Pakri pangal aga põhiliselt selle all

Kuna kolmapävaks lubas suhtkoht ilusat ilma, otsustasin seda vaatamata lapse jetlagile igaks juhuks ära kasutada, kes teab millised ilmad järgmised nädalad tulevad. Hommikul kohe Pakri pangale ronima. Olen proovinud sinna iga aasta minna, sest minu jaoks tegu ühe Eesti ägedama looduslikult kauni paigaga, kuhu paljud inimesed kas ei tea või ei julge minna. Eeskätt pean silmas panga all ja astangutel ronimist. Hommik oligi kena, asusime kohe teele: Pärnu maantee, Keila, Paldiski maantee läbi samanimelise linna tuletornini välja. Märkimisväärseimaks momendiks teel osutus Keila piirkonna ringtee lembus. No mida karvast, viis ringteed ühtejärgi, vahepeal ei jõua hoogu üles võttagi.

Ilm oli mõnusalt päikseline ja parajalt jahe, tuul puhus kirdest jättes läänesuunalise kõrgema pangaosa tuulevarju. Ühest küljest hea, meretuulega ei hakka liiga jahe, teisest küljest oleks tahtnud ägedamaid laineid näha. Jalutasime kohe kaldajärsaku äärt pidi kilomeetri jagu Paldiski poole tagasi kuni saime ilma liigse riskita kaldast alla ronida. Tütrel osutus sandaalidega üsna keeruliseks rusukaldest laskumine, pidin vahepeal abistavat kätt ulatama. Mere ääres oli juba palju lihtsam, no vähemalt alguses. Võtsime jalanõud hoopis maha, sest oleme alati nautinud kivide peal paljajalu lipata. Mereäärsed graniitkivid, paelahmakad ja klibu olid ka piisavalt siledad ning mugavad jalatallale.

Mida põhjapoole randa pidi kõndisime, seda kitsamaks läks rannaäärne ala ja kõrgemaks kaldajärsak. Olen siin palju kordi käinud, kunagi ei tüdineks. Nii lahe vaadata sadade miljonite aastate vanust ajalugu, mis ilmekalt paljandub pea püstloodsel kohati negatiivse kaldega klindil. Vee ääres võib leida eri ajastute kivistisi alates praktiliselt hulkrakse elu algusest kuni palju hilisema ajani. Päris hea info annab teadmishimulisele tüübile panga peal asuv plakat, kus erinevad kihistused kenasti ära märgitud. Tore kui lisatud oleks vastavate ajastute tüüpiliste kivististe fotosid ja kirjeldusi, mida hiljem panga all ronides saaks ära tunda.

Peagi avanes liivakivis jäädvustatud põhjalainetusena iidne merepõhi, mis palju ei erine praegusest rannaäärsest liivasest merepõhjast. Omal ajal oli tegu suurema mere ja lainetega, liivakivist merepõhja lained hulga suuremad kui need mida praegu Vääna rannal madalas vees võib näha. Liivakivi on üldiselt palju kulumisaldim, mis põhjustab suures osas Pakri neeme püstloodse järsaku. Meri kulutab liivakivi kiiremini, tekivad mere kohal rippuvad paekivist eendid. Aja jooksul kukuvad need oma raskuse ja pragude mõjul pirakate lahmakatena alla rannale või merre. Eri kõrgustel paiknevad astangud on tekkinud samal põhjusel, ehkki pehmeteks kihtideks võib olla ka savi või uraani sisaldav kiltkivi ning kulutavaks jõuks lisaks merele ka tuul ja ilmastik.

Lõpuks ulatus meri kaljuseinani, edasiminemiseks tuli mere kohal liivakiviseinal turnida. Tütrele selline sport erilist põnevust ei tekitanud, mistõttu olin sunnitud üksi edasi minema.

Siin hakkas laps tõrkuma

Tolle kaugema nuki taga oli tükk puudu

Raskeimaks kohaks oli nii 5 meetri kõrgune liivakivi astang, kust jupp vahelt merre kukkunud. Pikalt sirutades ulatasin ühe jala üle ja peagi olin teisel pool, kus laskusin uuesti rannale. Õnneks polnud hiljuti sadanud mistõttu kivipind mitte liiga libe. Merre kukkunud paekivilasu pealt ulatusin ümber nuki tütart nägema, tegin temast mõned pildid. Mobla ei võimalda korralikult zoomida, laps ei paistnud kõrge kaljuseina taustal kärbsest palju suurem.

Peitepilt, kus on Kiki

Edasi tekkis valik kas ronida kõrgel ja kitsal kaljueendil või proovida läbi vee sammuda. Lainetust polnud, jätsin papud maha ning astusin vette, mis polnudki eriti külm. Peale natukest sumamist jõudsin järgmise kuivema kohani. Randa mööda veel oma 100 meetrit ning peagi hakkas seni põhjasuunaline klint vähehaaval kirdesse pöörama.

Umbkaudu võisin arvestada, et asun juba veidi kaugemal kui vana tuletorni kohal. Paistab, et rahuliku mere ja kuiva ilmaga pole altpoolt ümber terve panga ronimine sugugi võimatu. Paraku ei tahtnud jätta last liiga pikalt ootama ning keerasin tagasi.

"Hai hambad"

Rannalt leidsime liivakivi seest päris hulgaliselt põnevaid roostekorraga kaetud seest hõbedakarva munakesi ja nende kokkukleepunud kogumeid.

Neemiku tipus on kalle negatiivne põhja ... 

... lõuna suunas.

Kõige kummalisemaks oli mingi esimesel pilgul roostetanud toru meenutav objekt, mis lähemal uurimisel tundus küll kõike muud olevat kui mõni aasta meres vedelenud torujupp. Ühest otsast veidi jämedam ja samas pragunenud, kõige enam tuletas meelde mingi piraka looma säärekonti, sest "toru" sees oli endiselt liivakivi, mis välistas tehisliku päritolu. Lisaks eelmainitud objektidele korjasin üles paar ilusama mustriga kivi ja toppisin teiste kõrvale seljakotti. Tütar toksis liivakivi seest välja kuldse läikega püriidi kristalle.

Kiki ajupuu taustal enne üles ronimist

Vaade panga pealt põhjapoolt tuletorni

Kui olime kaldast uuesti üles roninud sammusime kalda peal tuletornist põhjapoole kõrge klindi servalt vaateid imetlema. Tagasiteel astusime läbi praktiliselt kõigist kohalikest kauplustest tehes neile käivet jäätiseostuga. Jällegi oli üks päev asja ette läinud mitte ainult minu vaid ka lapse arvates.