Kass Enampakkumisel

Mängin rahulikult (no tegelt mitte nii rahulikult) arvuti taga ja kui vastane kolmandat korda minu lennuki alla laseb tunnen imelikku haisu. Õrnalt tajusin seda ennegi, pidades kassikasti juurest tulevaks aga toolil niheledes on lehk ootamatult tugevaks muutunud. No ei saa olla, et olen nii sisse elanud, et ehmatusest püksi teinud. Kummardun nuusutama ja pole kahtlustki, kusehaisu pahvakas lööb vastu. 

Mida kuradit, olen ikka täielikus segaduses. Katsun ehmunult pükse, need tunduvad kuivad aga fleece materjal on ju sihuke salakaval, et ei pruugi aru saada. Muuseas kätt üle tagumiku libistades tunnetan niiskust???, süda jätab paar lööki vahele, ega ma ometi emaseks pole muutunud! 

 Vaatan arvutitooli poole, selle must pind tundub kuidagi tavalisest tumedama tooniga. Pisuke lootuskiir lööb särama ja saab kinnitust kui kummardun tooli lähemalt uurima. Riidepõhi on niiske ning aroomi põhjal otsustades ilmselgelt kusene. Minus võitleb kergendustunne vihaga koduloomade, iseäranis kasside vastu. Süüdlane lesib siinsamas põrandal ja jälgub parastava pilguga minu tegevust, vähemalt nii see mulle momendil tundub.

Pikemalt ootamata raban looma nattipidi haardesse ja torman trepist üles. Teel välisukse juurde informeerin kogu peret mitte just sõbraliku tooniga, et seda looma ei taha ma enam meie majas näha ja kräunatuse saatel uksest välja ta lendab. 

Kurat ja põrgu, olen püha viha täis. Taolisest kassist, kes kõigi oma eritusproduktidega alates oksest ja lõpetades vedela sitaga meie elamist õnnistab, on mul kõrini. On päevi kui koju saabudes jääb lõhna põhjal mulje, et tegu hoopiski loomaaia kassiliste ekspositsiooniga. 

Pakun välja kolm varianti: kass õuekassiks muuta, kuulutusega ära anda või metsa viia. Koonduslaagerlikult lõpliku lahenduse poolt ei suuda ma isegi nii vihasena olla. Metsa viimise puhul on tal vähemalt võimalus, loomaarsti kätte antuna seda pole. Naispere on muidugi kassi poolel, aga kellestki pole õhinal looma sõnniku rookijat. Lubadusi on ennegi antud kuid kasside tagant koristamisega on alati üks sõda. Peale tulist vaidlust, kus teema puudutab rohkem looma kui meie heaolu löön käega ja lähen lugema. 

 Paraku olen liiga pehme südamega ning õhtuks on hinge pugenud pisike mure. Salamisi piilun ukse taha, aga looma ei paista kusagil. Enne magama minekut käin seda lontrust prügi viimise kattevarju all isegi väljas otsimas, aga elukas kadunud kui tina tuhka. Ksss..., ksssss!!! - kissutan natuke, kuid sellest pole tulu. Valju häälega kutsuda ka ei julge, teised äkki veel kuulevad ja arvavad, et olen kassile andeks andnud:) 

Kõige tipuks meenus seik, mis hakkas süümekaid tekitama. Nimelt oli loom enne vetsus potti vett lakkuma tikkunud. Hirmutasin teda veidi, tonksasin ja tõmbasin vett peale, et eemale peletada. Ilmselt ei aidanud, sest mõne minuti pärast tormas kass kräunudes märgi käpajälgi maha jättes trepist alla. Pisem plika oli teda sutsu tugevamini tõuganud nii, et esimesed käpad märjaks said ja kiisu tõsiselt ehmus. Kuidagi ei taha uskuda, et kassil niipalju mõistust, et tooli (miks minu!) peale kusemisega taolise tembu eest kätte maksab. Varem selliseid lugusid kuuldes olen neid folklooriks pidanud. Kurat teab, aga teooria kontrollimiseks katsetuste seeriat ei kavatse ma oma kodus korraldada. 

Selline lontrus, kelle pärast ei saa korralikult öösel magadagi, ajab ikka närvi küll. Loogiliselt võttes pole tal ju õues häda miskit, paar kraadi sooja ja kuiv ilm ei tee sihukesele karvatuustile miskit. Proovin end rahustada, et maal jooksid kassid aastaläbi õues ringi. Paar korda nagu kuuleks näugumist, uni läheb ära aga põhimõtteliselt üles end ka ei aja. Kella viie ajal siiski piilun ukse taha, vaikus. Enne töölesõitu teen tiiru ümber maja, loomast pole kippu ega kõppu. 

Töölt koju helistades selgub, et kass on siiski koju jõudnud. Hiljem kaasaga rääkides kerkib üles müsteerium, sest selgub, et keegi pole teda sisse lasknud. Pean vist lapsi rohkem pinnima, küllap nemad seda mingil momendil vaikselt tegid. Aga probleemi see ei lahenda, kassiga tuleb miskit ette võtta. Ilmselt on lihtsaim loom õuekaks koolitada, sest ausa südametunnistusega ei saa teda ju kellelegi soovitada. Loom on ilus, armas, nurrub mis kole ja hõõrub end sõbralikult vastu, aga kord paar nädalas korraldab seatempe. Oleks nigu rikkis auto maha müümine, mis pealt vinge välja näeb aga sees suurt hulka vigasid peidab. 

Aga kui keegi on nõus võtma armast nurruvat kohitsetud isast Puma nimelist kassi, kel vahel kõhuhädad ja kes pisikiusamisele vastab kuserünnakuga, andke märku kui suudate armastavat ja hoolitsevat kodu pakkuda!