Aiast, poliitikast, sõjast

Tikrid juba loovad

Metsmaasikas küps!

Lõpuks on suvi kohale jõudnud. Esimesed aiasaadused ära maitstud. Kõige suurema maasika, mida täna hommikuks hoidsin, oli keegi tõbras nahka pannud. Kurgi naksasin taime küljest, oma aiast maitses ikka kole hea, ehkki laps vastas minu põnevil ootusele külmalt: "Maitseb nagu kurk".😕

Aialapp: maasikad, tomatid, viigipuu

Maitseb nagu kurk😁

Kirsid hakkavad tooni vahetama ja esimesed punased sõstrad samuti. Kiwid õitsevad täiega. Tomatitele panin täna tugikepid, suurem vihmahoog kallutas taimed longu. Jällekord oli vaja viinamarja ja kiwide värskeid võsusid lõigata. Muru ootab pikisilmi niitmist, tütar lubas homme ette võtta. Mulle meeldib aias värskes õhus mütata, paraku kulub kole palju aega ja õltsi selle tegevuse peale. Pildiloleva viigipuu oksad võttis detsembri käre pakane, päris alt siiski tulevad uued võsud, marju muidugi see aasta loota pole.

Pudenenud õied pealt ja altvaates

Õitsev kiwi

Poliitika koha pealt juhtus see mis juhtuma pidi, Isamaa valis Reformi ja Sotsid, sest keegi peale Reformi ei julgenud riskida erakorraliste valimistega. Nii kesikud kui EKRE olid muidugi hullult solvunud. Esimesel pilgul võiks ju rõõmustada kuid olukord on keerulisem. Uus valitsus saab töötada vähem kui aasta järgmiste valimisteni ja paraku langeb selle aja sisse eeldatavalt majanduslikult vägagi keeruline aeg. Nagu ikka saab süüdistused enda kaela valitsus sõltumata sellest kui head või halba poliitikat ajab.

Õpetaja võttis väänikud ette😜

Positiivse koha pealt on preagusel momendil hädasti vaja tarka, otsuse ja põhimõttekindlat valitsust ning peaministrit. Kaja autoriteet välismaal on ainult boonuseks. Ei taha mõeldagi kuidas käitunuks kummagi opositsioonipartei juhid kui üks neist oleks peaministriks saanud. Julgeolekupoliitiliselt on oodata veelgi keerulisemaid aegu kui seni. Frustratsiooni Ukraina ebaedu üle võib venemaa vägagi ebameeldival moel välja valada. Eesti ja üldse lääne uudiseid vaadates jääb mulle arusaamatuks milleks üldse lasta putini või tema sabarakkude sõnavõtte eetrit reostama. Piisab kui kommenteeritakse, millist lollust viimased jälle suust välja ajasid aga ilma igasuguse telepildi või helita. Venemaa poliitikuid tuleks võimalikult palju lihtsalt ignoreerida, näidata et nende sõnavõtud ei ületa uudiskünnist!

Sõjaolukorra kommenteerimise juures kipub pidevalt korduma rõhutamine, et järgmised kaks päeva, nädal, ... jne ... otsustavad sõja saatuse. Ei otsusta, võivad määrata lahingu võidu, ühe või teise linna saatuse või taktikalise edu aga mitte sõja saatust. Sõja saatuse määravad kaks lihtsat muutujat: lääne abi kiirus ja maht ning venemaa juhtkonna otsus tuumarelvade kasutamise osas. 

Kui lääs ei anna piisavalt raskerelvastust jääb sõda kestma pikalt, sest praegu mängus olevate jõududega ei suuda kumbki pool otsustavat murrangut esile kutsuda. Kui Ukrainlased saavad suuremas koguses raskerelvastust suudavad nad hakata okupeeritud alasid tagasi võtma. No ja siis kerkibki üles küsimus: "Kas vene kasutab taktikalist tuumarelva Ukraina vastupealetungi peatamiseks või mitte". Kas selles peitubki põhjus, miks lääneriigid venitavad tankide, suurtükkide ja raketiheitjatega lennukitest rääkimata. Pühapäevaõhtuses Feigini striimis esinenud ajaloolane andis üsna huvitava ja mitte eriti julgustava ülevaate.