Seitsmest ei jätku kuidagi!

Puhkus ja Elu libisevad kiirelt mööda kui pilved Eesti taevas, naudi kuniks jagub!

Jutt on suvepuhkuse nädalatest. Ma ei kujuta ette kuidas on võimalik (või mis mõte) elada kui puhkust aastas vaid 2-3 nädalat, mis ameerikamaal kombeks. Distantsilt objektiivselt vaadates on tegu sulaselge orjusega - pea 50 nädalat virutad keel vestil tööd teha, et saaksid paar-kolm puhata. Isegi põhjamaade vanglates võimaldatakse pikem puhkus😜 Sellest tsüklist saab välja murda vaid ühiskonnale selga pöörates (silla alla või sügavale metsa elama minnes), hõbelusikas suus sündides, üliedukas ja osav aga tark olles või siis penskariks hakates. Viimasel puhul oled muidugi enne rabanud või osav olnud, muidu elamisväärset elatusraha ei jaguks.

Kuts kodus demonstreerimas kuidas penskaripõlve veeta kui enam jaksu pole.

Tõepoolest, mida vanemaks saan seda rohkem olen hakanud oma aega hindama. Mõni ime, jääb ju teist aina vähemaks ja mitte kusagilt juurde ei tule. Istusime lapsepõlvesõbraga saunas ning jõudsime jutu käigus õudsele arusaamisele: nii kaks kolmandikku elust läbi. Viimast järgijäänut peaks täiega nautima kuniks füüsiline vorm ja tervis seda lubavad. Me oleme veel arvestatavas vormis (siinkohal tänud esivanematele kaasaantud geenide eest!), aga kes teab kauaks seda jagub. Enamus klassi ja koolikaaslastest "vanaks jäänud" selle sõna otseses ja ebameeldivas tähenduses - ei jaksa või viitsi miskit põnevat teha, pole lihtsalt huvi või tervist. Hea, et mõttevahetus suht puhkuse alguses toimus, järgijäänud nädalaid sai võimaluste piires täie rinnaga nauditud - hea et mul nooremaid sõpru, kes jaksavad tempot hoida😁

Kuus kilti sujuvalt tõusvas tempos,
7 nädalat ebatervislikku puhkust ei tapnudki vormi.
Peaks hakkama miskit mägimatka planeerima! 

Blogistada pole just seetõttu jõudnud, et liiga palju muud aktiivset tegutsemist, ei raatsinud raisata aega toas läpaka taga istumisele. Nüüd olen tagasi tööl, vähemalt saan makstud selle aja eest mil näppudega klaviatuuri toksin. Isegi jooksmine jäi viimastel nädalatel unarusse, paar korda kui käisin polnud samm just kõige kergem ja sirgem, pidutsemise väsimus andis tunda. Nüüd juba kolm päeva kaine olnud, eile ja täna hommikujooksud tehtud, üllatavalt palju energiat. Ei teagi kas maks avaldab tänu või lihtsalt ilm soodne. Täna veel ei viitsi aga eks vähehaaval postitan ägedamatest seiklustest jupi kaupa takkajärgi, osadest pean siiski vaikima seoses moraalinormidega, legaalsetel põhjustel või bloggeri community guidelines rikkumise kartuses (juba sain hoiatuse, ei teagi veel mille eest).

P.S. Kommentaariumi teen uuesti vabaks. Puhkuseteemal vaevalt viitsib keegi sappi pritsida ja kui ükskord sõja juurde jõuan peaks Ukraina vasturünnak täies hoos olema, ellujäänud vatnikud piiri poole pagemas.