Sünnipäevad ja segadused raamatukogudega.

TERVISEKS !!!

Isal juubeli ettevalmistustega oli parasjagu segadust. Nad soovisid üritust läbi viia rahvusraamatukogus, kus mõned aastad varem ka ema juubelipidu toimus ja millega väga rahule jäid. Ema tahtis ise kohale minna, et kohta kinni panna. Mina muidugi laitsin mõtte maha, tänapäeval käib kõik üle interneti ja lubasin ise asja joonde ajada. Googeldasin "raamatukogu kohvik" ja esimesena hüppas üles kohvik Maurus. Helistasin neile ning panin aja kinni, menüü asjus pidin peale konsulteerimist üle helistama. Mõni päev hiljem kui hakkasime vanematega menüü üle diskuteerima selgus ootamatult, et "Maurus" on Keskraamatukogu kohvik ja "Poogen" Rahvusraamatukogu kohvik. Segadust lisas veel asjaolu, et eelmise sünnipäeva asukoht rahvusraamatukogu kohvik "Werner" oli sootuks suletud. Mina olin naiivselt arvanud, et kesk ja rahvusraamatukogu sama asi.

Sünnipäevalaud Rahvusraamatukogus

Kohvi ja magustoidu aeg kätte jõudnud

Igatahes helistasin Poognasse uurides, kas neil saab üritust korraldada, alles siis võtsin ühendust Maurusega ja ütlesin ära vabandades totaka põhjendusega, et välismaalasena polnud mul aimugi, et teil Tallinnas kaks raamatukogu on. Peale mõningast telefonirallit ja netipangandust saime ruumi broneeritud ning toidud tellitud. Laupäeva hommikul korjasin 87 aastase onu Pärnu bussi pealt üles ning tõin ta meile isaga vestlema. Veits enne ühte sõitsin raamatukogu ette lastes sünnipäevalised välja, ise suundusin parkimist otsima.

Vanavanemad lapselapsega

Tegin ringi raamatukogule peale ja kui paremat ei leidnud läksin küsisin seest abi. Segus, et maja ees "kesklinna tsoonis" on soodne parkida, 2 tundi 3 Euri, kella kolmest alates laupäeval tasuta.

Maja oli täiesti tühi, suures kohvikus istus vaid paar inimest. Saime endale eraldi ruumi raamaturiiulite vahel. Mulle meeldis disain, arhidektuur ja koht põhimõtteliselt, kus mujal saaksid sa sünnipäeva pidada rahvusraamatukogus. Alko olime ise kaasa võtnud nagu soovitati, shampad kallas tore teenindaja noormees välja ja pani jää-ämbrisse seisma. Külluslik külmlaud ootas peale tooste ja tervisenapsu võtmist. Mina kui autojuht sain vaid veidi maitsta aga eks keegi peab ju ohvreid tooma :D Külaliste hulk on ajaga kokku kuivanud, sest enamus isa sõpru siitilmast lahkunud. Pole ka imestada kui vanusele mõelda. Toostides sooviti tervist ja pikka iga, eks tervis ole ju kõige tähtsam igas vanuses. Kolm tundi möödus kiiresti. Kõike muidugi ei jaksanud ära süüa, pakuti et ülejäägid pakivad meile kaasa - muidugi miks mitte, milleks lasta neil raisku minna. Kokkuvõttes julgen Rahvusraamatukogu Poogen kohvikut soojalt soovitada just selliste veidi pidulikumate ürituste jaoks, ei saa mainimata jätta, et ka hind oli nii viisaka koha kohta vägagi soodne. 

Elutöö paistab hiiglaslik mitte just väikest kasvu autoriga võrreldes

Kodus istusime veel veidi pereringis isa elutööd nautides. Keegi ei usu, et mees sisuliselt üksi suutis maja püsti panna, pealegi veel sellise kvaliteediga ehituse. Konstruktsioonid ja paigutus on pisidetailideni läbi mõeldud ning kõik toimib nii nagu ette nähtud. Uni on mul siin alati sügav, hommikul täielikult välja puhanud tunne. Siinne elamine ongi üks põhilisi asju millest väljamaal puudust tunnen. Tee mis tahad, koduna tunnetan seda maja mitte toda Toronto oma, mis küll koos kaasaga oma rahaga ostetud ja kus oleme varsti juba üle 20 aasta elanud. Siin nokitsedes tunnen, et kõik mida teen jääb mulle, töö ja vaev läheb asja ette. Seal tean, et varem või hiljem kui kunagi maja müün tõmmatakse see lihtsalt maha ja arendaja paneb krundile suure lossi, kõik mu töö ja vaev lendab tuulde. Eks Isagi tunneb uhkust, millega ta hakkama saanud. Tänu temale on meil Eestis koht mille järgi igatseme ja mis meid kindalt siia seob.

Eelmisel õhtul oli mu naabrinaise sünna, kuhu jõudsime kenasti kokkulepitud ajal ehk siis kell 10 õhtul. Omaette pisike ja õdus koosviibimine, kus vaid nende pere  ja üleaedsed naabrid meie näol. Sellele vaatamata voolas mitut sorti vahuveini ojadena ja isegi minu tavaliselt vaikne laps muutus õige jutukaks.  Naabrimees ise saabus sidemes pea ja viltuste päikeseprillidega, mille ülesanne sinist silma varjata. Tüüp nägi välja nagu oleks pargis parmudega peedika pärast kakelnud, ehkki tegu ülikooli õppejõuga. Ma naljatades küsisin, ega see side pole ometi tulemus lahkarvamusest eksamihinnete üle mõne tulise idamaise tudengiga.

Teglik põhjus oli hoopis proosalisem. Abivalmis nagu ta alati on olnud ei öelnud hommikul tööle minnes ära majanaabrile kui too palus aidata motikat käima lükata. Tema lükkas tagant, omanik kõrvalt lenksu hoides. Ei läinud käima esimene kord, ei läinud teine ega kolmaski kord. Suht resigneerunult proovisid korra veel poole jõuga kui motika mootor ootamatult tööle prahvatas ja ajama pani. Mu sõber lendas otsmikuga vastu asfalti jõudmata isegi motorratta pakiraamile toetunud käsi ette panna. Pea lõhki kui kaalikas, verd kõik kohad täis, vedeles ülikonnas siraki asfaldil kui terrorismiohver. Kiirabi jõudis siva kohale, arsti juures leidsid kinnitust faktid, et otsaesine on pea kõige tugevam osa ja et peahaavast tuleb rohkesti verd. Ajupõrutust polnud, kolleeg korjas ta kiirabist üles ning sõidutas tööle, tudengitel kardetavasti värisesid eksamit andes põlved tavalisest rohkem :D Nagu mees mainis lõpetuseks: Ükski heategu ei jää tasuta, aga samas ei kahtleks ta teinekordki appi minna kui keegi palub.