Matvere ja VLÜ Kalju laval

Neljapäeval 8 juunil läks laps esimest päeva töökohaga tutvuma, viisin ta autoga kohale. Mõtlesin, et ootan kuni aetakse esimesed sissejuhatavad jutud ja tutvustatakse kohta ning sõidame siis edasi Mustamäele. Tund aega ootamist, algul autos, hiljem poes igavuse peletamiseks. Lõpuks saatsin messi uurimaks kaua tal läheb. Mõni tund veel tuli vastus, juba töötan siin natuke. No ok, helista kui valmis saad, sõidan vahepeal koju. Kokkuvõttes kuluski mitu tundi enne kui plika helistas, ta uuesti autosse korjasin ja Mustakale sõitsime. Tüdruk oli rahul koha ja inimestega, kõik olevat sõbralikud ning toredad, arvasid et Canada tüdruk räägib palju vähem Eesti keelt :)

Vanaema oli söögi valmistanud, mina panin isaga tapeeti kui telefon helises. Niipea kui helistaja nime ekraanil nägin sain aru, et olin totaalselt unustanud tänase põhisündmuse, milleks Marko Matvere ja VLÜ kontsert Kalju laval. Ehmunult kella vaadates selgus, et jõuan siiski. Naabrinaine pakkus küüti, mille hea meelega vastu võtsin. Saab ka natuke õlut libistada kui ei pea roolis olema. See aasta tülikam kuna noorem plika ei juhi manuaalkkäigukastiga autot, olen ainus juht ning seetõttu sunniviisiliselt kaine.

Kontsert oli hea nagu ikka, või tegelikult veelgi parem. Mulle on alati meeldinud Matvere, eriti tema merelaulud. Ilmaga läks hästi, sest Tallinna paduvihm Padisele ei ulatunud, paraku hirmutas see potensiaalset publikut, rahvast oli esimese kontserdi kohta üllatavalt vähe. Esinejad tegid lausa 3 perioodi kahe vaheajaga, üritus kestis tavalisest jupp kauem. Esimesel vaheajal võtsin kohe supi, eelmine aasta molutasin ja jäin ilma. Teisel vaheajal tegime sashlõki kahepeale, kõht sai korralikult täis. Koju jõudsime alles keskööl, niitudelt tõusev udu tuletas meelde noorusaega kui sai sellisel ajal rattaga sõidetud, udulaam oli alati mitu kraadi külmem kui muu õhk.

Järgmine hommik läksin lapsega kaasa proovimaks kas ja kuidas meie bussikaart töötab. Kõik oli parimas korras. Pärastlõunal tegin praekartuleid selleks ajaks kui plika koju jõudis. Toit talle meeldis, ehkki tüdruk kipub olema kole valiv. Lihtsama söögitegemisega saan päris hästi hakkama aga see võtab kuradima palju aega. Ega ikka enne ei oska hinnata naiste köögis veedetud tunde kui ise ei proovi miskit sööki valmistada. Neil läheb tänu kogemustele asi lihtsamalt ja kiiremini aga pole vist palju naisolevusi, kes iga toidutegemist nauditava hobina võtaks. Plika tegi omakorda minule vastuteenena omleti. Mugisime rahulolevalt kõik viimse kui kübemeni nahka, vähemalt nälga me ilma emmeta ei sure :)