Tuesday, September 1, 2015

Murakal ja illegaalselt Lätis

Jätkan Eestilugude pikalt hilinenud järgikirjutamisega:

Reedel 17 Juulil käisime murakaid korjamas Varstu kandis.
Peale korralikku hommikueinet kobis kogu jõuk autodesse ja sõitis sohu. Murakale minek oli minu jaoks üheks oodatuimaks sündmuseks suvel, viimati korjasin küpseid murakaid eelmisel aastatuhandel ja ligi 1000km eemal, ehk siis 1999 Norras. Kümmekond kilti sõitu maanteel, siis veits metsateid pidi edasi ja peatusimegi raba serval. Tegu suure sooga, mis Lätti välja ulatub. Polevatki haruldane juhtum, et eksinud marjalised võõrasse riiki sattuvad.
 
Algatuseks sammusime sadakond meetrit metsaveo teed pidi suurte lompide vahel laveerides, siis tuli jupike takistusriba raiesmiku näol. Hõreda rabamänniku juurde jõudes välgatasid esimesed kõrgete varte otsas kõõluvad kollased marjad sambla taustal. Tavaliselt olen murakaid näinud soisemal pinnal aga ega ma kurtnud, siit ju mugavam korjata. Toppisin paar küpset kohe põske, mõnus kergelt lääge ja vesiselt magus murakamaitse valgus suus laiali. Mulle meeldib ka seemnete krõmpsumine hamba all aga tütar sõi paar tükki ja teatas, et eelistab mustikaid. Õnneks oli neid siinsamas hulgaliselt, ju murakalistel polnud aega pisematele marjadele tähelepanu pöörata.

Ülejäänud seltskond liikus edasi, meie jäime kahekesi maha talitades mõttetera järgi, et parem varblane peos kui vares katusel. Tunni pooleteisega sain oma koduekstrast ettenägelikult ostetud ämbrikesse paraja hulga kogutud. Laps tegeles peamiselt mustikatega aga ettejäänud murakad võttis pihku ja poetas minu ämbrisse. Hea, et eelmine õhtu olin saanud juhatust Kadri emalt murakate korjamise asjus. Nimelt korjatakse ka kõvad ja alles punased marjad ära, sest need järelküpsevad kiirelt. Ilma selle infita oleksin pooled marjad sohu jätnud. 

Eks minagi tegelesin küpsete murakate pugimisega mistõttu tagasiminnes polnud just kõige ägedamat saaki ette näidata, laps esitles lisaks mustikaämbrikesele uhkelt oma lillaks värvunud käsi, keelt ja nägu. Ülejäänud seltskonna saak oli ikka vägevam, mis andis tunnistust faktist, et alati ei maksa käia vanasõnade õpetuse järgi. Samas muidugi neil Lõuna-Eesti inimestel on kindlasti ka rohkem kogemusi marjul käimise koha pealt, minu omad juba unustusse vajunud ja lastel muidugi puudub talvevarude eesmärgil marjul käimise oskus sootuks.

Tallu tagasi jõudes saime kukeseenesousti keedukartulite ja kurgi-tilli-hapukoore salatiga - iseenesestmõistetavalt pidi keele alla viima. Keelekasteks pakuti kõrvale kohalikku murakaveini, mida sa hing veel oskad igatseda: lausa paradiis ju :D Kui kõhud täis demonstreeris perepoeg ülemist korrust, kuhu laste elamine pidi tulema. Rahval tekkis idee Läti Vabariiki väisata, millele mul miskit vastu polnud, ehkki olin oma isikut tõendavad dokumendid maha jätnud. Väidetavalt eriti tihti neid ei kontrollita, otsustasin selle riski võtta, et saan kohalike lehtede krimiveerus kuulsaks kui Kanada päritolu illegaalne piiririkkuja.
 
Enne Lätimaale jõudmist astusime läbi teele jäänud Metsavenna talust, kus minu mäletamist mööda alles natuke aega tagasi igasugu suuri massiüritusi korraldati, kaasaarvatud suurejoonelised Jaanituled. Momendil oli suht vaikne, meie ainsateks külastajateks. Käisime vaatasime punkri üle ja kiikusime laste ning minu lõbuks massiivsel külakiigel. Silma jäid kohalikus puutöökojas valmistatud väga huvitava disainiga plankudest piknikulauad ja toolid ja isegi majas olev trepp.
 
Lätimaa piirist uhasime sihukese hooga üle, et pilti ei jõudnudki võtta. Sihtkohaks oli piiriäärne pisike Ape nimeline linnake. Siin oli üllatavalt palju igasuguseid Canada dollarstore tüüpi pudukaupade poode, kust võis soodsalt igasugu kraami osta. Minu saagiks oli korralik kirvevars 2 euri eest, ilus marjaämber, Marile keevitusprillid ja "Läti pass" 1 euri eest. Lisaks ostsin ka jäätise, mis vaatamata pohlapildile vägagi kummalise maitsega oli.

Lähemal uurimisel selgus, et tegu "pohla - leiva" jäätisega. Kippus samasse kategooriasse minema kuhu olin paigutanud Jaapanis maitstud "oajäätise" ehk mittesöödavate kilda. Samas olid jäätised jube odavad ja ma ei suutnud hoiduda kiusatusest veel katsetada, seekord õnnestus meil täistabamus skoorida. Elu parim jäätis maksis 59 euro senti - koorejäätis lehmakommi ja pähklitükkidega - lihtsalt super hea. Ostsime lapsega kumbki teise veel.


Peaaegu oleks unustanud oluliseima, nimelt otsustasin ka naabrite alkohoolsed joogid ära proovida, eelkõige muidugi õlled aga veidi ka kangemat kraami nagu Kunga viina, Bonus brändi ja Pridvinje korgijoogi :) Kadri sõnul pidi murakaviin (üks murakas viinapudelis, seepärast ei kutsutagi murakate viinaks) üks äraütlemata hea ravim olema. Ka tagasi üle piiri saime koos oma kontrabandiga niikui lupsti.

Nüüd aga oli tekkinud vajadus korjatud murakatega midagi ette võtta. Esiteks noppisime "sabad" küljest, millest kuivatades pidavat head teed saama. Laotasimegi kenasti paberile ja loodetavasti saame millalgi talvel proovida. Tütar hakkas Kadri juhendamisel moosi keetma, mis küll parasjagu aega võttis, aga lõpuks igavesti kena tulemuse tõi - lisaks mustikamoosile saime kaks pisikest purki omakorjatud murakamoosi, kena kingitus Canadasse kaasale viimiseks. Õhtu, või pigem küll öö naelaks kujunes Vändrakandi härrasmehe valmistatud lambapraad, mille küpsetamine pikalt kauem kestis kui moosi keetmine, aga ei saa salata, et lõpptulemus oli ootamist väärt. Toiduga olime Kõrvipalus põhjalikult ära hellitatud ja vist ka ära rikutud :D


No comments:

Post a Comment