Jaanituli Väänas ja Leegil

Nagu juba aastaid välja kujunenud traditsioon tegin hommikupoole väiksemat sorti ja kainema jaanitule Väänas perekondlikus ringis. Veidi ägedam plaanitud õhtul sõpradega koos veeta. Suvilasse saime varakult, rahvas ümberkaudsetes majades hakkas alles ärkama kui meie oma jaanitule süütasime. Lõkke põlemise ajal jõudsin isegi veidi tööd teha ladudes kraavi pervele sillakese toetuseks laiali vedelevad kivid ja vanad kasvuhoone müüri jäänused. Käisime isaga metsasihilt noorte kaskede küljest vihtasid lõikamas, tagasiteel jäi kena valge kvartssoonega kivi silma, tassisin selle suure punnitamisega maja taha. Mul alati olnud kiiks ilusa mustriga kivide vastu.

Sääski õnneks sellisel kellaajal suurt polnud. Tütrel au lõke süüdata, vaatasime tuld ja lobisesime lõkke ümber kuni oli piisavalt madalaks vajunud, et saaks süte peal vorste küpsetada. Lihaga polnud viitsinud

jamama hakata, ka vorstid on Eestis maru maitsvad. Salatit olin ostnud mitut masti, eriti heaks ja lahedaks osutus herne-makra segu, seene ja oasalat oli samuti maitsev. Ega hommikul jaksa palju süüa, hea et ei lasknud emal kooki tegema hakata. Joogiks võtsime tagasihoidlikult ühe õlle ja ja ühe siidri. Mina juhina piirdusin lonksuga kohe algul. Enne kojusõitu viskasin mõned kuivikud rondid autosse, et isal ei tekiks talvel saunapuude puudust. Tee pealt korjasin kaks paeplaati trepi ette panemiseks.

Pinginaabri pool jaanitule veetmisesse tekkis eelmine aasta paus kuna olin sugulaste juures. Kohvri õlut olin varakult varunud, arbuusi ostsin eelmisel päeval ja lihakraami plaanisin tee pealt haarata. Paraku põrutasin suurest poest mööda, sest Maksimarket mille silti ootasin oli oma nime Coop'iks muutnud. Tagasi ei hakanud enam pöörama, olin niigi hiljaks jäänud. Lõpuks on teeremont ja ehitus Narva suunal lõppenud, ning vähemalt Loksa teeotsani saab pidevalt 110 km/h uhada. Ehkki ümbrus veidi muutunud tundsin peale lühikest kõhklust õige koha ära. Seekord kujunes välja nii, et vanu tuttavaid peale ühe koolivenna ei tulnudki. Grill oli juba hakkamas, tegime kerge eine ning sundusime edasi ranniku äärde Leegirada kus pinginaabri tuttavate juurde pidi hulgem rahvast kogunema.

Ootamatult selgus, et pereemaga olin kohtunud kunagi rohkem kui 30 aastat tagasi tudengite jõulupeol, maailm on ikka väike. Koht oli äge, kena avar maja mere ääres, bassein ja kossuplats maja juures. Parim muidugi enda pisike sadam, kus kaks paati vees loksusid. Sissesõidu kanali ainsaks probleemiks olevat iga-aastane süvendamise vajadus. Kunagi oli siin asunud tüüpiline mereäärne soine lepamets, mille ilusaks ja kultuurseks muutmine ohtralt vaeva ning raha nõudis. Samas on tulemus igati kena ja pingutust väärt. Aknast avaneb vaade otse merele, jaanipäeva paiku langeb päike just meresuunalisse kanalisse.

Peale sissejuhatavat lobisemist kobisime sauna, kus 100 kraadine kuumus täiesti talutavaks osutus. Omaette kummaline, sest kodus tundub juba +75C päris palav. Jahutamas sai käia nii seina taga olevas 8 kraadise veega tünnis, veidi soemas meres kui ka +29C väikeses basseinis, kus isegi ujumist võimaldav voolus sees. Sihukest asja nägin esimest korda, et vaid 10m pikas basseinis on tänu voolule täitsa asjalik ujumistrenn tehtav. Saunaraksusid tegime õige mitu korda enne kui riided siivsasti selga sai aetud ja laua taha õhtusöögile siirdutud.

Toitu oli hullupööra nagu Eestlastel kombeks. Lisaks mitmele erisorti grilllihale palju põnevaid salateid ja määrdeid. Rahvast oli nii palju, et laua taha mahtumisega tekkis probeeme. Härrad andsid viinale jõudumööda pihta, me pinginaabriga jagasime ühte pitsi. Tema ei võta tervise pärast, mulle pole jälle peale konjaki kange käraka maitse kunagi istunud. Eelistan miskit lahjemat nagu õlut või äärmisel juhul siidrit. Toidulauas kulus aeg märkamatult, alles akna taga järjest madalamale vajuv päike andis aimu et peaks hakkama mõtlema jaanitule süütamisele.

Ilm oli täiesti mõnus, jahedavõitu kuid peaasi, et ei sadanud. Põhjakaares muutis taevas seoses õhukeste pilvekihtidega pidevalt värvi. Pildistasin nii, et tekkis juba mure mobla mälumahu pärast. Peale lõkke süütamist organiseeriti rahvalikke mänge, kõigepealt kaks vooru rahvastepalli.

Inimesi nii palju, et liikuma suurt ei pääsenud ja peagi sain palliga jalgadesse, ning võisin rahumeeli merd pildistama minna. Teiseski voorus ei läinud palju paremini, see-eest on mul nüüd ohtralt ilusaid mere, lõkke ja päikeseloojaku fotosid.

Pidu jätkus lõkke ümber õlut ja veini limpsides lõõtspilli saatel lauldes või kuulates sõltuvalt lauluoskusest ja ärajoodud alko hulgast. Rahvas oli nüüd juba parasjagu hoogu läinud. Peremees kukkus palli päästa püüdes kanalisse, paar külalist potsatas lõkkest üle hüpates tulle kõrvetades tagumiku või käed ära.

Mingeid suuremaid vigastusi õnneks ei juhtunud nii, et kiirabi ei pidanud kutsuma. Merel lasti punane hädarakett, ilmselt oli siiski tegu mõne ülemeeliku tüübiga mitte tegeliku hädaolukorraga. Meri oli ju rahulik, tuul praktiliselt vaikinud. Ümberkaudu lahe ääres oli lähemal ja kaugemal näha lõkkeid.

Lõpetuseks läksime uuesti sisse kohvi ja magustoitu nautima. Paraku sattusin ühe tüübiga lobisema, kes kah karated harrastab. Unustasime endid nii, et ei jõudnudki desserdini enne kui aeg oli kodu poole liikuma hakata. Päris hea tunne vahelduseks jaaniööl suht kainena viisakas seltskonnas aega viita, polnud miskit vajadust igaks juhuks vett voodi kõrvale varuda. Enne magamaminekut üritasin lõkkepilte postitada aga levi oli nii nigel, et minust jäid need laadima kui magamiskotti kobisin ja tule ära panin. Seda jaanituld jäävad meenutama vaimustavalt ilusad fotod päikeseloojakust ja lõkkest.