Tektoonilised muutused

Eesti youtuber Artur Rehi, kes ka Ukraina sõja teemadel postitab.

Kolmas minut: Ork situ ruttu droon tuleb kui ei situ persest pureb😜

Tektoonilised, nimetas viimaseid uudiseid Arestovitsh. Toon välja neli kõige olulisemat.

Esiteks järgnes Krementshuki kaubanduskeskuse rünnakule G7 liidrite avaldus: "Putin will be held responsible for shopping centre 'war crime". Esimesel pilgul tundub tavaline "hukkamõist" mida nüüdseks nii tihti tehtud, et keegi suurt ei märka. Kurat peitub detailides: seekord osutatakse otseselt Putinile kui sõjakurjategijale mitte üldiselt Venemaale. Sõjakurjategijaga aga ükski endast lugupidav rahvusvaheline liider is saa läbirääkimisi pidada kui soovib edaspidi valituks saada või ajaloos hukkamõistu vältida. Kummaline kui Macron ei loobuks lõpuks oma tundidepikkustest telefonivestlustest Kremli maniakiga. Kui läbiräkimisi ei peeta, aga kõik sõjad lõppevad läbirääkimistega, siis võib eeldada, et Putinile on ühiselt otsustatud vesi peale tõmmata. Iseasi kaua viimane potis tiirleb enne kui lõplikult kanalisatsioonisüsteemi sügavustesse kaob ja mitu korda vaja vett tõmmata.

Teiseks esitati Soomele ja Rootsile ametlik kutse NATO'ga liitumiseks. Kompromiss Türgiga saavutati, mida oli ka oodata. Tegu tüüpilise Lähis-Ida lehmakauplemisega, lisaks tüübi egoga. Soome-Rootsi ühinemine NATO'ga on meile tohutu tähtsusega, jõudude vahekord Balti merel muutub kardinaalselt. Vene-NATO piir pikeneb pea kaks korda, mis tähendab, et tavarelvastusega pole Venel lootustki kogu piiri katta samas kui NATO poolt lisandub piiri lähedusse Soome moodne, võimekas ja arvukas sõjavägi.

Kolmandaks lubab NATO ilma ajaliste piiranguteta toetada Ukrainat sõja võiduka lõpuni. Ukraina armee viiakse üle endiselt nõuka relvastuselt moodsa NATO relvastuse peale. Eriti oluline raskerelvade, õhutõrje, rakettide ja lennukite osas. Esimese kahe punkti osas on varustus kohale jõudnud ja ka märkimisväärseid tulemusi andnud, viimase kahe asjus käivad läbirääkimised. Kui tegutsetakse nii nagu seni siis antakse relvatarnetest teada kui nood juba kohale jõudnud, mitte pikalt ette.

Lisaks nimetati Venemaa strateegilisest partnerist ümber vaenlaseks number üks!

Neljandaks on NATO'l kadunud hirm, mis seni sundinud pidevalt "provotseerimise" vältimiseks tagasi hoidma ja venitama kardinaalsete otsuste vastuvõtmisel. Lõpuks on mõistetud, et praeguse rezhiimi poolt kontrollitud Venemaa ei kavatse piirduda Ukrainaga vaid sihib edu korral järgmisi eesmärke. Globaalse tuumasõja ärahoidmiseks tuleb riskida lokaalsega ja loota, et see ei kasva üle maailmasõjaks. Ohtlikuim moment saabub kui vene väed on end lõplikult välja kurnanud ja Ukraina hakkab (praeguste hinnangute kohaselt hilissügisel) lääne relvade toetusel okupeeritud piirkondi tagasi võtma. Kreml valiku ees: kas kuulutada välja mobilisatsioon (suurt ei aita, sest liha küll saadakse juurde, kuid suur osa moodsast relvastusest hävitatud), kasutada taktikalist tuumarelva (riskantne seoses NATO ja Hiina reaktsiooniga) või üritada läbirääkimistel päästa mis päästa annab (Ukraina on siis valmis läbi rääkima vaid reparatsioonide suuruse mitte mingite territoriaalsete järeleandmiste üle).

USA luure juhi info kohaselt pole muutunud Venemaa soov vallutada pea kogu Ukraina. Paraku on muutunud vene sõjaväe võitlusvõime, käärid soovide ja võimekuse vahel liiga suured. Tavarelvastust kasutades pole mingit lootust mistõttu jälgib Lääne luure hoolikalt Moskva tuumaarsenali. Putin tegi õige kavala käigu Valgevenele tuumarelva lubamisega rikkudes sealjuures räigelt tuumarelvade leviku tõkestamise rahvusvahelisi leppeid. Kahtlemata säilitab Kreml kontrolli kasutamise üle kuid väidab, et Valgevenest (Ukrainasse, Leetu, Poolasse, ... ) lastud rakettide otsuse langetas Minsk, mistõttu Venet ei tohi rünnata. Loodab, et NATO ei riski sellisel juhul Venemaad tuumarelvaga karistada kui väiksemgi võimalus, et Batka tõepoolest ise nupule vajutas.

Viimasel ajal on Ukraina osutunud väga edukaks vene poole relva ja monaladude ning komandopunktide hävitamisel. Rindelähedasi ja kaugemaid sihtmärke tabatakse ülitäpsete kaugelaske suurtükkide ja rakettidega (sealhulgas peksti venelased Maosaarelt minema) veel kaugemaid hävitavad diversioonigrupid (näiteks Moskva lähedal õhku lastud oluline objekt).

Praeguse seisuga ei usu vaatlejad, et Venemaal jaguks auru kuigi pikalt. 11 septembrile kavandatud referendumi ajaks kogu Donbassi territooriumi ei suudeta ilma tuumarelva kasutamata ära võtta. Aeg mängib Ukraina kasuks kui vaid lääs jätkab relvastuse ja moona tarnimist ning Vene tehnika, moon ja moraal kuluvad järjest enam.

Ennist sai mainitud hilissügist Ukraina vastupealetungi ajaks. Samas võib sõda kesta aastaid kui Ukraina toetamine aeglasem ja nõrgem lubatud suurtest sõnadest või võib ka kiirelt lõppeda Venemaa sõjaväe kollapsi ja revolutsiooniga. Nii teisest maailmasõjast kui jäähoki mängudest on teada, et suures ülekaalus on venelased edukad kuid võrdsetes oludes saavad haledalt rappida.

Jaanid ja Kessulaiu Sfinks

Täna, juunikuu viimasel päeval, käisin esimest korda üle pika aja jooksmas. Polnudki väga hull arvestades, et eelmine kord oli 10 päeva tagasi. Plaanis oli varemgi aga mitmesugused põhjused segasid, eelkõige muidugi see Eestile tavapäratu neetud kuumus ja niiskus. Isegi täna varahommikul enne kuut oli juba 19 kraadi ja niiske, peale esimest kilti tilkusin higist, ehkki eriti ei surunud. Kui isegi dushi all käimine ei jahutanud piisavalt olin sunnitud soojapuhuri külmapuhuri rezhiimile ümber lülitama, küll on ikka mõnus jahedas!

Kui arvasite, et olin vahepeal Jaanikoomas siis väga ei eksinudki kui arvestada õlle ja muude joovastavate jookide kogust, mis Jaaniõhtule sõites paadi peale laadisime. Seekord siis Jaanituli Kõinastu laiul Muhu ja Saaremaa vahel. Selline tore koht kuhu saab kas paadiga või jala Muhumaalt kaks pool kilti läbi mere matkates. Läbi talve püsielanikke seal polegi kuid endiste omanike sugulased on enamasti päris uhked elamised püsti ajanud. Elektrit pole samuti, kel vaja on paigaldanud päikesepaneelid või generaatori.

Startisime Virtsust vältimaks praamijärjekorda. Tuul polnud eriti tugev, aga vastik järsk poolemeetrine segalainetus muutis tavaliselt nauditava paadisõidu katsumuseks. Pidevalt kerkisid laineharjad ei tea kust ja glisseeriv paat maandus pauguga just järgmisse lainesse. Täispuhutud kummist pontoonidel istumine päästis tagumise otsa klopitud snitsliks muutumast. Sellele vaatamata järgmine päev tunne nagu oleks peksa saanud. Vesi õnneks suht soe, lendas pidevalt nii pähe kui ka kaelaaugust ja käistest veekindla jope alla. Normaalselt alla kahe tunni sõidule kulus pea neli tundi.

Kõinastu Jaanituli

Peremees pakkus õuel telgitamise võimaluse või põrandakoha aidas. Valisin viimase, sest ei viitsinud telki püsti ajada teades kui vastikult palavaks hommikul võib minna. Väike mure oli igasugu sitikate pärast aga totaalse üllatusena tegu üle pika aja esimese Jaanitulega, kus mind sääsed, kihulased ja parmud nahka pista ei üritaks. Kohalikud olid ka imestanud, tavaliselt pidada putukad korralikult kiusama. Jaanituli ise suht tagasihoidlik, samas rannas mõnus vedeleda, õltsi libistada ja teiste saareelanikega sotsialiseeruda.

Mõnus oli hommikul sellisel rannal magada

Magama keerasin millalgi öösel, hommikul kuue paiku läks uni. Lonksasin ettenägelikult varutud Värskapudelist mõned lonksud ja loivasin rannale. Mõnus kerge briis puhus merelt, viskasin klibuvallile sirakile. Poleks osanud oodata, et peenike klibu suht pehmeks osutub, vormib ennast keha järgi ja erinevalt liivast ei hakka riiete ning naha külge. Jäin lainete loksumise saatel magama ja ärkasin alles selle peale kui sõbrad tulid külmad õlled näpus kadunud "väliseestlast" otsima. Kosutav uni värskes õhus oli pühkinud viimasedki jäljed eelmise õhtu peost. Külma kastega kaetud Saku Kuld paistis iseäranis isuäratav.

Peremehe valge hunt

Käisime ujumas, põhi polnud kõige mugavam, vajas veesusse. Vesi värskendavalt jahe, kuid rannavalli varjus olevas hoovis läks päikese käes kiirelt liiga palavaks. Peale võimast hommikusööki viis peremees saart tutvustavale ringile. Merikotkapesa ei leidnudki küll aga ühe põlisasuka ehitatud metsaonni, mis vabaks kasutamiseks igaühele seniks kui peremeest kohal pole. Nagu kaks päeva hiljem selgus, olin sellelt retkelt ka kaks puuki üles korjanud. Laiu keskel endised põllu ja praegused heinamaa siilud ning paks mets. Metsas jooksis nina alt läbi triibuline metsseapõrsas.

Poissmeeste söögilaud

JärelJaaniLõke

Ülejäänud päev kulus söömise, õllevaru lõpetamise ja rannas vedelemise tähe all - meenutas noorusaja malevasuve, ainult tüdrukud olid puudu. Õhtu naelaks kujunes peremehe järeljaanituli, mis oli eelmisel päeval põletamata jäänud. Teistega võrreldes vägevaim, õhus keerlevad sädemed ja põlevad lehed panid rookatustega majade omanikud muretsema. Paar pealtvaatajat said mälestuseks oma riietesse augud.

Uni oli jällekord väga hea, ikkagi värske laiuõhk, mis muud. Kolmandal päeval hakkasime tasapisi asju kokku pakkima ja koristasime peo jäljed ning põletasime rämpsu lõkkes. Rannavalli oli kohalike väidetel talvine jäämasside pealetung tundmatuseni muutnud. Ühtlane lauge nõlv jääpankade poolt üles küntud. Jää oli madala lahe põhjast hulga kive üles korjanud, rannale toonud ja mõned pirakad rannal olnud vee äärest üles harjale lükanud, vaod nende taga ikka veel selgelt näha. Klibu nagu buldooseriga üle käidud.

Paekliburand kubises igasugu põnevatest kivististest, küll oli koralle, vetikakolooniaid, üksikuid nautiloide ja tigusid. Korjasin õige mitu kaasa, kahju et ruum ja kaal rangelt limiteeritud. Enne lahkumist käisime ka kohalikus muuseumis. Igasugu huvitavaid ajaloolisi esemeid, mille otstarvet keeruline määrata. No kas teate kuidas näeb välja lamba naha puhastamise riistapuu??? Aukohal oli endise meremehe poolt Kanada idarannikult toodud pirakas merevähk.

Kaljunukil kõõlumas

Täistuuridel glisseerimine

Paadi lükkasime kaldast lahti alles peale lõunat. Ilm oli super, kogu tee sai täiega paarutatud üle 30 km/h. Minimaalse lainetusega, kulus vaid poolteist tundi kui Kessulaiu kõrvalepõige välja arvata. Kessulaiu panga all tõmbasime paadi korraks randa ja hulkusime paekaljut uudistades ringi. Kivistisi siin ei leidunud küll aga oli pank mõnus ronimiseks. 

Siin-seal värsked varingud, kohati alt lainete poolt nii ära uuristatud, et kalle pikalt negatiivne. Tagasi merele minnes hüüatas kaaslane: "Vaata, Sfinks"! Tõepoolest moodustasid paekalda nukk, praod ja varjud kaljul ning alla varisenud kivid üllatavalt sarnase pildi kuulsast Egiptuse Sfinksi raidkujust - muidugi eeldusel, et sul hea fantaasia😉 Virtsu sadamas pakkisime paadi kokku, võtsime bensukast jäätised ja sõitsime Tallinna. Alles peale keskööd sain koju oma voodisse. Kokkuvõttes igati äge paadireis, jälle üks varemnägemata koht külastatud.

Kessulaiu Sfinks

Eeljaanid suvekodus

Majatagune õunaaed/heinamaa

Suvekodu on sobiv nimetus kohale kus mul suvel kõikse rohkem meeldib olla. Viimastel aastatel just Jaani eelsel ajal sinna jõudnud. Tänavugi kujunes esimeseks ettevõtmiseks heina niitmine vikatiga nagu ennemuistsel ajal. Naaber oli õnneks nii kena olnud, et trimmeriga sissesõidutee puhtaks tõmmanud ja paar meetrit ka piiri äärest. Plaanis oli varahommikul kohale sõita, kuid seoses ajavahega uni segi, kolmest viieni olin ärkvel, neetult valge ju väljas. Panin silmaklapid ette ja jäin uuesti põõnama, alles üheteist ajal ärkasin. Seega kohale jõudsin ühe paiku. Ei hakkanud ennast kohe puhkuse esimesel päeval tapma, niitsin vaid kaks kolmandikku krundil kasvavast kõhuni heinast. Laisklemisest andsid tunnistust ka pihud, mis seekord isegi rakku ei läinud.

Valge topeltsirel

Hein Ukraina värvides lilledega

Metsaalusel lõkkeplatsil põletasin hakatuseks hunniku eelmise aasta õunapuuoksi. Tavapärane jalutuskäik mere äärde. Rahvast üllatavalt vähe vaatamata suht soojale ilmale ja täitsa normaalse temperatuuriga veele. Kas polegi siis puhkused juba alanud või on kõik väljamaale põrutanud. Kümmekonna inimese hulgas rohkem kui pooled väljamaalased, üks suur pere Rootsist. Naljakas oli kuulda ema ja laste nägelemist kui nood arvavad, et keegi teine aru ei saa😜 Tagasiteel jalutas kass üle tee, hiir oli hambus. Minu kiisutamise peale vaatas väga kahtlevalt üle kulmu, ega ma ometi himustavat silma tema saagile heida.

Tühjal rannal

Must kass hiirega üle tee ... seljatagant

Eelmisel aastal ehitatud kivitaimla oli mutt päris korralikult üles kaevanud, uskumatu kui palju pahandust sihuke tegelane teeb. Lilled enamus õitsenud kuid sirel veel täies ilus. Maja taga jätsin ka paar pisikest laiku imekena sinikollaste lilledega tikitud heina alles. Kokkuvõttes nägi aed palju parem välja, eelmise aasta harvendamine aitas, tegelt peaks veel kõvasti oksi lõikama rääkimata krundil kasvavate paari suure lepa lühemaks võtmisest, et need tormituulega murdudes miskit ei lõhuks. Metsa all tuleks paar puud maha võtta, üks kuivik oli ise ümber kukkunud.

Vanematega lõkke ääres

Selle aasta tule disain

Järgmine päev eeljaanituli vanematega. Tegelt super hea mõte ametlikust päev varem korraldada, uskumatult vaikne ja omaette olemine. Lõkke ehitasin kiirelt risti-rästi lepa kuivikutest, parasjagu suure et jaguks süsi vorstikeste grillimiseks. Sääski oli võrreldes eelmise päevaga ootamatult palju, ei tea mis neid välja meelitab. Olin plaaninud ka kohvi ja magustoidu aga kõige tähtsama vee näol maha unustanud. Ei viitsinud spetsiaalselt poodi ka sõita, kohvitamise korraldasime takkajärgi linnas. Vanemad olid väga rahul, omal käel nad ju suvilas enam ei käi. Täna sõidan sõbra paadiga paariks päevaks Saaremaale päris jaanitulele.

Miks mulle pandeemia meeldib

Vasakul ääres Teletorn ja Iru korsten

Vastus on lihtne: Reisimine oli pandeemia ajal über-mõnus, lennukid tühjad, lennud ja majutus odavad, turismimagnetitest kohtades tavakohaste masside asemel üksikud inimesed, bens poolmuidu hinnaga, börsil seoses ebastabiilsusega enneolematud teenimisvõimalused  ... jne ... Kesiganes 2020 aprillis tehnoloogiast naftafirmadesse ümber tõstis on tänase seisuga 3-5 korda teeninud😉 Veidi veel ja varsti peab seoses sõja ja inflatsiooniga jälle liigutama hakkama.

Bensuhind märtsis 2020

... ja mais 2022

Eile sain tunda, mis tähendab lennureis kui kõik see mees peale rohkem kui kaheaastast kodusistumist ühekorraga reisima tahab hakata. Lennupileti olin targu juba varakevadel peale sõja algust ostnud, praegu hinnad selle ajaga võrreldes vähemalt kahekordsed. Uudistes viimased paar nädalat hirmutatud meeletu lennujaamade ülekoormusega ja jagatud inimeste õuduslugusid, kes päevade kaupa viibivad terminalides seoses hilinemiste, ärajäänud lendude ja meeletute sabadega.

Lasin ennastki lollist peast mõjutada ja läksin kaasa pealekäimisel tavalise pooleteise tunni asemel pea kolm tundi varem kohale. Õigustuseks vaid niipalju, et laupäev olevat kõige hullem aeg reisimiseks. Check-in sai kodus tehtud aga ega see muutnud sabas seismist lühemaks, kohvrid ikka vaja sisse anda. Saba oli mehine - oma kolmveerand tundi veetsin kohvreid lükates enne kui teenindaja jutule sain. Selleks ajaks oli muidugi oluliselt lühemaks jäänud, kokkuvõttes oleksin tund aega hiljem saabudes võinud otse leti ette jalutada - õppetund, ära lase end massipsühhoosist mõjutada. 

Lennufirma esindajaga tekkis arusaamatus, sest too väitis, et pean teise kohvri eest eraldi maksma. Piletit kevadel ostes oli enesegi üllatuseks kaks kohvrit kirjas, kodus check-in kinnitaval emailil vaid üks. Keeldusin maksmast ja otsisin moblast vana emaili välja, kus selgelt kaks kohvrit kirjas. Tädi uuris ja andis teada, et nende tingimused on muutunud. No kuulge, muutke paju tahate, aga kui mulle piletit ostes kirjas kaks ja nüüd kui lennujaama saabun ainult üks on see teie viga. Tädi puhises veidi ja pani lõpuks ikka tasuta lipiku külge.

Järgmine eeldatav kitsaskoht turvakontrolli näol osutus hoopis lihtsaks, alla kümne mindi ootamist ja sutsti läbi. Korra tundsid vaid huvi mu pähklimaitselise kohvivalgendaja pudeli vastu, pulberkujul polnud probleemi. Nüüd vaja kaks tundi surnuks lüüa, suundusin tollivabasse et mõned õlled osta. Jäi ära, sest erinevalt tsiviliseeritud riikidest ei usaldata Canadas tollivabalt ostetud kärakat reisija kätte kartuses, et too tarbib selle enne piiriületust ära (minu puhul põhjendatud) vaid viiakse pitseeritud plastkotis lennu väravasse, kust alles lennukisse sisenedes kätte saad. Ainult kraadideta kraami sai kohe kätte, sedagi hingehinna eest. Ostsin ühe külma Coca-Cola, mida kord aastas ehk joon. Loll otsus nagu terve lennu ajal mulisev kõht pidevalt meelde tuletas.

Sain siiski oma osa hilinemistest kätte: lennuki rattad maandumisrajalt lahti poolteist tundi peale planeeritud õhkutõusmist. Selge, et Varssavis jään Tallinna lennust maha, seal oli vaid kaks tundi ümberistumiseks. Olukord aga polnud üldse hull, järgmine lend Tallinna sutsu enne südaööd, kuus tundi ootamist. Lennuk oli puupüsti täis, istusin aknareas kahe proua vahel. Pakutav õhtusöök osutus seniseist viletsaimaks üldse, poolsoe tomatikastmes makaronivorm, isegi juust polnud peal ära sulanud. Rüüpasin õlle kõrvale ja hakkasin filmi vaatama, kurat kõrvaklapiauk oli rikkis. Mis ikka proovin tukkuda ... Järsku läks unes kõik valgeks, ärkasin üllatusega. Mismõttes, mis see kell on, täitsa lõpp, maandumiseni vähem kui kaks tundi, hommikusööki hakati pakkuma. Uskumatu, olin neli tundi toolis ühes asendis ärkamata maganud ja tundsin end üsna väljapuhanuna.

Lennuk vahepeal gaas põhjas tunni tasa teinud, uskumatu, mul tekkis õrn lootus Tallinna lennule jõuda. Maandudes selgus, et ei mahtunud lennujaama juurde. Meid laaditi bussidesse aga ikkagi oli aega piisavalt. Passikontrollist sain sutsti läbi ja turvakontrollis polnud kah saba. Vaatasin, et aega do huija i bolshe, ja astusin poodi ning haarasin külma õlle. Kassas makstes kuulsin poole kõrvaga valjuhääldist kostvat teadet ... äkki minu nimi, mis toimub, aega ju küll. Kuram, olin kusagil tunni jagu aega valesti vaadanud, lennuk ootas minu järgi, õnneks värav siinsamas. Avamata õltsi suskasin läpakakotti ja kiirustasin tunnelisse, seljataga pandi värav kinni. Isegi Tallinna lennu jooksul jõudsin magama jääda.

Maandudes võisin kinnitada, et nii kiiresti pole kunagi Torontost Tallinna jõudnud, nõks üle 10 tunni momendist kui lennuki rattad Canadas maast lahti ja Eestis kummide vilinal uuesti kontakti võtsid. Kohvreid nad kardetavasti küll ümber tõsta ei jõudnud, eks saan hiljem kätte. Igaks juhuks seisin lindi ääres ja vaata imet, tulidki minu omad kohe. Nojah, eks need mis viimasena laaditakse tõstetakse ka esimesena maha. Pakke oli väga vähe, tänapäeval paljud reisivad vaid käsipagasiga, eriti lühikeste otste puhul. Mina oma kahe kohvri, suure seljakoti ja läpakakaga olin nagu valge vares ja jäin muidugi tollile silma - tõmmati kõrvale. Pole mul miskit deklareerida vastasin, vaid üks purk õlut. Miks see teil läpakakotis imestati kui pakid aparaadist läbi läksid??? Peale selle pakkusid huvi vaid vahtrasiirupi pudelid ja tütre kaasapandud eelmise arvuti jupid, millest too siin kavatseb ühe kokku panna. Kohvrit kodus avades leidsin lipiku, mis informeeris, et Canada toll oli inspekteerinud - ei tea kas kartsid, et vean keelatud elektroonikat vene sõjatööstusele :P

Bolti tellimisega oskasin takso kuidagi lennujaama asemel Ülemiste keskusesse kutsuda. Kuram, helistasin ja ütlesin et olen tegelt lennujaamas. Tüüp oli mõistlik ning tuli korjas mu ilma lisatasuta üles. Kaheksa euri praeguste bensuhindade juures on väga mõistlik Pääskülasse sõidu eest, andsin kümpsi. Tõsiselt mõnus jälle kodus olla, meeldivalt jahe!!!

Tütar korjas aias metsmaasikaid

Kui tagasi jõuan on tomatid valmis

See aasta on Toronto kevad hilisem ja jahedam olnud. Eelmine aasta sel ajal korjasin tütrega korvitäied kirsse, nüüd ainult esimesed maasikad, kirsid alles kergelt kollakad. Rabarber on peenike ja niruvõitu aga tomatitaimed ja kurk paistavad päris hästi kasvavat. 

Aiast, poliitikast, sõjast

Tikrid juba loovad

Metsmaasikas küps!

Lõpuks on suvi kohale jõudnud. Esimesed aiasaadused ära maitstud. Kõige suurema maasika, mida täna hommikuks hoidsin, oli keegi tõbras nahka pannud. Kurgi naksasin taime küljest, oma aiast maitses ikka kole hea, ehkki laps vastas minu põnevil ootusele külmalt: "Maitseb nagu kurk".😕

Aialapp: maasikad, tomatid, viigipuu

Maitseb nagu kurk😁

Kirsid hakkavad tooni vahetama ja esimesed punased sõstrad samuti. Kiwid õitsevad täiega. Tomatitele panin täna tugikepid, suurem vihmahoog kallutas taimed longu. Jällekord oli vaja viinamarja ja kiwide värskeid võsusid lõigata. Muru ootab pikisilmi niitmist, tütar lubas homme ette võtta. Mulle meeldib aias värskes õhus mütata, paraku kulub kole palju aega ja õltsi selle tegevuse peale. Pildiloleva viigipuu oksad võttis detsembri käre pakane, päris alt siiski tulevad uued võsud, marju muidugi see aasta loota pole.

Pudenenud õied pealt ja altvaates

Õitsev kiwi

Poliitika koha pealt juhtus see mis juhtuma pidi, Isamaa valis Reformi ja Sotsid, sest keegi peale Reformi ei julgenud riskida erakorraliste valimistega. Nii kesikud kui EKRE olid muidugi hullult solvunud. Esimesel pilgul võiks ju rõõmustada kuid olukord on keerulisem. Uus valitsus saab töötada vähem kui aasta järgmiste valimisteni ja paraku langeb selle aja sisse eeldatavalt majanduslikult vägagi keeruline aeg. Nagu ikka saab süüdistused enda kaela valitsus sõltumata sellest kui head või halba poliitikat ajab.

Õpetaja võttis väänikud ette😜

Positiivse koha pealt on preagusel momendil hädasti vaja tarka, otsuse ja põhimõttekindlat valitsust ning peaministrit. Kaja autoriteet välismaal on ainult boonuseks. Ei taha mõeldagi kuidas käitunuks kummagi opositsioonipartei juhid kui üks neist oleks peaministriks saanud. Julgeolekupoliitiliselt on oodata veelgi keerulisemaid aegu kui seni. Frustratsiooni Ukraina ebaedu üle võib venemaa vägagi ebameeldival moel välja valada. Eesti ja üldse lääne uudiseid vaadates jääb mulle arusaamatuks milleks üldse lasta putini või tema sabarakkude sõnavõtte eetrit reostama. Piisab kui kommenteeritakse, millist lollust viimased jälle suust välja ajasid aga ilma igasuguse telepildi või helita. Venemaa poliitikuid tuleks võimalikult palju lihtsalt ignoreerida, näidata et nende sõnavõtud ei ületa uudiskünnist!

Sõjaolukorra kommenteerimise juures kipub pidevalt korduma rõhutamine, et järgmised kaks päeva, nädal, ... jne ... otsustavad sõja saatuse. Ei otsusta, võivad määrata lahingu võidu, ühe või teise linna saatuse või taktikalise edu aga mitte sõja saatust. Sõja saatuse määravad kaks lihtsat muutujat: lääne abi kiirus ja maht ning venemaa juhtkonna otsus tuumarelvade kasutamise osas. 

Kui lääs ei anna piisavalt raskerelvastust jääb sõda kestma pikalt, sest praegu mängus olevate jõududega ei suuda kumbki pool otsustavat murrangut esile kutsuda. Kui Ukrainlased saavad suuremas koguses raskerelvastust suudavad nad hakata okupeeritud alasid tagasi võtma. No ja siis kerkibki üles küsimus: "Kas vene kasutab taktikalist tuumarelva Ukraina vastupealetungi peatamiseks või mitte". Kas selles peitubki põhjus, miks lääneriigid venitavad tankide, suurtükkide ja raketiheitjatega lennukitest rääkimata. Pühapäevaõhtuses Feigini striimis esinenud ajaloolane andis üsna huvitava ja mitte eriti julgustava ülevaate.

Vanus kummitab, tempo langeb :(

2022 6/VI poolmaraton

2020 8/VI poolmaraton

Täna jooksin elu teise poolmaratoni, eelmine pea täpselt kaks aastat tagasi 8 juunil 2020. Raja valisin praktiliselt sama mis tookord, siis hea numbreid võrrelda. Selles suhtes objektiivne võrdlus, et enne jooksma minekut ei vaadanud eelmise korra aega, umbes muidugi aimu oli. Vahelduva pilvitusega ilm täna jooksmiseks mõnus, ehkki +20C mulle natuke liiga soe, parim jooksuilm on 15 soojakraadi ja uduvihm. Plaanis oli lippama minna vara hommikul aga öösel läks uni ära ja kui hommikul lõpuks ärkasin oli kell juba pool üksteist. Molutasin veidi, jalutasin koerad, surfasin netis, jõin klaasitäie mahla enne kui jooksutossud jalga tõmbasin.

Enne igahommikust viiekat-kuuekat ma kunagi ei söö, lonksan vaid veits vett, muidu hakkab toit kõhus loksuma. Kuna tavaliselt jooksen üheksa paiku siis nälga niikuinii pole. Seekord sain rajale alles peale poolt kahteteist. Hiljavõitu ja palju pikem ots plaanis, äkki hakkab energiapuudus kummitama. Panin igaks juhuks kaks enamasti suhkrust koosnevat lehmakommi vöökoti taskusse. Etteruttavalt võin kinnitada, sinna nad jäid. Pihku võtsin pisikese nii 400 milliliitrise veepudeli. Eriti ei muretsenud, sest üldiselt ei teki mul kunagi joostes janu ega nälga isegi pikema distantsi peal. Huvi pärast kaalusin enne - 77.5kg. Rajal kaotasin 2.2kg, põhiliselt muidugi higi mitte rasva näol.

Jooks kulges suht sündmustevaeselt. Esimese kildi võtsin soojenduse mõttes rahulikult, kaks järgmist veits kiiremini, jõeorus asuvasse parki jõudes lasin tempo alla - pikk maa veel minna. Teine 5 kilti kujuneski selliseks lõdvaks ja kõige aeglasemaks suht rahuliku hingamisega. Peale kümnendat kilti võtsin paar lonksu ja suskasin joogipudeli põõsasse, tülikas pudel pihus joosta. Tagasiteel peale  kuueteistkümnendat kilti korjasin üles ja võtsin teist korda paar lonksu. Kõige aeglasemaks kujunes kahe tõusuga 11's kilomeeter, sealt edasi panin veidi tempot juurde. Viimane viis kõige kiirem veerandik, ainsana kiirem kui kaks aastat tagasi. Kaks viimast kilti üldse kõige kiiremad, ainsad alla 5 mindi. 

Kodus numbreid eelmise korraga võrreldes pidin pettuma, seekordse poolmaratoni aeg oli 11 sekundit aeglasem kui kaks aastat tagasi 1:52:05 ja 1:51:54. Keskmine kildiläbimistempo sekundi võrra aeglasem: 5:19 võrreldes 5:18'ga. Viimane ja ühtlasi kiireim kilomeeter 4:56 ja 4:58 vastavalt. Tegelikult osutusid kõik näitajad väga lähedasteks, ma lausa ütleks, et mõõtevea piires samadeks:

Sammu sagedus ja pikkus: 168min/112cm ja 167min/112cm

Keskmine ja maksimaalne pulss 163/170 ja 164/186 Pulsigraafiku viienda kildi anomaaliat💓 selgitab asjaolu, et jooksin natuke aega ühe kena, pringi ja sportliku neiu taga😉

Ainus silmnähtav erinevus VO2Max numbrites mis kahe aasta taguse 42 pealt tõusnud 58'le. Vastavalt sellele hindab ka äpp pingutuse vaid 3.4 ehk keskmine võrreldes varasema 5.0 ehk äärmisega. Enesetunde järgi otsustades tundub seis sama mis kaks aastat tagasi - neid numbreid ei maksa väga uskuda.

Kokkuvõttes pole kahe aastaga mingit arengut toimunud - mis mõttes, kaks aastat jooksmist täiesti maha visatud või??? Positiivse nurga alt vaadates pole seis ka eriti viletsamaks läinud - 11 sekundit poolmaratoni puhul tegelt köömes. Passist sünniaastat vaadates võiks isegi rahule jääda😎

Miks siis üldse joosta kui aeg paremaks ei lähe ja kiirus ei tõuse. Seletus väga lihtne: see on minu narkolaksuks. Hommikune jooks annab heaolutunde ja erksa olemise terveks päevaks. Eile näiteks käisime kaasaga koertega jalutamas ja poes, polnud aega jooksma minna. Lõuna ajal sihuke kärsitus ja samas uimane olemine, kuidagi ei viitsinud aiatöid ette võtta. Tossud jalga, pool tundi jooksu, aiavoolikuga külma veega karastav loputus õues. Naabrid pole veel miilitsat kutsunud ehkki ma ihualasti seal taidlen😜

Mis on teie narkolaksuks kui illegaalsed ained ja tegevused kõrvale jätta?

Sajaesimene päev

Eile kirjutati igal pool nii palju sõja sajanda päeva teemal, minu postitus oleks lihtsalt kordamine olnud. Tegelt on see nii või teisiti plagiaat ehk uudisteagentuuride ja poliitikute intervjuude infokillukeste mosaiik, lihtsalt minu maitse järgi. Päris hea ja lühike sõja senise kulu kokkuvõte Delfi veebilehel, boonusena tasuta vaadatav.

Sõja sajaesimesel päeval suuri muutusi pole toimunud võrreldes eelmisega. Rindejoon suuremas osas sama, ukrainlaste lõks Severodonetskis valmistas vene sõjaväele paraja üllatuse, mis lõi hoolikalt koostatud edasise rünnaku plaanid segi. Hersoni oblastis purustati suurtükilöögiga rünnakuplatsdarmine kogunenud lahingugrupp. Ilmselgelt on ukrainlastel ülekaal nii luureandmete saamises kui nende operatiivses kasutamises. Nii enda droonid kui ka USA Global Hawk siin suureks abiks.            Tänase info põhjal koondab venemaa kõik käesolevad reservid Severodonetski vallutamiseks. Erinevate allikate põhjal peab Ukraina taganemis ja kurnamislahinguid pidades juunikuu vastu pidama. Tasapisi peaks kergemaks minema, sest kuuldavasti on kaugelaske suurtükiväe esimesed torud juba rindele jõudnud.

Viimastel päevadel on mõlemad pooled kuulutanud olevat valmis veel pikalt kestvaks sõjaks ja mõlemad loodavad, et teine väsib esimesena. Vene loodab korraldada ülemaailmse näljahäda, põgenikekriisi ja ka majanduskriisi ning sellega sundida läänt ning Ukrainat järgiandmistele. Ukraina loodab vene sõjaväe väsimisele ja lääne uue relvastuse hävitavale mõjule vastase niigi madalale moraalile. Mustaks luigeks oleks Putini surm, mis võib kaardipaki segi lüüa. Palju sõltub ajastusest, millises sõjaperioodis tüüp kõrvad pea alla paneb ja kes võimu üle võtab.

Kui ma seni pole Kremli maniaki areenilt lahkumise teemal spekuleerinud siis viimasel ajal on järjest rohkem hakanud lekkima igasugu infot eri allikatest. Jutud käivad koroona järelmõjudest kuni vähini, kas ja mis sellest tõsi teab vaid vanakurat ise. Tähtsaim küsimus: mis saab edasi - sõjast ja venemaa käekäigust üldse. Järjest rohkem on võetud üles Moskvas puhkeva võimaliku võimuvõitluse, kodusõja või isegi revolutsiooni teema.

Kodumaal tähistati sõja juubelit valitsuskriisiga kui kesikute valitsusest väljaviskamist nii nimetada. Minu arvamus, et oli ka viimane aeg. Kaja on näidanud ennast äärmiselt hea rahvusvahelist tähelepanu äratanud kriisiaegse valitsusjuhina, mida kinnitab ka Reformi järsult kasvanud toetus rahva hulgas. Poliitiliselt tundub hea käiguna, sest järgmise valitsuse saab ta moodustada jõupositsioonilt. Erakorraliste valimistega ei taha ükski teine erakond riskida, kõik peale Reformi ja Eesti200 on halvemas seisus kui seda praegune parlamendi esindatus näitab. EkreIKe valitsuse moodustamist suurt ei karda, peaministri umbusaldus peaks käivitama erakorralised valimised (mille tulemusel praeguse seisuga see võimalik poleks) mitte andma võimaluse mingi muu koalitsiooni kokkuklopsimiseks.

Kohalikke uudiseid

Üle-eelmine nädalavahetus käisime tütrel külas. Viisime sünnakingituse ette ära, kokku pani ta selle ise. Linnaelu kohta avaneb korteri aknast suht äge vaade. Laps paksult rahul omaette

Rippuv korvtool

elamisega, no mis seal salata, olime meie ka kaasaga kui kohe peale abiellumist päris enda ühetoalise korteri õnnelikeks omanikeks saime. Kummaline, siis oli elu nii aeglane, aega jäi nii palju üle, et vahepeal mängisin igavusest noolemängu kui teda kodus polnud. Praegu sihuke tunne, et pidevalt kiire ehkki tegelt ju tööl käin sama pikalt. Tol ajal oli ajaröövliks telekas, nüüd interneedus. Net käib aga erinevalt telekast pidevalt sinuga igalpool kaasas.

Sisutühi puu

Kevadtorm käis üle. Meie suurt ei märganudki, enne tööle minekut läks nagu vähe tuuliseks, pidin läpakaga tuppa tulema. Poole tunni pärast tööle sõites ei saanud tänavaotsast välja, sest igavene pirakas puu maha murtud. Seest oli teine juba üsna tühjaks kõdunenud, varem või hiljem oleks pikali kukkunud. Järgmise päeva jooksuringil võis õige mitut pikali puud näha, suurematest okstest rääkimata. Torm oli parasjagu rüüstanud ja Ontarios lausa 8 inimest surma saanud, enamasti puude alla jäämise tõttu. Hea, et maja ees enam suurt vahtrat pole, ei pea auto ja maja pärast muretsema.

Hirmarmsad pesukarupojad

Paar nädalat olin aias istudes naabri kuuri all vidistamist kuulnud. Pesukarukahtlus sai kinnitust kui naabrinaine kurtis, et üks pisike ukerdab aias ringi. Rahustasin ja soovitasin mitte torkida, küll ema tuleb ja peagi üles korjab. Kui aga õhtul koertega välja minnes ikka karvakera nägin tekkis kahtlus, kas emaga miskit juhtunud. Kaasa uuris internetist mis teha, soovituseks lasta pisikesi vähemalt üks öö omaette olla ja alles siis loomaabiga ühendust võtta kui järgmine päev ikka üksi niuksuvad. Süüa ja juua mitte pakkuda, muidu tunnevad liiga mugavalt ja ei kutsu ema.

 

Maikuus 132km joostud

Koerad tundsid sügavat huvi, Sushi tahtis kangesti mängida pisikestega. Isegi naabri kass tuli pesukarupoegi uudistama ja üle nuusutama. Öösel oli kõik vaikne, küllap ema taris tagasi pessa. Paraku läks järgmine hommik maja ümber lausa kuuehäälne niutsumine lahti, ka ülejäänud olid näljas pesast välja roninud. Naabrinaine kogus nad pappkarpi kokku ja kutsus loomapäästjad välja, kes paari tunni pärast pisikesed minema viisid. Ilusad ja armsad teised aga suureks kasvades igavesed röövlid.

Õitsvad metsmaasikad ja meelespead

Aiatöödega olen suures osas ühele poole saanud. Maa ümber kaevatud, tomatid istutatud, marjapõõsaste oksad lõigutud ja tugikepid alla pandud, suure mooruspuu oksad saetud, metsmaasikate vaheline umbrohi kitkutud ... jne ... 

Nagu linnuke oksal 😁, leiate ikka üles😎

Hea mees kes lubabki :P

Dessanlaste hauad 31. õhudessantbrigaadi "kodulinna" Uljanovski surnuaial

Kui kõik lääne lubatud relvasüsteemid Ukrainasse jõuaks oleks Ukraina väed ammu võidukalt Punasel väljakul marssinud. Suurimad sõnadesööjad on seni sakslased, suuga teevad suure linna, käega ei kärbsepesagi. Kipub jääma mulje, et Arestovitshi ebadiplomaatilistel väljaütlemistel on õige positiivne mõju. Eile sai Scholz sauna ja täna lubas suure suuga Bundesdagi ees, et saadab Ukrainale moodsaima keskmaa õhutõrjesüsteemi IRIS-T, lisaks radareid ja kauglaske raketisüsteemide moona. 

Biden kinnitas üle M142 HiMARS raketisüsteemi saatmise. Kui viimase puhul on tarneajaks nädal paar siis õhutõrje süsteemiga võtab ilmselt rohkem aega kui just viimasel momendil ümber ei mõelda😜 Ootame ja loodame, mis muud üle jääb. Ukraina põhiprobleemiks ongi kaugelaske suurtükiväe ja raketikomplekside puudus, mille M142 ühe ropsuga lahendaks. IRIS-T pakuks sellele ka vajaliku kaitse õhurünnaku vastu - venelastel pole täpsuse ja paindlikkuse mõttes "analooge" (kui nende sõnavara kasutada), millega vastata, siit ka väga valuline Kremlipoolne hädaldamine "eskalatsiooni" teemal. Samas ei saa aru Bideni avaldusest, miks ei võiks Ukrainale anda süsteeme, millega nood Venemaad saavad tabada, Venemaa ju pidevalt pommitab Ukrainat, kaasa arvatud Kiievit. Moskvale kuluks paar laksu ära, et iivanile kohale jõuaks mis tegelikult toimumas on.