Valgerannas ja Haapsalus

Valgerannas suplemas

Pikk uni hommikul, eelmise päeva reisuväsimus veel kontides. Reedel 16'l oli plaanis läänerannikut pidi Tallinna sõita. Pärnus võtsime onu juures kerge hommikueine ja jalutasime koera. Koduaia värskelt korjatud taimedest tehtud tee oli imehea, Kiki sai pundi piparmünti kaasa. Ülejõe Rimist jätsi ja näksi ostes õnnestus 5 minuti jooksul saada parkimishoiatus kuna ma polnud kella armatuurlauale pannud. Hea seegi et vaid hoiatus, Tallinnas sain eelmine aasta trahvi 20 euri. Kõigepealt suundusime Valgeranda, plaanis niisama lesida ja ujumas käia. Kummalisel kombel oli parkimisplats jumala tühi, sain isegi varjulise koha puu all.

Valgeranna vaatetornis

Rannaski polnud vaatamata ilusale ilmale eriti palju rahvast. Lesisime liival, kõmpisin veidi kallast mööda ringi ja käisin ujumas või tegelikult ikka suplemas. Vanast ajast mäletan, et merepõhi oli puhas liiv, vette minnes tundsin talla all päris palju peenikest kiviklibu. Vesi oli supeldav aga mitte eriti soe, palava ilmaga siiski mõnusalt jahutav. Käisin lapsele peale kuid ujuma too ei tulnud ehkki oli valmis mind pritsima. Lõpuks siiski kargas ise ka sisse kui ähvardasin vastu pritsida.

Pealelõunal tahtsin suurde Nätsi-Võlla rabasse Neitsiraba matkarajale hulkuma minna. Koha leidsime kenasti üles aga matkarada kui sellist sisuliselt ei eksisteerinud. Raja algus selgitava plakati juures oli tihedas rohus, jäi mulje, et sel kevadel polnud seal keegi käinud. Näha vaid autode ümberpööramise jälgi heinas. Läksin välja asja lähemalt uurima, paraku peletasid parmud kiirelt autosse tagasi. Tüdrukut poleks ka väevõimuga enam välja saanud, too vaatas õudusega akende taga tiirutavat parmuparve. Eelmisest aastast mäletasin, et sihukestes kohtades sai liikuda vaid oksaga pidevalt vehkides kui just täis sääsekaitse vormis ei olnud.

Karukäpa praad, tummine supp ja sibularõngad

Järgmine sihtpunkt Haapsalu. Kuna põhiteelt olime kõrvale kaldunud sai uusi ja huvitavaid maanteid avastada. Meeldiva üllatusena tuli tõdeda, et isegi enamus väikeseid teid on asfalteeritud ja väga heas korras. Virtsu maanteelt pöörasime esimesel võimalusel Haapsalu poole, jällegi pisemat teed pidi. Liiklus oli harv, vaid mõned üksikud autod ja palgiveo masinad. Asustus siinkandis õige hõre. Haapsallu jõudmise ajaks oli kõht päris tühjaks läinud, parkisime lossiplatsile ja läksime Talupoja kõrtsu. Rahvast oli imekspandavalt vähe, teenindajad seisid tänaval kliente püüdmas.

Mina võtsin rammuleeme ja kalja, tütar karukäpa prae mis kujutas endast mingil seletamatul põhjusel lambaliha kotlette. Kelnerile mainisin kohe, et esialgu praadi ei telli kuna eelmisest aastast mäletan, supiportsu suurust ja tihedust. Hinge jäi mure et äkki nüüd toovad ette lahja lurri, et ma ikka prae ka telliks. Eelroaks küsisime sibularõngaid, ei jõudnud pooltki ära näksida kui toit juba lauale kanti. Suppi kätte saades oli ilmselge, et mu kartused olid osutunud põhjendamatuteks. Pirakas supikausis aukartust äratav kogus ollust, mis meenutas rohkem lihasousti kui suppi, maitse väga hea. Tütar pugis mõnuga oma lambaliha kotlette, vaid marineeritud peedid ja hapukurgid sain endale. Meil peres on lambalihasse suhtumine omapärane, mulle ja Kikile meeldib hullupööra, kaasa ja vanem tütar ei kannata silmaotsastki lamba maitset.

Kõhud täis jalutasime esiteks mere äärde kuursaali juurde, kus kunagi malevas olin. Istusime pingil ja puhkasime jalga. Lossi juurde läksime läbi läänepoolse värava, ronisime veits müüri ääres ning kiikusime plika pealekäimisel laste mänguplatsil. Vallil kasvavate suurte puude all kostis valjut linnulaulu, mõningase otsimise peale leidsime ka süüdlase.

Pisike lind laulis ilusti ja ennastunustavalt valjult nii et tilluke keha värises. Täis kõhuga suurt ei jaksanud ringi hulkuda, läksime tagasi auto juurde ja startisime Tallinna poole. Et oleks huvitavam sõita keerasime Linnamäelt Padise ja Keila suunas selle asemel, et otse Tallinna maanteed pidi linna kihutada. Tee on vaid kümmekond kilti pikem aga palju kenam sõita, puhkusel olles pole kiiret kuhugi.