| Isane jänku kui vasakpoolse jälje põhjal otsustada, toetas ka 5'da jala maha😁 |
Märts käes aga meil tuli sihuke külmalaine, et isegi mina ei läinud täna jooksma. Koer ajas varakult üles, teda jalutama viies pidin mitu fleesi üksteise otsa tormikile alla panema. Öösel oli õhuke külmalume kiht maha sadanud, kaheksa ajal pühapäeva hommikul aedlinna tänavail vaid metsloomade ja mõne üksiku minust varasema koerajalutaja jäljed. Kutsik, kes selle külmaga algul eriti jalutada ei tahtnud muutus jäljeridasid nähes uudishimulikuks, hakkas nina maas järgi käima. Lõpuks tegime ümbruskonnas pooleteise kildise ringi. Palju oli jänese ja orava jälgi, samas ka kasside, rebaste ja koiottide jäljeridu. Viimaste "teadetetahvlitele" jättis ka meie kutsik jalga väristades oma "säutsu" kollase sirtsu näol.
| Kuts inspekteerib, peaks AI käest küsima kes. |
Iraanis paistab esialgne operatsioon ameeriklastel ja Iisraelil kulgevat sujuvamalt kui oleksin oodanud. Venelaste poolt Iraanile müüdud moodne õhutõrje praktiliselt kaotusteta maha võetud, pommitamiskampaania kestab täie hooga edasi. Suur osa rezhiimi juhtkonnast maha tapetud kuid paistab, et nii kohalik julgeolek kui ka sõjavägi ei tõtta poolt vahetama. Ega rahvas ka peale kuu aja tagust protestidemonstratsioonidele järgnenud tapatalgut julge tänavale tulla. Hästi võtab olukorra ja Iraanlaste nägemuse kokku X's nähtud kohaliku postitus:
„Iraanlasena võin teile öelda, et olukord ei ole enam lihtsalt poliitiline – see on eksistentsiaalne. Me oleme lõksus kahe kokkuvariseva struktuuri vahel: üks neist on sisemine, teine väline. Ühelt poolt seisame silmitsi sügavalt disfunktsionaalse valitsusega, mida juhivad kõrgeim juht ja Islamivabariigi mittevalitavad institutsioonid.
Kümnendid täis majanduslikku haldusomavoli, teisitimõtlejate mahasurumist ja brutaalset ideoloogilist kontrolli on võõrandanud mitu põlvkonda. Keegi ei usu enam reformidesse – sest iga katse on kas kaaperdatud või purustatud. Kuid siin peitub paradoks: me kardame kohutavalt ka režiimi kokkuvarisemist, sest oleme pealt vaadanud Lääne sekkumise tagajärgi sellistes riikides nagu Iraak, Liibüa, Süüria ja Afganistan. Igale neist lubati vabadust; igaüks neist laskus kaosesse, kodusõtta või võõrokupatsiooni.
Nii et ei, me ei usalda USA-d ega Iisraeli. Mitte sellepärast, et me toetaksime oma režiimi, vaid sellepärast, et me teame, kuidas imperiaalsed jõud kohtlevad Lähis-Idas „vabastatud” rahvaid.
Nende keeles tähendab vabadus sageli vaakumit, tuld ja püsivat ebastabiilsust. Praegu elavad paljud iraanlased kolme tõega korraga: Islamivabariik on moraalselt ja poliitiliselt pankrotis. Välisjõudude pakutavad alternatiivid ei ole vabanemine – need on häving.
Halb valitsus on üleelatav. Valitsuse puudumine ei ole. Me ei vaiki mitte sellepärast, et me nõustuksime. Me oleme ettevaatlikud, sest oleme liigagi hästi õppinud, mis juhtub siis, kui suurriigid otsustavad „aidata”. Kokkuvõtvalt: Iraan on rahvas, keda hoiab pantvangis tema oma režiim, kuid keda kummitab naabrite saatus. Me oleme kinni majas, mida vihkame, ümbritsetuna tulekahjudest, mida kardame veelgi rohkem.“
Iisraeli soov on hävitada eelkõige Iraani tuumapotensiaal ja soovitavalt ka majanduslik. Eriti hea tulemus oleks riik osadeks lammutada kuna tegu potensiaalselt võimsaima Iisraeli suhtes ebasõbraliku jõuga seal piirkonnas. Ameeriklased lihtsalt käituvad Iisraeli turvamehena. Ehkki rezhiimi vahetusest räägitakse siis tegelt pole see kummalegi tähtis. Pigem võiks ohtlikuks kujuneda demokraatlik ja kiirelt arenev Iraan, kes kujuneks eeskujuks ja juhtivaks jõuks shia muslimiriikide hulgas. Trump ega USA pole siiani avaldanud oma pikemat plaani (kahtlen üldse selle olemasolus) peale tuumavõimekuse hävitamise ja uduse jutu rahva poolt võimu enda kätte võtmisest. Ilmselt oleks nad vägagi rahul Iraagi või Süüria stsenaariumiga.
Trump väitis täna, et pommitamiskampaania kestab veel neli nädalat. Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, kust nad nii pikaks ajaks sihtmärke leiavad kui just ei asu lisaks sõjalistele objektidele ka tööstuslikke puruks laskma. Iraani kiviaega pommitamine tekitaks pigem hullema probleemi, inimesi on seal riigis 90 miljonit, vaevalt nood rahumeelselt valmis lihtsalt ära surema. Keskvõimu kokkukukkumisega seoses tekkiv eri rühmituste vaheline arveteklaarimine viiks meeletu põgenikekriisini. Nii palju on ka Ameeriklased õppinud, et maavägede sisseviimist rahuvalvajatena ilmselt isegi ei kaaluta.
Ukraina on vahepeal uudistes hoopis tagaplaanile vajunud, mis ei tähenda, et seal miskit ei toimuks. Viimase aja arengud näitavad, et vene edenemine on üha aeglustunud ja talvine platsdarmide ettevalmistamine suviseks suurrünnakuks äpardunud. Kohati Ukraina isegi maad tagasi võtnud. Sõda on muutunud üha enam droonide ja rakettide sõjaks, kus tankid ja muu rasketehnika etendavad pigem märklaudade rolli. Droone mõlemal poolel nii palju, et isegi üksikute sõdurite püüdmine muutunud mõlemal pool surmavalt tõsieluliseks arvuti ja sportmängu kombinatsiooniks. Analüütikud eeldavad, et vene pool on sunnitud mobilisatsiooni oluliselt tõhustama kui tahab suvel mingitki tulemust saavutada. Ukrainlastel meeste osas kitsikus käes, aga see olnud nii viimased kolm aastat. USA on sisuliselt välja tõmbunud, Euroopa aitab rahaliselt ja relvastusega nii palju kui saab vaatamata Hungari ja Slovakkia sabotaazhile. Need kaks tuleks lihtsalt nii EU'st kui NATO'st välja visata, kõik hingaks kergendatult.
Muusikasõpradele Ukraina moodsat heliloomingut alloleval videol😉