Augusti viimne päev

Omatehtud pirnismuuti!

Augusti viimane päev käes ja ikka pole jõudnud (viitsinud) oma Eesti puhkuse viimaste nädalate juhtumistest kirjutada. Pole nagu õieti kiire ka olnud, kuid läpaka taga teksti toksimine kuidagi ei ahvatle. Nädalavahetuse lihtsalt lebotasin ja molutasin maha, vabanduseks võiks mainida, et kuum oli - pea 40 kraadi niiskuseindeksiga. Mis inimeseloom sihukese ilmaga muud ikka teeb kui istub aias lamamistoolis ja luristab jääkülma õlut vahepeal netis surfates ning kadedalt Gröönimaa jääliustike vaateid silmitsedes. Pean end vist ikka kokku võtma, muidu jäävad järgmised põlved ilma mu põneva elu kroonikast😜 Järgmiseks tärminiks eesootav pikk nädalavahetus - no vähemalt lubama olen ma kange.

Viimased päevad muudkui vahin Ukraina vasturünnaku tulemusi oodates rindeteateid. Paraku käitub Ukraina pool liialt professionaalselt, ametlikud teated äärmiselt infovaesed ja üldised. Muidugi arusaadav, et detaile ei taheta avaldada ja kui mingi piirkond suudetaksegi vallutada või objekt hävitada siis parem kui tuleb vastasele üllatusena. Loll oleks anda vaenlasele koordinaate kuhu nood oma suurtükiväe löögi saaks koondada. Hägune lootus, et Dnepri läänekallas suudetakse tagasi võtta. Eeldused selleks on loodud pikaajalise ning pideva komandopunktide ja laskemoonaladude (vaata videot😧) hävitamisega. Vene armee puhul suurimaks probleemiks motivatsioon: rünnata ja röövkäigul käia on tore aga kui kaitsesse surutakse tekib kiirelt küsimus, mille kuradi pärast võõral pinnal surra, mida me kaitseme kui keegi meid siin ei salli. Ukraina poolel kodumaa, lähedaste ja vabaduse kaitsemise nimel motivatsiooni kuhjaga kuid tehnikat napib. Vene päritolu otsakorral ja läänest antakse valikuliselt ning näpuotsaga, hea et sedagi.

Kusagil Hersoni oblastis

Videot tasub lõpuni vaadata, kus põhiline puänt!!!

Tuimalt kaardile vaadates jääb mulje, et Ukrainlaste kavalaim käik oleks murda läbi Antonovka silla juurde poolitades nii Vene grupeeringu. Mõlemad pooled jäävad sellisel juhul lõksu, üks Hersoni linna ja teine põhjapoole, piiramisrõngas langeb moraal kiiresti. Praegu olevat vaid esimene kõige nõrgem kaitseliin siin-seal läbi murtud. Asi seegi aga Ukrainlastel oleks vaja paari kolme nädalaga saavutada silmnähtavat edu enne kui sügisvihmad stepi rasketehnikale läbimatuks muudavad. Samas on praegune seis täitsa ulme, kes oleks Veebruari lõpus osanud loota, et venelased Kiievi alt minema pekstud ja kuue kuu pärast surub Ukraina neid lõunas tagasi ning pommitab Krimmi.

Sportlikust vaatevinklist olen kenasti tagasi pildil vaatamata jooksu mõttes palavuse tõttu aasta kõige ebamugavamale kuule. Täna jooksin selle aasta kiireima viieka ja ka tugevaima keskmise tempo, eelmisele aastale jääb siiski veel alla. Augustikuu sada jooksukilomeetrit sai samuti kenasti täis. Ainsaks ebameeldivaks momendiks mu Fitbit Charge 5 pulsikell, mis otsustas ekraanilt pildi eest visata. Päris ära ei surnud, sest mobla äpp näitab, et kell siiski funksib. Paraku ilma kellasihverplaati kasutamata ei saa jooksu algust ega lõppu täpselt fikseerida, samuti ei pane ta rada paika. Patarei, mis muidu nädala välja venitas läheb poole päevaga tühjaks. Proovisin teha restart ja igasugu trikke, miski ei aidanud. Enne kui prügikasti viskan üritan Fitbitilt abi või moraalset kahju korvava kompensatsiooni välja pinnida, no üle aasta peaks sihuke asi ju ikka vastu pidama. Hea, et vana aus Huawei töötab perfektselt, nii ei jää mu jooksud märkimata. 

Käib mõningate kommentaaride kohta😁