Kamin ja Tapeet

Mida ägedat teha juunikuiselt külmade ilmadega kui ilmaennustuse poolt lausa lörtsiga ähvardatake. Esimene ettevõtmine on muidugi kamina kütte panemine ja tuld vahtides süvitsi mõistmine, miks ürginimeste inimesteks saamisel tule tegemise osa nii oluline oli. Kui ikka hommikul ärgates oma hingeõhku näed on pagana mõnus kamina ees istuda ja lihtsalt tuld vaadata. Juba lapsepõlvest olid ainsateks naudingut pakkuvateks töisteks majapidamisega seotud tegevusteks pude lõhkumine ning tule tegemine ahju või pliidi alla. Tingimata pidin saama ka tuld vahtida. Vanaema küll vahel kurtis, et lahtise ahjuuksega läheb pool sooja korstnast välja, aga ega siis lapselast liialt keelatud. 

Samas tuleb tunnistada, et jaheda ja avara hästi ventileeritud toaga on uni uskumatult magus, ärgates ikka eriliselt välja puhanud tunne. Unenäod paraku veidi kummalised, nagu näiteks teemal puuk jalal mille väljasikutamisel tekkinud august hakkasid sipelgad välja ronima. Õudne polnud, pigem tundsin huvi mitu sipelgat naha alt välja tuleb, viimast pisemat pidin veidi männiokkaga aitama :D

Teiseks tegevuseks on tapeedi panemine minu lapsepõlve kodus Mustamäe renoveeritud 5 kordses majas vanemaid abistades. Tapeet pärit eelmisest aastatuhandest, kui majanduskriisi tingimustes viimaseid rublasid pandi magama kõige peale, mida vähegi veel võimalik osta. Tapeedi kui sellise olemasolu paigadamisest räkimata olen Kanadas elatud aastate jooksul suutnud peaaegu unustada. Teispool Atlandit nimelt peetakse paberi seina peale kleepimst mingiks äärmiselt kummaliseks ja tõenäoliselt religioosse tagapõhjaga kombeks, mida Euroopa pärismaalased harrastavad. Seal on asi tonks lihtsam ning efektiivsem: värvipott ja pintsel või rull kätte ning natukese ajaga ongi seinad ja lagi üle võõbatud.

Nooruses sai tapeetimisel juures viibitud aga mitte aktiivselt sellega tegeletud, nüüd siis esimest korda "peaettevõtjana" töö kallale asutud. Loogiline oleks olnud esiteks internetti konsulteerida nagu iga uue töö korral aga kus sa sellega. Olin veendunud, et mis seal ikka keerulist saab olla kui juba inimesed oskasid enne elektri leiutamist tapeetida. Ettevaatlikuks oleks pidanud tegema tuntud fakt, et tänapäeva tehnoloogia ajastu kodanikud pole võimelised kivikirvestki valmistama, vibust ja nooltest rääkimata, millega põdra võiks rajalt maha võtta. Igal ajastul omad oskused, mis harjutamata unustusehõlma vajuvad.

Igatahes suure hurraaga alustatud töö kippus takerduma kohe alguses. Vabanduseks võiks tuua asjaolu, et vana tapeedi viis eelmist kihti olid loodusjõudude, loomuliku vananemise ja inimliku tegevuse koosmõjul suures osas füüsilise kontakti betoonseinaga kaotanud. Seega tuli esiteks eelnev kultuurikiht maha koorida. Iseenesest lihtne tegevus, lahmakad tapeeti lausa kukkusid maha kui veits sikutada. Paraku sadas koos tapeediga alla ka kilode kaupa betoonseinale silenduseks määritud pahtlisegu. Ime, et tapeet pahtli peal üldse püsinud oli. Tolmuse ja kohati muredate pahtlitükkidega kaetud sein vajas puru maha kratsimist, selleks tõin poest tugeva harja. Suurem sodi maas pesin betooni tolmust puhtaks.

Nüüd võis tapeeti panema hakata. Liimi segamise käigus üritasin jälgida venekeelseid juhiseid. Ilmselt väga mööda ei pannud, aga esimeste liimilaaridega kippusid puru veega segamisel tükid sisse jääma. Alles viimasel korral tabasin loomulikust intelligentsist triki ja valasin puru ettevaatlikult vette samal ajal pulgaga segades. Liimi pealemäärimisel probleeme polnud, kuid esimestel kordadel sai liiga vedelat liimi liiga ohtralt uhatud. Paani seina panemisel proovisin piinliku täpsusega servasid jälgida, märg paber venis siit ning sealt. Mullid tulid sisse, mis silumisel kortsudeks muundusid. Korra proovisime uudset tehnikat liimi seinale määrimise näol ja kuiva tapeedi seinale kleepimisel - katastroof, tapeet meenutas Otepää kuppelmaastikut.

Alles kuuenda ribaga saime triki kätte, esiteks vaja ülemisest äärest nurk paika panna, siis alt serv eemal hoidas enam vähem õigesse kaugusse võrreldes eelmisega. Seinale kleepimine teha hoopis keskelt hiljem mõlemale poole äärte sunas kinni silitades. Ilus sirge tapeedijupp sai seinale ja ilma ühegi mullita, paar tükki tulid kenasti äärte alt välja. Edasi läks töö palju kiiremini ja ka tulemus oluliselt parem. Paneelide välisnurgale paneme laminaatplaadid äärmiselt ebatasast pinda katma, sinna poleks ilma krohvimata võimalik tapeeti kleepida. Kokkuvõttes sai enamus tööst tehtud, viimase jupi saab järgmine nädal lõpetada, pilte ma parem ei riputa üles :P  Aga nüüd merele!