Thursday, September 30, 2021

Killarney->Agawa-4 (10 sep), Pikk sõit

Segipööratud kivimi mass Sudbury lähedal
Hommikul üritasime võimalikult kähku teele saada, ees ootas tõsiselt pikk sõit Lake Superiori kaldale Agawa lahe campingusse. Kuna aga mingit hirmsat kiiret polnud venis lahkumine hommikul lubamatult pikalt. Algne plaan Killarney telgiplats viieks päevaks tühistada (ja raha tagasi saada) ning minu auto kanuuga üldparklasse jätta. Loobusime kuna telgi ja koormakatete kokkupanemine ning asjaajamine kontoris oleks veelgi aega viitnud. Pealegi võtaks see võimaluse varem tagasi tulla kui ilm tõsiselt jamaks kujuneb, sest vaevalt meie maaliline telgiplats tühjaks jääks. Ähmiga läks meelest teise auto parkimisloa tühistamine, hajameelsus maksis pea soti. 

Killarney-Agawa, 530 km ja 6 tundi ideaalsetes tingimustes
Sudbury kraatri tekkelugu
Kollase telgi ja kaks koormakatet jätsime üles, auto samuti telgiplatsi juurde. Tütar soovitas veidi teise kohta parkida, pirakas kuivanud nulg kukuks tormiga just risti üle Hyundai katuse. Pole hullu, auto ongi juba vana, saan vähemalt kindlustuse raha uue massina sissemaksuks, oli minu arvamus. Tütre punase Mazda3 üllatavalt mahukasse pagasisse läks toit, matkavarustus, kaks ülejäänud telki ja kaasa ostetud õhukesed matkamadratsid, millesse skeptiliselt suhtusin. Täiesti teenimatult nagu hiljem selgus.

Kaasa ühe koera ja magamiskottidega taga, tütar kõrval teise koeraga, mina roolis. Välja sõitsime veidi peale kümmet, esimeseks eesmärgiks Sudbury kus vaja bensu tankida, gaasiballoon osta ja Tim Hortonis kiire eine võtta. Üle tunni sõitu ning kohal olimegi. Auto navigatsioon on tundmatutes kohtades ikka väga mugav. Bensukas, Tim ja Canadian Tire kaubamaja kõik koos ostukeskuses, mis vaid paar kilti otsemarsruudist kõrval.

Korjasin mõned Sudbury brecchia näidised
Märkimata ei saa jätta, et edasi sõitsime läbi maailma suuruselt teise või kolmanda Sudbury meteoriidikraatri. Teeäärsetel kaljupaljanditel võis segipööratud kivimite näol näha selgeid jälgi 1.85 miljardi aasta eest toimunud katastroofist kui hinnanguliselt 10-15km läbimõõduga asteroid (või komeet) siin vastu maad prantsatas tekitades 200-250 kildise läbimõõduga kraatri. See on ka põhjuseks, miks Sudburys ühed maailma suuremad niklilademed ja leidub hulgaliselt muid, kaasaarvatud väärismetalle. Plaanis võimaluse korral tagasiteel Sudbury Science North muuseumi külastada.

Pere kohviku ees netiühendust kasutamas
Järgnev sõit Sault Ste. Mariesse kulges küll läbi põneva maastiku kuid 4 tundi järjest ei jaksa vaateid nautida. Tütar lasi moblast läbi autoraadio "Warhammer" õige veriseid ulmelugusid, mis aitasid sõidu monotoonsusest üle saada. Kunagi mulle sihuke ulme meeldis, paraku on sellest ajast õige palju Gröönimaa jääsulavett merre voolanud.

Sault Ste. Maries otsisime kõigepealt kohviku üles, kus õnneks väga hea netilevi. Vaatasin emailid üle, tegin hädavajalikku pangandust, saatsin vanematele ja nooremale tütrele teated ning postitasin kiiruga mõned pildid instasse ja FB'sse. Bensu ei hakanudki võtma, vaevalt pool paaki oli kulunud. Walmardist õnnestus koormakate ja üks viimastest gaasiballoonidest saada. Lisaks juustu croissante ja kodujuustu-maasika saiakesi kohvi kõrvale ning $2 eest kuus ilusat suurt maisitõlvikut.

Viimase otsa läbimiseks istus tütar ise rooli. Sülg tuli suhu paljast kõrvalistmel kohvi ja saiakeste nautimise mõttest. Amps, lonks kohvi ja silmad mõnust kissis aeglaselt mäluma nagu noor mullikas. Suu hakkas mingil kummalisel põhjusel õhetama ... kummaline. Croissandikarpi lähemalt uurides ajas vanduma. Pekki küll, hooletult olin juustu omade asemel cajun croissandid haaranud, väljanägemiselt teised äravahetamiseni sarnased. Sellist halba üllatust ei osanud oodata, nagu päriselt, kes ajukääbik küll croissante cajuni pipraga teeb???

Tahtsin tulekahju kustutamiseks õlle haarata aga naispere keelas karmilt vihjates kõrvalistuja inimõigusi piiravatele Canada seadustele. Siinmaal nimelt tohid küll kergelt joobes (0.5prom) roolis olla aga kõrvalistujal salongis avatud pudel keelatud. Ärge küsige miks, teatavasti ei
maksa seadustest loogikat otsida. Minu hädaldamine, et ilma õlleta võib hingetoru sootumaks kinni paistetada, neid jäiste südametega nõidasid ei morjendanud. Pakkusid oma sooja teed, mis momendil ei tundunud palju parem valik kui aviobensiin. Proovisin hirmsale pissihädale viidates kavaldada (saan kiirelt pagasist õlle haarata). Nad ainult naersid läbinägelikult, ma olla kohvikus vetsus käinud.

Nii ma siis vaikselt mossitades kannatasin kuni õhetus tasapisi tagasi tõmbas. Peale paari ettevaatlikku lonksu leiget kohvi taandusid ka mõtted autost sõidupealt väljahüppamise teel enesetapp sooritada. Hakkasime jõudma kõrgemate kaldakaljude piirkonda, pildistasin moblaga paremaid vaateid läbi putukasodise esiklaasi. Google AI tegi sitikate laipade esipaanilt kustutamisega suht head tööd.

Telgiplats otse rannas
Agawa campingusse jõudsime kuue ajal. Kontor juba kinni aga kohvikus olime jõudnud interneti kaudu check-in ära teha. Väravas ostsin kaks punti puid ja uurisime ilma. Ei lubanud eriti soodsat, öösel vihm ja torm, järgmise lõuna ajal ehk selgineb veidi, edaspidi
vihmahoogusid ja vahelduvat pilvitust, täispäikest polnud ühelgi päeval oodata. Panin puuhalgude pakid esiistmele ja masinasse mahtumata jalutasin telgiplatsile. Teadnuks, et pea kilt minna oleks end kuidagi ikka sisse pressinud. Tee peal jäi silma järveäärne kasepuhmasega plats, mis vägagi meenutas 20 aasta eest kasutatut. Kohale jõudes oli pere juba pooled asjad välja tõstnud.

Plats asus otse rannas vaatega avamerele(järvele). Panime mõlemad telgid üles, kaasaga ja koertega oleme kolmeses Asolos, tütar üheses Marmotis. Ühese telgi püstitamisel selgus, et vaiu pole või pigem, et neid polegi ette nähtud. Minimalistlik telk vajab vaid matkakeppi ühte otsa ja suvalist 20 sendist puupulka teise - kaalu mõttes väga säästlik lahendus.
Peale õhtusööki jalutasime nats liiva, ümmarguseks kulunud kruusa ja väikeste munakatega kaetud rannal. Ehkki palju kohti hõivatud suurt inimesi liikumas polnud. Naaberplatsi noorpaar istus veepiiril ja lasi muusikat, õnneks mitte eriti väljakannatamatut. Niikuinii saabus peagi pargivaht, kes käskis kinni panna. Parkides on siin üldiselt vaikuse nõue, isegi liiga lärmaka koera eest võid trahvi saada või pead üldse lahkuma. Täitsa arusaadav, enamus inimesi tuleb linnakärast eemale vaikust ja rahu nautima. Õhtu oli suht vaikne, päike loojus hoiatavalt erkpunasena. Silmapiiril paistis sünge ja tume pilveviirg.

Tuldpuhuv draakonineiu
Öösel tõusis tõsine maru. Lainete kohinast kostis läbi tuules peksleva koormakatte valjul plagin jättes mulje nagu viibiksime purjekaga tormisel ookeanil. Koormakattest polnud vihma vastu sellise tuulega mingit tolku, õnneks mõlemad telgid kvaliteetsed, vett sisse ei tulnud. Maapind liivane-kruusane, loiku külje alla ka ei tekkinud. Magada suurt ei saanud sihukeses mürglis, aegajalt suigatasin aga ikka ajas mõni kõvem pauk või raks üles. Vahepeal tekkis lausa mõte, et lained võivad telgini ulatada, kaine mõistus siiski rahustas: siis ei kasvaks siin hein ning noored kased ja vaevalt tegu sajandi tormiga.


3 comments:

  1. See "tulekahju" kustutamise lõik ... :-) :-)
    Meil on sama seadus muide, pisike promill võib juhil olla, aga lahtist alkoholi-anumat salongis mitte.

    Aa, ja campgroundide öörahu osas ka sama, vaikust hinnatakse kõrgelt, rahurikkujad kutsutakse korrale, kui ei kuuletu, visatakse "ukse taha".

    Nii tore reis teil ikka!

    ReplyDelete
  2. Kohviku pildil on sul sinakas habe kasvama hakanud:)

    ReplyDelete
  3. Reis oli tore, vaevalt kolmandik kirjas ;)

    Meil siseruumidesse ilma sihatse habemeta ei lasta, isegi mitte vetsu, olgu või jalad ristis. Õues võid suure vahemaaga salamisi maski vahelt kohvi rüübata :P

    ReplyDelete