Monday, October 2, 2017

Kuidas ma printsile kulinaariaalast nõu jagasin.

Kelguhoki
Et kõik ausalt ära rääkida peaks alustama momendist kui Võitmatute Mängude viimasel võistluspäeval töölt tulles kohalikku jäähalli kelguhokit vaatama läksin. Muidu poleks sihuke asi huvi pakkunud aga kaks eestlast võttis osa ja neid oli vaja hiljem ujumisvõistlustele transportida. Vahetasin kodus pikkade pükste, golfi särgi ja vesti näol viisakamad riided selga ning kimasin kohale. Riided sai seepärast korralikumad valitud, et äkki on ka seal miski VIP ala kus tasuta hõrgutisi ja jooke pakutakse. Hokikoht oli suht tagasihoidlik, polnud siin kusagil sihukest klaaskasti kus prominente kostitatakse. Mäng oli juba alanud, üks otsatribüün millegi pärast õige tühi, ainult paar tüüpi istus ja vahtis.

Ott mustas meeskonnas ...
... ja Ergo kuldses.
Ergo intervjuu Canada TV'le
Mingil kummalisel põhjusel vaatas turva mind pineva pilguga aga miskit ei öelnud. Ronisin üles, et oleks parem vaade põhitribüünile, kus kaasa pidi istuma. Uurisin jupike aega tähelepanelikult kuid ei leidnud teda. Helistasin ning mõningase juhendamise peale sain lõpuks asukohast aimu. Istus teine otse mängijate pingi taga, mind paraku sinna ei lastud. Vaatasin kõrvaltribüünil vaheajani, siis pugesin kaasa kõrvale, kes mulle kohta hoidis. Kas Harryt nägid küsis naine. Mis mõttes, seal polnud suurt kedagi. Ta läks kohe samasse istuma kui sina telefon käes minuga rääkides tribüüni trepist alla tulid sain vastuseks. Ah siis selle pärast oli tribüün nii tühi, ime et mind üldse lasti sinna.

Meeskonnad ja treenerid
Hoki ise näidisalana päris naljakas ja isegi põnev vaadata. Kuna võidupinget suurt polnud sarnanes rohkem poisikeste entusiastliku jalkaga. Mõni ime, sest nagu hiljem kuulsime olid paljud esimest korda kelgul, said enne mägu vaid tunnikese juhendamist ja vaits sihukese imeriistaga sõitu harjutada. Meeskonnad "Kuldne" ja "Must" olid koostatud segamini eri riikide esindajatest, ilmselt oleks vaid Kanada ja USA suutnud kuus meest ehk meeskonna jagu kelguhokilasi välja panna. Mäng lõppes sõbraliku 3 : 3 viigiga kusjuures ühe värava viskas eestlane. Pärast tegi mingi Kanada telekompanii tüübiga intervjuu.

Pan American Sports Centre
Selgus, et meid oli täpselt viis inimest, kel vaja edasi ujulasse kihutada. Tee peal läksin Costco bensukast läbi ja lasin sabas ootamise ajaks seltskonna poodi. Neil võimalus veidi viisakamate hindadega korralikku kaupa shopata. Ostsidki üht teist, eriti õnnelikud mänguautode komplekti üle, mis mujal pidada neli-viis korda kallim olema. Linnas jäime tipptunni ummikusse, hakkasin juba muretsema kohalejõudmise pärast kui selja tagant tulid politsei motikad mööda ja peatasid liikluse just meie ees. See veel puudus, nüüd oleme täiega plindris. Paraku osutus politsei eskordi saatel kahe võistlejate bussi ilmumine õnnistuseks. Haakisin end paari kiire manöövriga vilkuritega mootorratturite taha. Kõrvalistmel olev Ott lubas oma mereröövli logoga proteesjala aknast välja susata kui pollarid peaks õiendama tulema. Saime terve tee läbi ummikus linna kimades imetleda politsei mootorratturite balletti, kes sujuvalt ja koordineeritult eespool liikluse sulgesid või mujale suunasid. Kohale jõudsime mõnusa ajavaruga, lasime võistlejad välja, vaid parkimise leidmine kujunes sutsu aeganõudvaks.

Äge ronimissein
Pan Am Sports Centre osutus päris pirakaks ja moodsaks ehitiseks, mis mõne aasta eest Pan American Games jaoks ehitati. Täismõõdus olümpia basseine õige mitu, lisaks igasugu muud sorti sportimissaalid ja isegi läbi nelja korruse ulatuv ronimissein. Uksel uurisin kus VIP loozh, esimesed tüübid väitsid, et sihukest kohta pole. Mul raske uskuda, igaks juhuks läksin küsisin uuesti ühe veidi tähtsama välimusega ametniku käest.
Eestlased istuvad VIP "Klaaskapi" all
See juhatas aupaklikult läbi turvaväravate trepist üles, adjöö näeme hiljem, pilgutasin kaasale silma. Kõik ees minejad otsiti loozhi ees põhjalikult läbi aga kui pöörasin turvade poole viipasid nad mind edasi. Ju nägin piisavalt usaldatav välja, või ajasid nad mind lihtsalt kellegagi segi, seda nimelt juhtus hiljem veel.

Esimene käik oli joogileti juurde, kus võtsin külma õlle ning asusin siis suupisteid sisse vohmima. Esimene nälg möödas vaatasin välja avastades, et eestlased istuvad just meie ees nii 15 rida allpool. Kaasa paistis sealsamas, helistasin talle uurimaks kas kavas tribüünile jääda või peab ta sportlaste juurde minema. Ene vaatas meie klaaskasti poole, lehvitasin talle. Naine käitus kuidagi naljakalt, vaatas uuris, viipas korra ja pööras siis ära. Mis iganes, eks söön kere täis, võtan veel ühe õlle ja astun alla eestlaste seltsi. Läks natuke pikemalt kui olin arvanud, jäin paari kergejõustiku võistlustel tuttavaks saanud tüübiga juttu ajama. Lõpuks vabandasin, haarasin uue külma õlle ja sammusin trepist alla, trepiturvadele mainisin, et lähen oma meeskonna juurde.


Kaasa oli paraku kuhugi kadunud, helistasin aga ta ei vastanud, ju siis ikkagi sportlaste juurde läinud. Vaatasin all võistlusi kuni õlu otsa sai, tegin mõned pildid eestlastest ja läksin tagasi VIP loozhi.

AK videost leidsin ka ennast tribüünil mustas särgis kahe Kanada lipukese all moblaga filmimas. 
Natu unist olemist otsustasin kohviga peletada, täiesti üllatav aga tuleb välja, et ka termosmasina kohvi on võimalik päris head teha. Agent 007 sarnanev äärmiselt soliidne turva seisis kohvimasina ees, vaatasin talle otsa tühi kohvitops pihus. Mees vabandas briti aktsendiga ja astus eemale. Lasin kohvi, mõtlesin momendi ja otsustasin tänaseks dieedi unustada ning mõne parema koogi proovida. Võtsin umbes midagi võimalikult vähe magusat, üllatavalt maitsvaks osutus kookose laastude ja puuviljadega kaetud tükike. Ega teinegi paha tee, astusin uuesti kookide ligi, juhtusin just samal ajal ühe habetunud punapeaga.

Ujumisvõistlused
Tüüp lasi viisakalt mind ette lausudes jällekord tugeva briti aktsendiga et siin paistab kõik maitsev. Ma julgen seda kookosekooki soovitada, osutasin eelmisel korral valitule, ise proovin miskit uut. Vahetasime veel paar toiduteemalist lauset, mida eriti ei mäleta. Mõtlesin omaette, et mees näeb välja päris sarnane prints Harryga, ütleks talle seda aga äkki veel solvub, las olla. Sõin oma koogi, jõin kohvi ja tundes, et uni läinud võtsin klaasikese punast veini, millega gurmeejuustusid mõnus alla loputada. Läbi klaasi polnud nii hea võistlusi vaadata, läksin välja ning otsustasin istuda siiasamasse VIP'le reserveeritud ülemisse kolme ritta ääre peale. Turva astus ligi ja palus veidi edasi liikuda, need kolm kohta reserveeritud. Jälle mingi kindral mõtlesin paar istet vasakule minnes.

Filmisin parasjagu kui märkasin silmanurgast, et kolm inimest istusid kõrvale. Seekord siis tegu "ainult" Ontario provintsi peaministriga. Eesti mõistes ehk vallavanem nagu hiljem muiates sõpradele mainisin. Muidu polnud häda miskit aga Premier Wynn ei kavatsenudki lahkuda. Paraku hakkasid joodud õlled põiele käima. Lõpuks ei jäänud miskit üle, tõusin ja astusin vabandades neist mööda. Julgen kinnitada, et see oli küll esimene kord kui peaminister pidi minu pärast püsti tõusma, aga mis sa teed, kusehäda ei anna häbeneda.

Elame kaasa omadele, kaasa vasakul.
Uhkes vetsus käidud (seekord pilti ei teinud) võtsin järgmise õlle, ruumi nüüd kõhus oli. Leidsin, et mõned ampsud vinnutatud liha ning juustu ei tee kindlasti paha, hiljem läksin uuesti alla eestlaste juurde. Tegin pilte, nüüd ilmus ka kaasa välja, selgus ta istus kogu aeg sealsamas barjääri taga, mina lihtsalt ei märganud. Küsisin miks ta pea ära keeras ja enam minu poole ei vaadanud kui enne talle ülevalt lehvitasin. Kas sa ei näinud prints Harry istus sealsamas, ma ei saanud ju lehvitada ja vahtida tema poole. Mis mõttes, polnud seal miskit printsi, mina küll ei näinud. No sa ei osanud vaadata jäi kaasa omale kindlaks.

Parajasti algas autasustamistseremoonia, kuulutati välja, et medalid riputab kaela Harry ise. Vaatasin, pilgutasin silmi ja mõtlesin, miks see teksades heleda särgiga tüüp, kellega kookide juures vestlesin, autasustamisele sammub. Moment veel ja küsisin kaasalt, kas seesama on Harry. See ikka, kes siis veel, küsis naine vastu. Aga ta on ju teksades .... On küll, mis siis. Eeee.... ma arvan, et ma äkki vist ikka nägin teda enne ... mmm ... kohvilaua juures ja andsin nõu milline kook hea on. Kaasale tegi eriti
Martin Piisang
nalja, et oleksin tüübile peaaegu öelnud, et too sarnaneb prints Harryga. Tal oleks kindlasti hirmus lõbus arvas naine, muidugi mõistmata kui loll tunne mul oleks olnud. Aga tõepoolest takkajärgi pole imestada, et ma aru ei saanud. Nii palju kui märkasin ei hakanud ta eriti silma, kui siis ainult sellega et riietus oluliselt lihtsam kui enamusel. Jalutas rahva seas ringi nagu iga teine, vestles siin-seal, silitas teenistuskoera. Keegi ei kippunud pilti tegema (VIP loozhis pole ka kombeks) ega pikemalt vestlema. Ega ma sada prossa kindel pole, et printsiga tegu, ta ju ei tutvustanud ennast ega pakkunud visiitkaarti :P

Martin sai kaks pronksi ja hõbeda !!!
Lõpuks ürituse kõige tähtsama osa, ehk võistluste juurde jõudes peab uhkusega mainima, et eestlased said mitu medalit. Kokkuvõttes kogu medalisaak Invictus Games seekord 8, veits vähem kui eelmine kord. Samas lisandus uue riigina Ukraina, kellel oli väga suur ja tugev meeskond. Kuidas vaadata, kas õnneks või kahjuks, aga neil on haavata saanud sõjamehi ilmselt kõige rohkem ja tuleb pidevalt juurde. Samas ei võta mitmed liitlasriigid seetõttu osa, et neil lihtsalt pole piisavalt vigastatud sõdalasi mängudele saatmiseks. Tõepoolest uskumatu oli näha ühe käega kolmekordset amputeeritud inglast, kes ujumises medali sai.
See vaid ühe käega britt suutis kõige raskemini vigastatute hulgas medalile ujuda

No comments:

Post a Comment