Agawa-5 (11 sep), Rannakaljud, Crescent Lake, Ujumas

Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda veetsime öö räige tormi käes, magada suurt ei saanud. Pidevalt ärgates ootasime kannatamatult, millal lõpuks ometi valgemaks läheb. Koerad olid ainsad, kes õiglase und põõnasid ja vaatasid mind etteheitva pilguga kui poole kaheksa ajal telgiuksest välja piilusin. Esiteks tundsin huvi hävingu ulatuse vastu ja teiseks 

Torm laiba randa uhunud💀

otsustasin koormakatte kohe maha võtta. Autot polnud tuul ära viinud, piknikulaud alles, isegi lapse telk samas kohas kus enne. Koormakatte oli tuul siiski lõhki kiskunud. Tuul küll oluliselt vaibunud kuid koormakattest jagusaamiseks läks siiski vaja kahe inimese koordineeritud jõupingutusi, ühe oleks iilid koos kattega männi latva või metsavahele viinud. Tütrega saime mõningase võitluse peale katte kokku pakitud, vihmakaitset sellest niikuinii enam polnud.

Koertega rannal mereande otsimas

Koertega rannal jalutades oli näha, et öösel lained päris kaugele ulatunud. Praegugi veel kenad pikad meetrikõrgused suure mere lained randa voogamas. Sadu oli küll järgi jäänud aga mõlemal pool randa mägedes kihutasid süngelt tumedad pilved vaid sajakonna meetri kõrguses varjates kõik ülalpool asuva. Hommikukohvi ja pudru jaoks oli pea võimatu gaasipõletit kasutada, tuul puhuks leegi momendiga ära. Lagunenud koormakattest ehitatud tuulevari lahenduseks.

Peale hommikusööki ei riskinud veel kuhugi kaugemale minna sest ilmaennustuse järgi pidi vihmahooge alles lõuna paiku vähemaks jääma. Panin vihmakile selga, võtsin väiksema kutsika kaasa ning sammusin lahe põhjapoolse otsa rannakaljude juurde. Meri käis ikka veel kõrgelt, kivid olid märjad ja libedad, ronida suht ohtlik. Sushi oli ootamatult tubli, tuli küünte krabinal mulle kenasti järgi. Igaks juhuks loom rihma otsas, et allalibisemise korral saaks veest välja sikutada. Kaljult avanes vaade Agawa lahe 7 kilomeetrisele liiva ja kiviveerise rannale. Paljut ronida ei saanud enne kui sadama hakkas, pugesime kaljunuki alla varju oodates suure sabina seal ära. Järve (kogu aeg kipun kirjutama mere) lainete möll oli kalju all äge. Kalju ise väga põneva mustriga ja tänu miljoneid aastaid kestnud lihvimisele sile.

Tuul vaiksem kuid lained suured

Siiruviiru mustriga kivi

Mõtlesin kuidas sihuke muster võiks tekkida, omamata geoloogi haridust pakuks välja järgmise lahenduse: Kõigepealt oli must kivimimassiiv kilomeetrite sügavusel maa all. Mingit sorti geoloogiliste mullistuste tõttu tekkisid praod ja lagunes suuremateks tükkideks. Sügavamalt tõusev roosakas sula graniitmagma pressis pragudesse. Ajajooksul kivim jahtus kuid mäetekke protsessis sattus jälle sügavamale kus temperatuuri ja surve all omas kogu mass taina konsistentsi mistõttu sirgetest graniidijoontest kujunesid kenad krässus lõngad. Musta kivimi ilmselt kõrgem sulamistemperatuur sobiks hästi pilti. On kellelgi mõni põnev alternatiivne idee välja pakkuda?

Metsateel maast leitud kasetohuga

Crescent Lake kaldal

Kuna ilm oli ikka kahtlasevõitu otsustasime kõige lühema ja lähedasema matkaraja kasuks. Takkajärgi võib kinnitada, et Crescent Lake osutus kogu retke kõige igavamaks. Paarikildine rada metsas järvede vahel, loodus liiga tavaline, sellist võib ka Toronto ümbruses leida. Kui juba nii kaugele sõita tahaks ikka miskit erilist nagu mägesid, kaljusid, kärestikke, randa, ...

Tunnikesega tehtud, aega kõvasti üle. Käime kuulsate piktograafide juures ära, see kah suht lähedal ja lühike ots. Tegu on Ojibwe hõimu indiaanlaste poolt 17-18 sajandil siledale ja kõrgele graniidist rannakaljule graveeritud piltidega. Eestlaste jaoks pole paar sajandit mingi märkimisväärne ajavahemik aga indiaanlased olid sel ajal sisuliselt kiviajas (ehk nagu meie esivanemad viistuhat aastat tagasi).

Kohale jõudes selgus, et mingil kummalisel põhjusel koertega rajale ei lasta. Kultuurikauge inimesena ohverdasin end meeleldi elukatega parkimisplatsile maha jääma ja omapäi ringi hulkuma. Jätsin klaasipuhastaja vahele teate ning jalutasin kilomeetrikese mööda autoteed allamäge Sinclair Cove. Koerad said juua, lisaks avanes maaliline pilt pisikesest lahesopist kaljude vahel. Kui naised tagasi jõudsid viisin nemadki vaateid imetlema.

Telgiplatsil õhtueine võetud jalutasin veidi rannas jalgupidi vees. Äkki sain aru, et vesi pole ju üldse külm, miks mitte ujuma minna. Mõeldud tehtud, ajasin riided seljast, jooksin kere rannal soojaks ja karsumdi veemöllu. Lained olid endiselt suured ehkki tuul vaiksemaks jäänud. Sügavaks läks mõne sammuga, kaugele ei riskinud minna, rannal oli hoiatussilt ohtlike hoovuste (undertow) kohta. 

Vesi oli tõepoolest soe, kümmekond minutit hüppasin vahutavates, murdlainetes ringi. Munakatest koosnev põhi mõnevõrra ebamugav kui veevooluga kõik see mass jalge all liikus. Vaid üht teist ujujat nägin. Tütar leidis ka: temale õhtul vette minemine ei sobi, pea ei kuiva öösel ära. Välja tulles oli keha nii soe, et isegi kuivatamist ei vajanud. Kurguni kinnitõmmatud jopedega möödajalutav paar vaatas mind kui peast põrunud jääsuplejat.

Õhtused loojangupildid olid jällekord imelised. Me polnud ainsad, kes mobladega muudkui plõksisid. Asjalikumad vennad vedasid poolemeetriste objektiividega peegelkaamerad kohale ja sättisid neid kolmikjalgadele, et paremad kaadrid kaotsi ei läheks. Pimedas käisin kuuma dushi all, siinses kämpingus funksis täiega, isegi taimerit polnud peal, nautisin oma pool tundi. Õhtu lõpetasin lõkke ääres matkatoolis lebotades, leeke vahtides, lainete kohinat kuulates ja mõtteid mõlgutades - relax missugune. Taevas läks selgeks, kuu tuli välja, järgmine päev peaks hea ilm olema.