Ametiühing - absurditeater

Teisiti ei oska ma seda enam küll kutsuda. Seekordse käiguga asus siinne postimeeste ametiühing absurdsuse poolest maailma organisatsioonide seas esirinda. Hädapärast suudavad ainult Põhja-Korea kommunistid või Iraani usuhullud konkurentsi pakkuda.

Nagu paljudele teada jagatakse ametiühingusse kuuluvate isikute vahel hüvesid rangelt ainult selle põhjal kui kaua nad ametiühingusse kuulunud on. Seega on ametiühingustaazh taolistel töökohtadel kullast kallim püsiväärtus, sest selle alusel jagatakse tööaega, puhkuseid, töökohti, lisatasusid, ületunde, toetusi, ... ühesõnaga kõiki hüvesid mida töökohal saada võib. Teiselt poolt kergendab staazh võimalikke karistusi ja annab omavaheliste lahkarvamuste puhul absoluutse eelise. Kokkuvõttes on ametiühingustaazh suurema võimu ja väärtusega kui tutvused nõuka ajal.

Esimesel pilgul tundub lihtne, mida varem oled tööle võetud, seda pikem staazh. Aga mis siis kui mitu isikut samal päeval, just sellises olukorras oleme mina ja veel 15 töökaaslast. Esimese pauguga seati järjestus "sisseastumiseksami" tulemuste põhjal. Kes sai kõrgemad punktid see ka eespool oli, mina olin seitsmes. Pomm plahvatas nüüd kui järjekordne vahetuste konkurss välja kuulutatud. Töökaaslane teatas, et staazhinimekiri on muudetud. Ei saanud aru, mis mõttes???

Ta oli üllatusega avastanud, et nimi kaks kohta kõrgemal kui enne. Asja uurima minnes selgus järgmine lugu. Nimelt oli ametiühing leidnud (ilmselt kellegi nimekirja lõpus oleva isiku kaebuse põhjal), et teadmiste alusel järjestamine on ebaaus ja otsustas absoluutse võrdsuse nimel uue järjestuse juhuslikult valitud numbri põhjal moodustada. Mulle ei tulnud enam erilise üllatusena, et ametioskuse või tööülesannete täitmise alusel järjestamist peetakse äärmiselt tagurlikuks töörahva kurnamise vahendiks.

Kuna olen just piiripeal, et soodsat vahetust saada muutusin õige murelikuks ja kiirustasin kõiki vasakpoolseid ja eriti rahvusvahelist ametiühinguliikumist maapõhja vandudes (ettevaatuse mõttes eesti keeles:) teadetetahvli juurde asja uurima. Alustasin hingevärinal nimekirja lõpust, ja ülespoole liikudes tekkis kahtlus, et mind on üldse ära unustatud. Viimaks tuli tuttav nimi ja pidin jälle kord tõdema, et elus pole vaja olla ei tark ega ilus - hoopiski õnne peab olema:) Olin tõusnud teisele positsioonile! Kergendus suur, samas ka piinlik tunne, enda arust olin ebaausal teel teiste ees eelise saavutanud. Samas nii õrna südamega ma ka pole, et seda kasutamata jätta kui pakutakse:)

Hiljem kuulsin, et nii mõnigi allapoole kukkunu oli kõvasti lärmi löönud. Arusaadav, sest oleksin isegi end seaks vihastanud kui endisest positsioonist allapoole kukkunud ja seetõttu peaks näiteks öövahetuses tööl käima hakkama. Aga neile oli vastatud, et "Ametiühing" on rääkinud ja otsus on lõplik. Edasikaebamisele ei kuulu, kuna kõrgemat instantsi pole. Pilkavalt lisati, et isegi jumalal ei ole ametiühingu otsuste juures sõnaõigust, puuduvat liikmepilet.

Mõni ime siis, et ametiühingu liikmeteks olvad töötajad on keskeltläbi palju madalama efektiivsusega. Süsteem töötab just nagu nõukaajal, kus igasugust initsiatiivi ja töökust maha suruti aga võrdsustamist ei viidud isegi tollal nii absurdsele tasemele. Paremal (ja tutvustega) töötajal oli võimalus sanatooriumi tuusikut või telekaostu luba saada:) Ärge nüüd valesti aru saage, ma sugugi ei kiida ega igatse taga nõuka süsteemi, lihtsalt lasen välja auru, ei suuda end hoida kui puutun kokku ääretu totrusega.

Nüüd jääb vaid üle loota, et juhuslikult pole allapoole sattunud liiga palju "nähtavate vähemuste" (hindud, aafriklased, pilud, muhameedlased, lühikest kasvu, ülekaalulised, kiilakad, ... :) esindajaid nagu neid siinmaal kutsutakse. Siis oleks põhjust nõuda uut loosi rassilisele, soolisele, usulisele, välimuslikule ... diskrimineerimisele viidates, kusjuures neile tuleks tagada soodus tulemus. Ma meelega ei pannud siia naerukoha märki, sest ei imestaks kui taoline pull juhtuks.