Rannamõisa

Pühapäeva 11'da ilm oli vihmasevõitu, see juuni kipub isegi Eesti mõises jahedavõitu tulema. Viisin ema surnuaiale vanaema hauale küünalt panema. Emapoolsest vanaemast on meeldejäävamateks mälestusteks tema kaerahelvestega tehtud pannkoogid õunamoosiga ja koduõlu, millest kord kooliajal salamisi koos sõpradega põlved õige nõrgaks luristasime. Tookord ei suutnud jupp aega rattal tasakaalu hoida ja olime sunnitud lenksult tuge otsides ratas käekõrval Rannamõisast Tallinna poole komberdama. Teel kalmistule tuli enne Tabasalu, seoses rulluisumaratonile, mingile kruusateele keerata. Autole oli nende 3 km läbimine paras katsumus, sõitsin vaheldumisi esimese ja teise käiguga, ainult korra katsus masina põhi teed. Tee kõrvale oli pae sisse suur kraav tõmmatud, kivilahmakad tee kõrval hunnikus, korjasin kaks trepi ette sobivat paeplaati peale.

Hiljem kohtusin sugulastega vanaema-vanaisa endises elukohas, mis momendil ühisomandis. Jällekord võisin veenduda, et ühisomand on nii juriidilises kui ka moraalses mõttes üks suur probleemide allikas - justkui Euroopa Liit ja sotsialism kombineeritult mikrovormis. Kinnistu kuulub kõigile ja samas mitte kellelegi, kui kõigis küsimustes konsensust ei saavutata on võimatu miskit mõistlikku ette võtta. Mida rohkem osalisi seda rohkem võimalusi eriarvamusteks ja vähem ühiste otsuste vastuvõtmiseks. Separatism tundub sellisel juhul ainsa mõistliku lahendusena. Paraku on kõige keerulisem osa just jagamine. Kõik muretsevad, et äkki teine saab parema tüki :P Mina olen end sellest eemal hoidnud, et mitte närve rikkuda. Samas nii need onud, keda nägin kui ka onutütred on igati toredad kui niisama juttu puhuda. 

Sain seal ka paraja ehmatuse osaliseks. Onutütred lastega kutsusid mind massiivsele külakiigele, mis kahjuks või õnneks paari minutiga lagunes. Üks ots murdus suurel hool lahti just sel momendil kui minupoolne osa kõige madalamas punktis ja hoog sisuliselt null. Alus jäi hoobilt pehmesse mulda kinni, meie kahekesi seisime lattidest kinni hoidas äkki maapinnal samas kui teise otsa rahvas jäi ülemisse asendisse ripnema. Lapsed aitasin alla, täiskasvanu sai omal jõul. Hullult õnnelik õnnetus, oleks kiik mingil muul momendil täishool murdunud, võinuks luud ja kondid minna või asi veel hullemini lõppeda. Kiik ise jube massiivne ja suurel hool omab purustavat energiat.

Tagasiteel hakkas vihma kallama, ei hakanud suvilasse minema, ehkki olime poolel teel. Hiljem kodus tegelesin koristamisega, mis võtab aega aga on hilisema aja kokkuhoiu mõttes hädavajalik, tööriistad omal kohal ja rämps välja visatud. Õhtul küttis isa sauna, noorem plika läks esimesena ja nautis pikalt ning mõnuga. Sauna ei jõua küllalt kiita, seda naudin siin Eestis olles igal võimalusel ja täiega, peab ju välismaal aastaga kogunenud mustuse maha küürima :) Saun oli esimene ruum mis maja juures valmis sai ning on juba pea 20 aastat kasutuses olnud.