Augusti viimne päev

Omatehtud pirnismuuti!

Augusti viimane päev käes ja ikka pole jõudnud (viitsinud) oma Eesti puhkuse viimaste nädalate juhtumistest kirjutada. Pole nagu õieti kiire ka olnud, kuid läpaka taga teksti toksimine kuidagi ei ahvatle. Nädalavahetuse lihtsalt lebotasin ja molutasin maha, vabanduseks võiks mainida, et kuum oli - pea 40 kraadi niiskuseindeksiga. Mis inimeseloom sihukese ilmaga muud ikka teeb kui istub aias lamamistoolis ja luristab jääkülma õlut vahepeal netis surfates ning kadedalt Gröönimaa jääliustike vaateid silmitsedes. Pean end vist ikka kokku võtma, muidu jäävad järgmised põlved ilma mu põneva elu kroonikast😜 Järgmiseks tärminiks eesootav pikk nädalavahetus - no vähemalt lubama olen ma kange.

Viimased päevad muudkui vahin Ukraina vasturünnaku tulemusi oodates rindeteateid. Paraku käitub Ukraina pool liialt professionaalselt, ametlikud teated äärmiselt infovaesed ja üldised. Muidugi arusaadav, et detaile ei taheta avaldada ja kui mingi piirkond suudetaksegi vallutada või objekt hävitada siis parem kui tuleb vastasele üllatusena. Loll oleks anda vaenlasele koordinaate kuhu nood oma suurtükiväe löögi saaks koondada. Hägune lootus, et Dnepri läänekallas suudetakse tagasi võtta. Eeldused selleks on loodud pikaajalise ning pideva komandopunktide ja laskemoonaladude (vaata videot😧) hävitamisega. Vene armee puhul suurimaks probleemiks motivatsioon: rünnata ja röövkäigul käia on tore aga kui kaitsesse surutakse tekib kiirelt küsimus, mille kuradi pärast võõral pinnal surra, mida me kaitseme kui keegi meid siin ei salli. Ukraina poolel kodumaa, lähedaste ja vabaduse kaitsemise nimel motivatsiooni kuhjaga kuid tehnikat napib. Vene päritolu otsakorral ja läänest antakse valikuliselt ning näpuotsaga, hea et sedagi.

Kusagil Hersoni oblastis

Videot tasub lõpuni vaadata, kus põhiline puänt!!!

Tuimalt kaardile vaadates jääb mulje, et Ukrainlaste kavalaim käik oleks murda läbi Antonovka silla juurde poolitades nii Vene grupeeringu. Mõlemad pooled jäävad sellisel juhul lõksu, üks Hersoni linna ja teine põhjapoole, piiramisrõngas langeb moraal kiiresti. Praegu olevat vaid esimene kõige nõrgem kaitseliin siin-seal läbi murtud. Asi seegi aga Ukrainlastel oleks vaja paari kolme nädalaga saavutada silmnähtavat edu enne kui sügisvihmad stepi rasketehnikale läbimatuks muudavad. Samas on praegune seis täitsa ulme, kes oleks Veebruari lõpus osanud loota, et venelased Kiievi alt minema pekstud ja kuue kuu pärast surub Ukraina neid lõunas tagasi ning pommitab Krimmi.

Sportlikust vaatevinklist olen kenasti tagasi pildil vaatamata jooksu mõttes palavuse tõttu aasta kõige ebamugavamale kuule. Täna jooksin selle aasta kiireima viieka ja ka tugevaima keskmise tempo, eelmisele aastale jääb siiski veel alla. Augustikuu sada jooksukilomeetrit sai samuti kenasti täis. Ainsaks ebameeldivaks momendiks mu Fitbit Charge 5 pulsikell, mis otsustas ekraanilt pildi eest visata. Päris ära ei surnud, sest mobla äpp näitab, et kell siiski funksib. Paraku ilma kellasihverplaati kasutamata ei saa jooksu algust ega lõppu täpselt fikseerida, samuti ei pane ta rada paika. Patarei, mis muidu nädala välja venitas läheb poole päevaga tühjaks. Proovisin teha restart ja igasugu trikke, miski ei aidanud. Enne kui prügikasti viskan üritan Fitbitilt abi või moraalset kahju korvava kompensatsiooni välja pinnida, no üle aasta peaks sihuke asi ju ikka vastu pidama. Hea, et vana aus Huawei töötab perfektselt, nii ei jää mu jooksud märkimata. 

Käib mõningate kommentaaride kohta😁

Seitsmest ei jätku kuidagi!

Puhkus ja Elu libisevad kiirelt mööda kui pilved Eesti taevas, naudi kuniks jagub!

Jutt on suvepuhkuse nädalatest. Ma ei kujuta ette kuidas on võimalik (või mis mõte) elada kui puhkust aastas vaid 2-3 nädalat, mis ameerikamaal kombeks. Distantsilt objektiivselt vaadates on tegu sulaselge orjusega - pea 50 nädalat virutad keel vestil tööd teha, et saaksid paar-kolm puhata. Isegi põhjamaade vanglates võimaldatakse pikem puhkus😜 Sellest tsüklist saab välja murda vaid ühiskonnale selga pöörates (silla alla või sügavale metsa elama minnes), hõbelusikas suus sündides, üliedukas ja osav aga tark olles või siis penskariks hakates. Viimasel puhul oled muidugi enne rabanud või osav olnud, muidu elamisväärset elatusraha ei jaguks.

Kuts kodus demonstreerimas kuidas penskaripõlve veeta kui enam jaksu pole.

Tõepoolest, mida vanemaks saan seda rohkem olen hakanud oma aega hindama. Mõni ime, jääb ju teist aina vähemaks ja mitte kusagilt juurde ei tule. Istusime lapsepõlvesõbraga saunas ning jõudsime jutu käigus õudsele arusaamisele: nii kaks kolmandikku elust läbi. Viimast järgijäänut peaks täiega nautima kuniks füüsiline vorm ja tervis seda lubavad. Me oleme veel arvestatavas vormis (siinkohal tänud esivanematele kaasaantud geenide eest!), aga kes teab kauaks seda jagub. Enamus klassi ja koolikaaslastest "vanaks jäänud" selle sõna otseses ja ebameeldivas tähenduses - ei jaksa või viitsi miskit põnevat teha, pole lihtsalt huvi või tervist. Hea, et mõttevahetus suht puhkuse alguses toimus, järgijäänud nädalaid sai võimaluste piires täie rinnaga nauditud - hea et mul nooremaid sõpru, kes jaksavad tempot hoida😁

Kuus kilti sujuvalt tõusvas tempos,
7 nädalat ebatervislikku puhkust ei tapnudki vormi.
Peaks hakkama miskit mägimatka planeerima! 

Blogistada pole just seetõttu jõudnud, et liiga palju muud aktiivset tegutsemist, ei raatsinud raisata aega toas läpaka taga istumisele. Nüüd olen tagasi tööl, vähemalt saan makstud selle aja eest mil näppudega klaviatuuri toksin. Isegi jooksmine jäi viimastel nädalatel unarusse, paar korda kui käisin polnud samm just kõige kergem ja sirgem, pidutsemise väsimus andis tunda. Nüüd juba kolm päeva kaine olnud, eile ja täna hommikujooksud tehtud, üllatavalt palju energiat. Ei teagi kas maks avaldab tänu või lihtsalt ilm soodne. Täna veel ei viitsi aga eks vähehaaval postitan ägedamatest seiklustest jupi kaupa takkajärgi, osadest pean siiski vaikima seoses moraalinormidega, legaalsetel põhjustel või bloggeri community guidelines rikkumise kartuses (juba sain hoiatuse, ei teagi veel mille eest).

P.S. Kommentaariumi teen uuesti vabaks. Puhkuseteemal vaevalt viitsib keegi sappi pritsida ja kui ükskord sõja juurde jõuan peaks Ukraina vasturünnak täies hoos olema, ellujäänud vatnikud piiri poole pagemas.