Prüggar Kanadas

Ka sellises heaolu ühiskonnas nagu Kanada on keskmisest parema sissetulekuga inimene sunnitud aeg-ajalt prügikastist toitu otsima. Taolise käitumiseni viivad ühiskonna poolt peale sunnitud normid ja toitumistavad.  

Selgitamaks provotseerivat sissejuhatust tuleks alustada faktist, et kuulun nende hulka, kellele meeldib sealiha ja iseäranis seakamar (vaadates kaasa hiljutist postitust "Soolapekki sibulaga" tundub, et olen Pauli hingesugulane:). Seetõttu sai poolsalaja reedel ostetud klassikaline seajalg ehk "kinkku" nagu seda nõukaajal Soome mõju all olles kutsusime. Poolsalaja seetõttu, et kallis kaasa, kes meelsasti igasugu häid toite teeb, millegipärast ei salli ehtsat seakintsu, kus kont sees ja pekikiht koos naha ja vahel isegi sellel ilutseva veidi laialivalgunud sinise templiga - pidavat liiga rasvane olema. Aga vaatamata ebatervislikkusele, mulle maitseb hirmsasti. Leian, et seni kui mahun maleva aegsesse pluusi ning 25 aastat vanadesse pükstesse ei pea muretsema, mis ja kui palju söön. 

Oli plaanis ise ahjupraad teha, aga plaaniks see jäigi, sest laupäev kulus hoopiski arvuti taga kopteri ja lennukipiloodi oskusi lihvides. Kaasa süda läks haledaks ning ta pani ise prae ahju. Peagi oli terve maja sellist jõuluprae lõhna täis, et kõik kes liikuda suutsid kogunesid praeahju ümber:) Läbi ahjuakna kiigates avanes isuäratav vaatepilt, kus kamar seajalal oli kuuma käes kokku tõmmanud moodustades lõigete järgi eraldunud ruudukesi. Kartulid ja porgandid sisisesid pannile valgunud rasva sees. Peale kuninglikku söömat ei jaksanud miskit muud teha kui telekast vaadata paar osa ETV sarjast "Kaks kanget Venemaal" ja siis tudile kerida. 

Järgmine päev külmkappi revideerides avastasin eriti räige kuriteo. Keegi oli praetüki pealt rasvasemad palad ning sealjuures ka kamara eraldanud. Mul tekkis kuri kahtlus, mis süvenes kui märkasin koera prügikasti kapi juures keel ripakil nuuskimas. Ust avades ja prügikasti kaant kergitades kangestusin õudusest, parimad palad vedelesid kartulikoortel ja kapsalehtedel muu sodi peal. Vaatasime Kokoga mõistmatult teineteisele otsa, kas tõesti elame koos nii südametu inimesega, kes valmistab hõrgutava prae, laseb meil terve öö peki ja kamaratükikestest und näha ning heidab need siis hoolimatult prügikasti, et meie searasvast nõretavad unistused julmalt purustada. 

Järsku märkasin koera ilmes muutust, metsiku lihasööjana mõistsin seda instinktiivselt suutes napilt koera ennetada prügikasti sisu kallale sööstmisel. Olukorda lähemalt inspekteerides, ei paistnudki see nii lootusetu. Kamara ja pekitükid olid enamasti kapsalehtede ja kartulikoorte peal puutumata kokku madalamal asuva sodiga. Ettevaatlikult ringi vaadates veendumaks, et rohkem tunnistajaid peale koera pole, asusin piinlikkust tundmata hõrgutavamaid palasid välja õngitsema. Madalamal asuvad ja hügieeni seisukohast nigelamad notsujala jäänused sai Koko endale, et ta vait püsiks.

Kamaratükid panin kenasti karpi, mille peitsin külmkapi taganurka, kust tavaliselt igaaastase suurpuhastuse puhul avastame mitmesuguseid üllatusi, millest isegi koer keeldub. Ühe kamararuudukese asetasin kodusel leivakäärul alustassile, suts soola peale ja pooleks minutiks mikrokasse. Välja võttes särises rasv veidi kõvemaks ja pruunimaks tõmbunud leival. Kes suudaks sellisest maiuspalast keelduda, isegi kui osa prügikastist pärit:)  Mmmmmm ... kui hea!