
Jah, eks meilgi on hinnad tõusnud, $15 eest ei saa enam midagi.
DeleteAga me mõtleme samamoodi, et makstud raha teenib üllast eesmärki, reeglina on campgroundid ikka väga külalislahked ja hästi hooldatud.