Vanus kummitab, tempo langeb :(

2022 6/VI poolmaraton

2020 8/VI poolmaraton

Täna jooksin elu teise poolmaratoni, eelmine pea täpselt kaks aastat tagasi 8 juunil 2020. Raja valisin praktiliselt sama mis tookord, siis hea numbreid võrrelda. Selles suhtes objektiivne võrdlus, et enne jooksma minekut ei vaadanud eelmise korra aega, umbes muidugi aimu oli. Vahelduva pilvitusega ilm täna jooksmiseks mõnus, ehkki +20C mulle natuke liiga soe, parim jooksuilm on 15 soojakraadi ja uduvihm. Plaanis oli lippama minna vara hommikul aga öösel läks uni ära ja kui hommikul lõpuks ärkasin oli kell juba pool üksteist. Molutasin veidi, jalutasin koerad, surfasin netis, jõin klaasitäie mahla enne kui jooksutossud jalga tõmbasin.

Enne igahommikust viiekat-kuuekat ma kunagi ei söö, lonksan vaid veits vett, muidu hakkab toit kõhus loksuma. Kuna tavaliselt jooksen üheksa paiku siis nälga niikuinii pole. Seekord sain rajale alles peale poolt kahteteist. Hiljavõitu ja palju pikem ots plaanis, äkki hakkab energiapuudus kummitama. Panin igaks juhuks kaks enamasti suhkrust koosnevat lehmakommi vöökoti taskusse. Etteruttavalt võin kinnitada, sinna nad jäid. Pihku võtsin pisikese nii 400 milliliitrise veepudeli. Eriti ei muretsenud, sest üldiselt ei teki mul kunagi joostes janu ega nälga isegi pikema distantsi peal. Huvi pärast kaalusin enne - 77.5kg. Rajal kaotasin 2.2kg, põhiliselt muidugi higi mitte rasva näol.

Jooks kulges suht sündmustevaeselt. Esimese kildi võtsin soojenduse mõttes rahulikult, kaks järgmist veits kiiremini, jõeorus asuvasse parki jõudes lasin tempo alla - pikk maa veel minna. Teine 5 kilti kujuneski selliseks lõdvaks ja kõige aeglasemaks suht rahuliku hingamisega. Peale kümnendat kilti võtsin paar lonksu ja suskasin joogipudeli põõsasse, tülikas pudel pihus joosta. Tagasiteel peale  kuueteistkümnendat kilti korjasin üles ja võtsin teist korda paar lonksu. Kõige aeglasemaks kujunes kahe tõusuga 11's kilomeeter, sealt edasi panin veidi tempot juurde. Viimane viis kõige kiirem veerandik, ainsana kiirem kui kaks aastat tagasi. Kaks viimast kilti üldse kõige kiiremad, ainsad alla 5 mindi. 

Kodus numbreid eelmise korraga võrreldes pidin pettuma, seekordse poolmaratoni aeg oli 11 sekundit aeglasem kui kaks aastat tagasi 1:52:05 ja 1:51:54. Keskmine kildiläbimistempo sekundi võrra aeglasem: 5:19 võrreldes 5:18'ga. Viimane ja ühtlasi kiireim kilomeeter 4:56 ja 4:58 vastavalt. Tegelikult osutusid kõik näitajad väga lähedasteks, ma lausa ütleks, et mõõtevea piires samadeks:

Sammu sagedus ja pikkus: 168min/112cm ja 167min/112cm

Keskmine ja maksimaalne pulss 163/170 ja 164/186 Pulsigraafiku viienda kildi anomaaliat💓 selgitab asjaolu, et jooksin natuke aega ühe kena, pringi ja sportliku neiu taga😉

Ainus silmnähtav erinevus VO2Max numbrites mis kahe aasta taguse 42 pealt tõusnud 58'le. Vastavalt sellele hindab ka äpp pingutuse vaid 3.4 ehk keskmine võrreldes varasema 5.0 ehk äärmisega. Enesetunde järgi otsustades tundub seis sama mis kaks aastat tagasi - neid numbreid ei maksa väga uskuda.

Kokkuvõttes pole kahe aastaga mingit arengut toimunud - mis mõttes, kaks aastat jooksmist täiesti maha visatud või??? Positiivse nurga alt vaadates pole seis ka eriti viletsamaks läinud - 11 sekundit poolmaratoni puhul tegelt köömes. Passist sünniaastat vaadates võiks isegi rahule jääda😎

Miks siis üldse joosta kui aeg paremaks ei lähe ja kiirus ei tõuse. Seletus väga lihtne: see on minu narkolaksuks. Hommikune jooks annab heaolutunde ja erksa olemise terveks päevaks. Eile näiteks käisime kaasaga koertega jalutamas ja poes, polnud aega jooksma minna. Lõuna ajal sihuke kärsitus ja samas uimane olemine, kuidagi ei viitsinud aiatöid ette võtta. Tossud jalga, pool tundi jooksu, aiavoolikuga külma veega karastav loputus õues. Naabrid pole veel miilitsat kutsunud ehkki ma ihualasti seal taidlen😜

Mis on teie narkolaksuks kui illegaalsed ained ja tegevused kõrvale jätta?