Jaanalinnupoliitika

Loojuv päike heidab pikki varjusid.

Maailm ümberringi põleb, naftahinnad tõusevad, aktsiaturg kukub, AI ähvardab iga nurga pealt aga mina vilistan ja sõidan suusamäele liugu laskma. Tegelikult vägagi loogiline käitumine, sest kui kõik peaks pekki minema oleks pärast hirmus kahju, et siis kui veel võimalik jäid mitmed mõnusad asjad või tegevused nautimata. Praeguses olukorras pole mõtet häid asju edasi lükata, kui siis tülikaid ja ebamugavaid stiilis: ehk tuleb enne tuumasõda kui pean tuba koristama või vannituba remontima😜 Jube totter oleks just enne pommiga pihta saamist uus vann või plaadid seina panna. Hoiatavaks näiteks vanaisa talus 39'l aastal valminud uus elumaja, tolle aja kohta igavene moodne, ruumikas ja ilus. Ei jõudnud pere end selles õieti sisse seadagi enne kui punased tulid, siis sõda ja lõpuks vene võim rekvireeris ning paari aasta pärast põles uute omanike käes maha. OK, siin meil ehk pole otsest sõjahirmu aga ühiskondliku korra kokkuvarisemine tabaks arenenud riike kõige karminalt, nende hellitatud kodanikud ei saaks segaduses hakkama.

Huroni järv pole veel täiesti kinni külmanud
Haruldaselt selge ilm, põhjapoolne vastaskallas selgelt näha.

Tegelt ma muidugi nii ei mõtle, aga inimene peab leidma õigustuse miks kulutas vabal päeval neli tundi autos suusamäele sõitmiseks et seal kümme tundi nagu poolearuline mäel vaid lühikeste õlle ja näksipausidega üles-alla uhada. Külmalaine polnud veel taanduda jõudnud, parklas näitas -15C, tuulekülma alla 20 miinuskraadi. Suusasaapad olid kõrvalistmel, istmesoojendus sees ja kuum õhk peale puhumas. Külmaga läheb plastik nii jäigaks, et eelmine kord sain vaid suure hädaga teised jalga, seekord siis targem. Mäeolud polnud just kõige paremad: jää ja jääpuru, võtsin oma suurslalomi suusad, kiirem sõit ja teravamad kandid - mäel veendusin, et õige otsus. Päike paistis aga tuul oli jäine, peale esimest õllepausi panin teise fleesi lisaks jope alla. Eriti kummaline, et parema talla alla olen saanud mingi külmakahjustuse, nahapaksend hakkas tunda andma ja hiljem koju sõites üles sulades lausa valutama.

Positiivse poole pealt rahvast väga vähe, kihutada sai muretsemata, et keegi ette koperdaks. Konjak plaskus kulus marjaks ära, jamajutt, et alko tekitatud soojatunne on petlik. Või noh kui ongi siis nagu AI'ga - pole vahet kui piisavalt hästi petlik, soojem hakkas igal juhul. Kui külmarohi otsa sai tegin seeria kätekõverdusi, kakskümmend kiire tempoga tekitas mõnusa sisemise soojavoo jope all. See tuletab meelde, et võtsin vastu karatesõprade väljakutse 2000 kätekõverduse kohta 5-25 veebruaril (100 päevas). Täitsin edukalt, esialgu tegin 10'sed seeriad aga  liiga kerge ja 10 korda päevas meelde tuletada oli keeruline. Viis korda päevas 20 teha palju lihtsam. Hakkas meeldima ja lasen nüüd ilma väljakutseta edasi. Peaks ka lõuatõmbed ja plangu lisama, et lisaks jalgadele (jookmine, suuskamine, rattasõit) ka käed ja kehalihased koormust saaks. 

Veebruarikuus jooksin 14 korraga 105.7 km keskmise tempoga 4:53 kilomeetri peale, aeglane kuna lumi, jää ja jube külmad ilmad ... või siis vanus hakkab märku andma👴. Kilomeetri, viieka ja kümpsi aegu pole mõtet isegi kirja panna, kevadel kahtlemata jooksel kõik üle. Käisin õues 31,5 km ja suusatasin 193 km. Sammusid keskmiselt 14600 päevas.

P.S. Kriisid on alati selle nurga pealt toredad, et turud liiguvad palju muutes taktikalise ostu-müügi oluliselt kasumlikumaks kui normaalsetel igavatel aegadel.