Friday, January 2, 2009

Aastavahetus Torontos

Eelmine aasta sai aastavahetusel Toronto all-linnas käidud, mis oli omaette huvitav kogemus. Oleksime see aasta sama asja teinud aga lapsed hakkasid peale käima, et ikka päris pidu on vaja. Olin laiskusest peo mõttele veidi vastu aga kaasa asus laste poolele nagu ikka, mis tähendas muidugi et üritus toimub. Mulle meeldib teiste juures peol käia aga oma kodus pead pidevalt kõigel silma peal hoidma, ei saa end mugavalt tunda, lõpuks pead veel koristama ka. Oma kodus oled peo korraldaja aga mitte peo nautija. Hoiatasin naist ette, et ta garanteerib endale sellega peavalu aga too lubas rahulikult võtta ja mitte liialt pingutada – teadagi. Salatid ja koogid tehti eelmisel päeval enamasti valmis, mõningase üllatusena aitasid lapsed kaasa, minu osaks jäi tubade koristamine ehk täpsemalt öeldes sellisesse olukorda sättimine et endal piinlik poleks. Lapsed küll arvasid, et mis me enne koristame, niikuinii aetakse kõik segi (mis on muidugi tõsi).

Veidi enne viite saatsin tuttavatele uusaastatervitusega SMS’d mobladele, olen seda viimased paar aastat teinud, jõulukaartide saatmise asemel. Mõned peavad liiga “südametuks” aga neile ütleks: “Hei, käige ajaga kaasas!” Tegelikuks põhjuseks muidugi laiskus:) SMS eelised võrreldes postkaardiga: kohe ja täpselt õigel ajal kohal, nõuab vähem ettevõtmist ja aega, maksimaalselt 180 tähte:), copy & paste funktsioon:), odavam:), puudusi nagu ei leidnudki. Kuulasime raadiost Ilvese kõnet aga ilutulestikku internetist kahjuks ei näinud, ei saanud korralikku ühendust, ilmselt oli liiga palju inimesi peal. Viie ajal ehk Eesti aastavahetusel tegime spetsiaalselt kaasale toodud Rootsi siidri lahti. Too oli küll kahelnud, kas see ikka nii hea on kui “päris” Rootsi omad, aga maitstes tunnistadas, et on küll. Seda mitte ainult viisakusest, sest hiljem küsis juurde, mida ma ei teagi, et varem ühegi ka kergelt alkoholi sisaldava joogiga tema puhul juhtunud oleks. Külalistele oli üsna ebamäärane aeg antud, mõnele siiski kaks tundi toimuvast varem, et nad ikka aastavahetuseks pärale jõuaksid. Kuueks saabusid esimesed külalised, edasi läks kõik tuttavat rada. Kõigepealt avati mõned joogid, et jutt jooksma hakkaks ja kui enamus rahvast oli kohal asuti pugima. Külalised olid ise ka üht-teist kaasa tarinud nii, et laud lõpuks toidu all lookas nagu kombeks öelda. Õnneks tunnevad kõik end piisavalt vabalt, et ma ei pea pidevalt käima küsimas, kas miskit vaja. Joogid sai postkasti külma panna enne ikka haakisin välimise ukse, et postiljon või mõni teine õnnelik meie alko tagavarasid pihta ei paneks.

Et järgnevast aru saada peab kirjeldama siinset postkasti, mis kujutab endast maja seinas asuvat seina paksust auku, nii väljaspool kui seespool on ukseke. Postiljon avab välimise ukse ja suskab posti “kasti” sisse, maja elanik avab sisemise uksekese ja võtab saabunud kirjad välja. Kunagi kui lapsed pisemad olid juhtus selline nali, et nad unustasid mängu käigus üsna ehtsa väljanägemisega kummimao postkasti. Mina avastasin koju tulles, et ajaleht ja kirjad on postkasti kõrval maas laiali. Esimene mõte oli, et postiljon on nüüd õige laisaks läinud ja viskab lihtsalt posti enam vähem õige postkasti suunas. Kontrollimaks, kas mõini kiri siiski ka postkasti on kukkunud avasin uksekese ja momendiks valdas mind ürgne hirm, mis kõigile imetajatele aegade algusest kaasa antud kui nad roomajaid näevad. Muidugi tundsin meie kunstmao ära aga mõistsin ka miks post maas laiali oli. Kujutan vaid ette kuidas postiljon hüppas kui ta uimaselt oma üksluist tööd tehes postkasti ukse avas ja madu märkas, kahju et ei saanud seda video peale vötta. Õnneks ei kaevatud meid kohtusse moraalse kahju tekitamise eest.

Lauanõudeks kasutasime paberist või papist taldrikuid topse, kes kurat viitsiks neid muidu pesta. Õlut pakun ikka kannudega ehkki canadalased on harjunud pudelist jooma. Muud kärakat kah klaasidest aga lastel on plast topsid mahla jaoks kuhu nad ise oma nime markeriga peale kirjutavad. Muidu lähevad segi ja hiljem on kümme last suutnud sada topsi maja peale laiali tassida kusjuures kindlasti mõned ümber ajada. Lapsed sai eest ära keldrisse saata, kus nad Nintendode taga mängisid ja sellest tüdinuna arvutite taha istusid. Mul on all kahest vanast ja kahest uuest arvutist võrk üles pandud nii, et saavad kambakesi mängida, meelismänguks oli seekord “Counterstrike”, tüüpiline jooksmise ja laskmise mäng kus ühel pool terroristid ja teisel pool sõjaväelased. Pidin ise ka paar korda all neil abiks käima kui miski probleem tekkis aga suurem plika on juba piisavalt osav, et oskab enamuse esile kerkivaist jamadest ise lahendada. Poole kaheteist ajal kogunesime teleka juurde vaadates ülekannet Toronto keskväljakult. Kellade lüües sai šampa pudelid avatud ja jook klaasidesse kallatud ning uue aasta õnnitluste saatel kokku löödud. Peo jatkudes avastasin mingil momendil, et naine on kadunud. No muidugi oli teine peavaluga voodisse pugenud – nöök niimoodi uut aastat alustada. Hiljem küll väitis mulle, et peavalu alkoholist aga seda ma suurt ei usu, kaks klaasi siidrit vaevalt nii mõjuks. Kahe ajal hakkas pidu laiali vajuma, pole enam nii nagu vanasti, et mürgeldasime viieni hommikul, siis kerge uinak ja kaheksa ajal korkisid esimesed ärkajad järgmised šampad. Praegu on just see aeg kus lapsed ja vanemad väsivad enam vähem samal ajal. Enne kukkusid lapsed varem ära nii, et neid tuli magavatena autodesse tassida, varsti hakkavad hoopis nemad kauem ülal olema. Viimaste külaliste lahkudes kobisid plikad põõnama aga mul polnud und ja otsustasin nõud koristada ning ära pesta, siis hommikul mõnus ärgata. Tunni ajaga saigi kõik tehtud ja nelja ajal sain ise voodisse. Kassid ilmusid ka välja, nemad peidavad end selliste ürituste käigus ära, ilmselt pole suhtlejad tüübid. Aga tegelikult kellele see ikka meeldiks kui suur hulk hiiglasekasvu loomi sind solgutaks ja sussutaks.

2009 01. Jaanuar

Uus aasta algas õige pika sissemagamisega, ajasime end lastega alles keskpäeval voodist välja. Emmest polnud ikka asja – peavalu. Meie peres on selline tööjaotus, et mina libistan jooke (viisakuse piirides(vähemalt anda arust)) aga naisuke valutab pead. Kostab ebaaus ja tunnen talle kaasa aga kasu sellest paraku suurt pole. Panin Eesti raadio peale ja kohvi joomise ajal sai veidi läpaka taga istuda. Üldiselt molutasime pool päeva maha enne kui otsustasin miskit ette võtta ja helistasin tuttavale, kas oleks soovi uisutama minna. Nood olid nõus aga tüüpilise hilinemisega saabusid siis kui ilm juba hämardus. Sõitsime meie juures olevale tenniseplatsile rajatud uisuväljakule, kus olid küll mõned hokimängijad aga see ei seganud. Mõlemal lapsel on meil jäähoki uisud, pisema omadel pidin enne kannaosa tainarulliga laiali suruma, et liialt jalga ei pitsitaks. Uiskude jalgapanemine on alati igavene ettevõtmine, need peab poolest saati lahti nöörima ja siis uuesti augu kaupa tihedalt kinni sikutama. Kogu see tegevus külma käes paljakäsi. Selleks ajaks kui laste uisud jalas ja enda omasid toppima asun on kere punnitamisest kuum ja näpud külmast kanged. Pean endale uued uisud muretsema, vanadega üsna nöök sõita. Unustasin jäähoki kepid maha nii, et meie uisutasime niisama sel ajal kui teised lõbusalt litrit tagusid. Lapsed väsisid üsna kiiresti ja kippusid juba tunni aja möödudes koju tagasi. Ei viitsinud ise ka suurt kauem olla, varustus maha ja autosse. Lapsed ronisid kõik minu autosse ja hingasid momendiga aknad uduseks kuna sooja õhu ventilaator ikka ei tööta, pean selle käsile võtma. Pidin sõitma aknad praokil, et veidigi välja näha.

No comments:

Post a Comment