Monday, June 5, 2017

Naissaarel ja Suurupi juures merel

Seoses eeldatavalt soojema ja tuulevaiksema ilmaga oli pühapäev kavas paadisõit sõbra kummikaga Soome lahel. Esialgne plaan muutus natuke nii ajaliselt kui koosseisuliselt nii, et lõpuks startisime eeldatavast mõni tund hiljem ja mitu liiget suurema meeskonnaga. Aga alati on tore kui rohkem rahvast, eriti kui head tuttavad ja ka paat jaksab vedada. Arvutuste järgi ronis pardale 500 kg elavmassi pluss proviant, millest enamuse moodustas igasugu joodav kraam. Kaalu kokkuhoiu mõttes vedelik plekkpurkides mitte klaaspudelites. Startisime Tilgu sadamast, kus väga mõistliku 5 Euri eest saab auto lausa kaile parkida. Taevast vaadates hakkasid silma põnevad pilved, millest võtsin paar pilti fotojahis postitamiseks.

Kapten ja tüürimees ühes isikus võttis suuna Naissaare põhjatipule. Hea, et sain laenata korralikke neopreen kalamehe pükse ja kummikuid. Merel hakkab alati jahe, eriti kui ise ei pea vaeva nägema edasiliikumise nimel ja õhu ning veetemperatuur mitte palju üle nulli. Lisaks fleecele ja õhukesele suusajopele olin ettenäelikult kõige pealmiseks kihiks kasutanud veekindlat purjetamisriietust. Külm minul ei hakanud ja ka ülejäänud rahvas on piisavalt kogenud õieti riietumiseks. Märjakssaamise muret seekord polnud, sest lainetus vaid kaugel Botnia lahel puhuva tuule kaja, tuul nii meeter sekundis ringis, mida meremehed loevad tuulevaikuseks.

Randumine Naissaarel oli lihtne, kummipaadiga sisuliselt libised hooga liivasele kaldale kui pole vaja põhjakivisid karta. Võtsime kerge näksi, mõned joogid ja jalutasime rannal. Ilm siiski nii jahe, et fleece julgesin vaid korraks tuulevarjus liival lesides seljast võtta. Tuletorni ülemine luuk oli kinni, ei saanudki vaadet imetlema minna. Suurt puudust ei tundnud, olen seal varem mitmeid kordi käinud. Lahel kimas paar kiirpaati, mida binoklitega jälgisime, muidu palju liiklust polnud kui tavalised suured reisilaevad välja arvata.

Tegime tiiru ümber saare ja viskasime paar reisijat sadamasse, kellel tekkis ootamatu vajadus äriasju ajama minna. Minulgi oli merel väike ehmatus kui tuli kõne ja selgus, et sõbrad kellele enda teada esmaspäeval lennujaama vastu pidin minema, on hoopiski täna saabunud. Neil polnud vist eriti probleemi, sest olid niikuinii kavatsenud otse edasi lõuna poole põrutada. Nüüdsel ajal ju Tartu inimestele elu eriti mugavaks tehtud, bussid peatuvad lennujaamas ja korjavad lõunamaalt tulnud "Lõuna-Eesti" elanikud peale. Samas kerkis kuri kahtlus, et laps istub kusagil lennujaamas, sest kõik pidid samal päeval saabuma. Kiire lennupileti kontroll kinnitas siiski, pole hullu: ta küll lahkus 4 juunil aga saabuma pidi 5 juunil ehk siis homme.

Kuna pimedani oli aega kuhjaga ja kiiret polnud, sõitsime pikki rannikut Suurupi poolsaare tipuni.
Päris tore mere poolt näha kallast, mida mööda lapsepõlves saanud poolsalamisi piirivalvurite eest peites matkata. Hiljem rattaga paar korda seda teed läbitud, aga kallast vaadates tekkis soov kogu rada jalgsi kõndida. Rannad ja madalad kalda pangad paistsid igati huvitavad. Suurupi juures olevat head lõhe ja forellipüügi kohad nagu sõber omast kogemusest teadis rääkida. Näime rannast kaugel vees pirakat mitme meetri kõrgust neljakandilist kivi, mida mina millegi pärast ei mäleta. Paraku seal ta oli ja ilmselgelt on olnud samas kohas aastatuhandeid.

Loksusime veidi merel, nautisime järgijäänud õlut ja vaateid enne kui Tilgu poole tagasi keerasime. Vahepeal oli lainetus vähe märgatavamaks läinud, pikad lauged lained loodest õõtsutasid paati, kiiret sõitu aga üldse ei seganud. Sadamas avanes jällegi kena vaade merele, pidin pildi võtma. Helistasime küüdi järgi ja hakkasime paati kokku panema. Ajastus oli täpne, saime ilusti kraami selleks ajaks enam-vähem pakitud kui truck saabus, mis meid peale võttis. Igati äge retk, loodetavasti kordame lähemas tulevikus mõne kaugema saare peale.

No comments:

Post a Comment