Sitt Suusailm

Täna veendusin, et sitta suusailma ei ole olemas, kui siis ehk ainult virisevaid suusatajaid. Meie kambas selliseid õnneks ei ole. Naljakas kuidas inimese arusaamine ühe ööga võib muutuda. Alles eile vaatasin külmavärinaga vana tuttava FB postitust, kus ta jooksusellidega kampas kusagil läänerannikul õnnelike ootusärevate nägudega vihmasel teel seisis. Mõtlesin, et mis mõnu küll saab olla külmas vihmas sörkimises. Aga tänane viimane laskumine tihedas vihmasajus läbimärjas suusakostüümis oli nii nauditav, et jääb aastateks meelde - praktiliselt iga pööre tuli minu oskuste piires perfektselt välja. Lumelöga lendas terasest suusakantide alt jugadena.

Hommik ei alanud eriti lootusrikkalt, hotelli aknast välja vaadates avanes trööstitu vaatepilt. Paksu udu tõttu palju kaugemale vihmaga püdelaks muudetud lumelöga täis parkimisplatsist ei näinud. Lapsed põõnasid, polnud nagu mõtet sellise ilmaga neid tagant kiirustama hakata. Kuna uni oli läinud otsustasin hotellirestoranis hommikueine võtta, mille reklaamimiseks oli meile 10 dollarine kinkekupong antud. Kogu eelneva põhjal poleks pidanud üllatuma, et ühe inimese lihtsa buffet tüüpi hommikueine hinnaks kuulutati $13.95. Aga noh 4 dollarit võib ju maksta.

Kokk polnud muidugi veel kohale jõudnud nii, et algatuseks nosisin sarvesaiu kohvi kõrvale. Koka saabudes tellisin kaks praemuna - praekartulid, vorstikesed ja peekoniribad pidin iseseisvalt taldrikusse laadima. Tavaliselt pole harjunud nii tugeva hommikusöögiga, igatahes lahkusin pakkudes viisakalt ka tipi juurde. Naljakas moment oli see, kui teenindaja igaks juhuks enne arve esitamist mainis tipi andmise kommet:) No kas tõesti oli mul selline nägu ees, et kavatsen maksmata minema joosta, ehkki lugesin eine kõrvale viisakalt National Posti:))) Oli kange tahtmine natsa kiusata ja 5 senti jätta, aga lõin käega ja lisasin arvele kohaliku kombe kohaselt kolm dollarit ehk umbes 15%.

Hotellituppa naastes avastasin, et lapsed põõnasid rahulikult edasi. Hakkasin asju kokku panema ja vähehaaval ajasid nemadki end üles.  Kes hiljaks jääb see ilma jääb. Hommikusöögiks jogurt, saiakesed ja tee. Kraami autosse tassides tuli tõdeda, et vahepeal ilm pigem hullemaks läinud. Sadu tihem ja parkimisplatsil tuli lompide vahel loovida. Mäele jõudes polnudki miskipärast eriti üllatav fakt, et vabu parkimisplatse võis lausa kohviku kõrval leida.

Juba lühikese jalutuskäigu jooksul autost kohvikusse said meie suusariided korralikult märjaks. Ajasime suusasaapad jalga ja peale lühikest kõhklust suundusime mäele. Tõstuki juures köötsutas vihmavarjus üksik mäetööline, kes ei näidanud üles vähematki huvi meie piletite vastu. Mõni ime, sest terve mäe peale oli kokku kümmekond fanaatikut, kes vihmavalanguid trotsides nõlvadest alla uhasid. Tõstukitoolil olime sunnitud istme lohus asuvasse vihmavee lompi istuma.

Esialgu oli päris raske, sest nähtavus nullilähedane. Kogu mägi oli kattunud piimja uduga ja lisaks tegid suusaprille tihedalt katvad vihmapiisad kogu ühtlaselt tumevalge pildi parajalt säbruliseks. Isegi paari meetri peale ei seletanud silm lumepinna kontuure, nüüd kujutan ette mis tunne on prillideta tugevalt lühinägelikul isikul. Seega tuli iga pööret korralikult sõita, ei saanud riskida poolkülitsi lumekünkasse sissesõitmisega.

Peagi harjusime ja päris mugav oli suusatada aga nelja laskumisega olime nii märjad, et otsustasin sisse minna riideid kuivatama. Kindad olid juba esimese paari sõiduga vettinud, viimased tegin paljakäsi ja huvitaval kombel polnud kätel külm. Joped lasid vaatamata paljureklaamitud märjavastupidavusele kõigil läbi, pole ka ime sest ilmselt oleks selles ilmas ainult Kalüpsoga kuivaks jäänud. Kohvikus kuivatasime riideid vetsu kätekuivatite kuuma õhu käes, mis kuigipalju aitas.

Suurema saju otsustasime mööda lasta, et veidi hiljem uuesti proovida. Olin nimelt märganud mäel paari inimest läbipaistvast kilest keepidega, nagu neid Eestiski rahvaüritustel vihmase ilma puhul jagatakse. Ajus klõpsatas relee ja lahendus oligi käes. Läksin küsisin kohvikuneiult, kas nad saaks mulle anda nelja suurt prügikotti, aga muidugi aitas ta mind hea meelega. Kuivasime veel veidi, lapsed sõid kohvikuroog "Putini" nahka ja otsustasime proovida kuidas "prüggaritena" mäel esinemine õnnestub. Peaauk põhja keskele, käeaugud kahte nurka ning oligi veekindel kostüüm valmis.

Kilekottidest oli suur abi, sest need olid nii pikad, et ulatusid ka istekohta ning põlvi katma. Liigutusi suusatamise juures suurt ei seganud, sest kile ise ju niivõrd kerge. Päris naljakas oli kilekottide laperdades mäest alla kihutavaid lapsi vaadata. Kahju, et varem selle mõtte peale ei tulnud, sest ehkki märjemaks riided enam ei saanud, polnud esimeste sõitude niiskus kuhugi kadunud ja peale pooleteise tunnist tuules ja vihmas suusatamist hakkas lastel külm. Mul endal läks tunne järjest mõnusamaks, aga ei tahtnud neid sundida mäele jääma. Lasin lapsed sisse ja tegin üksi paar eriti nauditavat laskumist enne kui viimast korda kohviku juurde liuglesin.

Nüüd igatahes on selge, et suusatamist saab nautida iga ilmaga, lihtsalt varustus peab vastav olema. Ilmselt pean lisaks varukinnastele ka mõned prügikotid auto pagasisse hoiule suskama.