Õudusunenägu

Jalutan oma vanas koolis teadmisega, et vaja tundi minna. Mõtlen, et miks küll peale nii pikka aega ja meenub, et ma ikka ei lõpetanud keskkooli. Loogiline mõistus küsib: Kuidas sa siis ülikooli sisse said, aga uneteadvus leiab salakavalalt kohe vastuse: Tol nõuka ajal juhtus imelikumaid asjugi, küllap sai kedagi kusagil "määritud", ja nüüd tuli see välja.

No kiire on ka, ilmselt olen esimese tunni niikuinii sisse maganud, sest õpilasi sagib koolis ringi. Gustav Adolfi Gümnaasium pole teatavasti standardprojekti põhjal ehitatud ja arhitektuuri tundmata pole seal lihtne orienteeruda. Aga õnneks sattun kohe teisel katsel ukse vahelt sisse piiludes bioloogia klassi, mis just lõppenud. Asjaolu, et klassikaaslased näevad just samasugused välja kui 30 aasta eest, ei tundu üldse kummaline. Isegi mu keskkooli salaarmastusest blondiin pole karvavõrdki muutunud:) 

Küsin, mis järgmine tund on ja selgub, et Eesti Keel. Klass asub (vähemalt unenäos ja ka omal ajal) neljandal korrusel, lähen seda otsima. Leiangi suurema vaevata ehkki tundub, et vahepeal on koolis kõvasti ümberehitust tehtud, keskel asuva suure ringtrepi asemel kaks tavalist ehitatud nagu standardses Mustamäe numbrikoolis, kus esimesed kaheksa aastat sai käia. Klassiruumi sisse astudes leian, et momendil on hulgaliselt vabu kohti. Viskan koti tagarea lauale, korraks käib peast mõte, äkki on tegu mõne klassi jõmmi kohaga. Kättemaksuhimuline muie tuleb näole, proovigu vaid ülbama hakata, saab väikese üllatuse osaliseks, olen vahepeal karates musta vöö teeninud. Kool sarnaneb ju vanglaga, kus ühiskongis kangem koll viskab oma asjad just sellele narile, mis meeldib ja teised tegelased kolivad vaikselt minema kui tüli ei soovi. 

Et tunni alguseni veel aega, lähen kooli peale uitama. Mida kuradit, vahepeal on artitektuur uuesti muutunud, või ei pannud ma seda lihtsalt enne tähele aga hoone on viiekordseks kasvanud. Muidugi oskan ära eksida ja kiirustades kella vaadates jooksen direktorile otsa. Too suurekasvuline tugev mees peab mu kinni ja küsib kuhu nii kiire, kas eksamile. Vastan, et Eesti Keele klassi aga olen nii kaua koolist eemal olnud, ruumide paigutus meelest läinud. Nojah siin vahepeal muudatusi tehtud möönab direktor, lisades et sinusuguseid takkajärgi lõpetajaid on meil kolmekümne ringis laseb mul minna.  

Nüüd eksin aga lõplikult ja peale suht sihitut treppidest üles alla tormamist jõuan hoopis botaanikaaia moodi kohta, kus soe ja niiske ning ohtralt troopilisi taimi. Seal töötavalt laborandilt uurin kus siin see bioloogia klass asub, lootuses et selle juurest leian eelnevat käiku korrates lihtsalt tee tagasi emakeele klassi. Too vaatab mulle imestusega otsa andes segadust tekitava vastuse: See on meil ju Rahukohtu tänaval. Mis mõttes, alles kümme minutit tagasi oli ju siinsamas majas??? 

Pole aega juurdlema jääda, tunnialguse kell võib iga hetk heliseda. Torman kooli hoovile ja sattun seal madalast uksest sisse astudes hoopis mingisse võlvitud avarasse keldrisse. Nüüd olen täielikus segaduses, õnneks annab uni armu ja ärkan. Uimase peaga üritan kõigepealt meelde tuletada, millised eksamid siis tegemata jäid:) Milline kergendus kui mõistan, et oli vaid uni - pole vaja uuesti lõpukirjandit kirjutada ega isegi ülikooli kõrgema matemaatika eksamile minna, seegi diplom olemas!

Viimasel ajal pole unesid näinud või pigem ikka ei mäleta neid, sest ärkan ju nii vara. Tänagi olid silmad punkt 5:10 lahti aga panin nad mõnuga uuesti kinni. Kui järgmine kord võpatusega ärkasin oli kell ainult 5:40. Sel ajal olingi une näinud, mis tundus pea poole päeva pikkune ja nii selge, et reaalsusse tagasipöördumine võttis mitu minutit aega. 

Unustasin enne mainida, et tänast pikka põõnamist võimaldas mu töökoht. Sain nädala lõpuni vabaks vastutasuks selle eest, et soostusin ametlikul riigipühal 2. jaanuaril ja sellele kohe järgneval 3. kuupäeval tööle minema. Mulle sobis suurepäraselt, sest praegu ongi laste koolivaheaja viimane nädal, lumi tuli lõpuks maha, saame suusatama minna. Eile juba seadsin sidemed parajaks ja proovisime saapad üle, et ei tuleks ootamatuid üllatusi. Pisemale plikale pidingi oma varudest uued saapad valima.